Tere hommikust, head raadiokuulajad. Meenutagem täna on väga tähtsad ja erilist sündmust, mis toimus Jeesus Kristuse maise elu viimastel päevadel. Nimelt viljatu viigipuu needmine Kristuse poolt püha apostel ja evangelist Matteus kirjutab sellest oma evangeeliumis. Aga varahommikul linna tagasi tulles tundis Jeesus nälga ja kui ta nägi ühte viigipuud tee kõrval, läks ta selle juurde, ent ei leidnud muud kui lehti. Ja ta ütles, sellele ei tule sinust enam iialgi vilja. Ja viigipuu kuivas otsekohe ära. Kui jüngrid seda nägid, ütlesid nad imestades, kuidas viigipuu nii otsekohe ära kuivas. Aga Jeesus vastas neile tõesti, ma ütlen teile, kui teil oleks usku ja d mõtleks, kaks pidi siis ei teeks üksnes seda, mis juhtus viigipuule, vaid kui te sellele mäele ütleksite kergi ja kukuta end merre, siis see sünniks ja kõike, mida te iganes palves palute, uskudes sõdade saate. Eriti üllatav selle sündmuse juures on see et kuni selle hetkeni Jeesus Kristus ei kasutanud kordagi oma jumalikku kõikvõimsust karistuseks või needmiseks. Jumala poja imeteod olid alati head, tegelikult. Aga selleks, et keegi ei arvaks, et jumala poeg pole võimeline tegema teistsuguse imesid. Jeesus Kristus näitab siin karistatavad jõudu. Kuid olles inimestele armuline, näitab seda üles mitte inimese vaid puu suhtes. Issand Jeesus Kristus, needis viigipuu viljatuse pärast. Puu oli lehti täis, kuid vilju ei olnud. Kristliku elu suhtes mõistetakse lehtede all väliseid heategusid, viljade all aga inimese sisemisi voorusid. Tavapäraselt peaksid inimese välised heateod tulenema tema sisemistest voorustest kuid meie vaimsest nõrkust arvestades kehtivad äärmised meetmed. Voorused peaksid kasvama koos väliste tegudega. Kui lehti ehk väliseid tegevusi on palju, aga voorusid pole isegi eos, siis sellest tuleb välja elu valelikus, mis avaldub selles, et välimine on, kuid sisu ei ole. Selle tagajärjeks on vaimne viljatustegusid, tehakse, kuid need on ilma eluta. Sellist inimest võiks võrrelda Varysoriga tuntud evangeeliumi tähendamissõnast. Palvetades jumala poole, võrdles varise end silmakirjalikult teiste inimestega ning loetles enda näilikke voorusi ja hoobles oma väliste tegudega. Kuid variserid südames puudus meeleparandus ja armastus. Püha apostel ja evangelist Johannes kirjutas. Kui me ütleme, meil ei ole pattu, siis me petame iseendid ja tõde ei ole meis. Ning olgu meie tänase mõtiskluse palvelikuks lõpuks kiriklik palve, mida loetakse suure paastu ajal. Vennad, põgenege eemale viigipuu viljata olemisest. Pangem tähele seda tähendust, et meie mitte ära ei kuivaks nii nagu tema siis kui inimesearmastaja issand, tema juurde nälga tundes jõudis aamen.