Tere hommikut täna pühapäev ja luterliku kirikukalendri järgi on meie teemaks soosingu ajad. Pühapäevajuht, sall, mond, salmist, 33. Õnnis on rahvas, kelle jumal on issand rahvas, kelle tema on valinud enesele pärisosaks. Ja tänase jutluse aluseks on antud sõna Püha Luuka evangeeliumist. Ja kui Jeesus lähedale jõudis, nuttis ta linna nähes tema pärast. Kui ka sina sel päeval ära tunneksid, mis sinu rahuks vaja on. Ent nüüd on see sinu silmade eest peidus. Sest päevad tulevad sinu peale viltu, vaenlased teevad sinu ümber valli ja piiravad sind ja ahistavad sind igalt poolt ja lõhuvad su maani maha. Ja su lapsed sinu sees ega jäta kivi kivi peale. Seepärast et sa ei ole ära tundnud oma soosingu aega. Jeesus läks pühakotta ning hakkas välja ajama müüjaid, öeldes, neile kirjutatud on minu koda. Peab olema palvekoda. Aga teie olete teinud ta röövli koopaks. Ja Jeesus oli päevast päeva õpetamas pühakojas. Aga ülempreestrid ja kirjatundjad otsisid võimalust teda hukata, samuti ülikud. Ent nad ei leidnud, mida teha, sest kogu rahvas rippus Jeesuse küljes teda kuulates. Ja sõber Jeesus nuttis Jeruusalemma linna pärast valas pisaraid. Selleks oli tal väga suur põhjus. Kas võiksime küsida, kui palju on Jeesus pidanud nutma eesti rahva pärast meie pärast ja kui palju ta veel saab nutta? Põhjuseid muretsemiseks ja pisarate valamiseks on väga palju. See ei ole midagi muud kui Jeruusalemma olukord. Meie rahva patukoorem on võib-olla isegi suurem kui Jeruusalemma all. Aga kes seda oskab mõõta, mis siis saab, mis saab meiega maailmas, mis saab Jeruusalemma ka? Jeesus puhastas kõigepealt templi, puhastas kõigest sellest, mis sinna ei kuulunud. Kas me ei peaks alustama täpselt samuti paluma, et Jeesus aitaks ka meie templi puhastada, mida me mõtleme sõnade all, meie tempel? Eks ometi oma kodukirikut palvekoda oma kodu küllap ka seda. Aga meie tempel on ju eest kõige meie süda. Olgem ausad ja tunnistagem, et see on meil kõike rämpsu täis. Küllap võib nii öelda, et see on rohkem äritsemist täis kui Jeruusalemma teen Bel ajad ja olukorrad, milles jumala eemalolek on soodustanud ja põhjustanud toovad kaasa hävitava olukorra. Kuidas südant ja südametunnistus siis puhastada? Muidugi mõista ei saa selleks kasutada harja ja luuda vett ega moodsaid puhastusvahendeid. Südametunnistus saab puhastada vaid palvetaja usu läbi kahetsema oma patte. Palugem, armu ja halastust. Pihipalves. Me tunnistame ja ütleme, mina, vaene patune inimene, patukahetsus on kõige olulisem ja see teeb südame puhtaks. Ning paluda on vaja tõesti selges vaimus ja kindluses. Patutuleb kahetseda ja andeks paluda mitte ainult kord või kaks aastas, vaid pidevalt. Kuidas Jeesus meid siis palvetama õpetas? Ta rõhutas palvetega ühenduses lakkamatult seda, et see peab tulema meie olemusest meie seest. Kas see on meiega? Nii? Ei saa olla siis, et palves palume patud andeks, aga oma tegudes jätkame neid sõnad ja teod, isegi mõtted peavad olema koostöös jumalaga puhastatud, õiged ja head. Kuidas jumal meie rahva eest on hoolitsenud? Seda kinnitab meie ajalugu. Pärast Põhjasõja ja katku laastavat hävingut jäi meid siia maale järele alla 100000 inimese ja peatselt oli see arv mitmekordne. Sealt edasi lähevad meie rahvajäägiga elusündmused ikka edasi. Meist on saanud raamaturahvas. Oleme saanud oma emakeelse piibli korraliku kirjakeelerahvakoolid ja ka oma eesti ülikooli. Eesti rahvaarv kasvas 200 aastaga ligi 20 korda. Ristiusu mõju meie rahvale oli nii suur, et näiteks Saaremaa kohta on lugeda, et seal ei olnud enam politseid vaja. Ka uksi ei tarvitsenud enam lukustada. Täna, kui uus põlvkond on astunud eestitöödesse. Need, kes on sündinud juba taasiseseisvunud Eestis peame võtma neid vanu põhimõtteid sama tõsiselt kui põlvkonnad varem. Ja sellepärast on minu soovitus, et me hoiaksime oma templi puhta et me meenutaksime minevikku, aga elaksime puhtuses homse nimel. Ärgem tormake medasi. Jumal annab ka täna teada oma tahet. Kas me oskame seda kuulata? Mida me valime, kas õpime minevikust ja olevikust? Täna on meil vaja olla tänulik, sest elame armuajas. Möödunud nädalal vaatasime tagasi sündmustele meie rahva elus. Meil on mõistlik vaadata aega, mil võimatu sai võimalikuks ja jumal kinkis vabaduse. See, mis toimus möödunud sajandi kaheksakümnendatel üheksakümnendatel aastatel, ei olnud ülesköetud rahva tunded ja massimeelsus. Usun, et meie rahvale ja teistelegi rahvastele meie kõrval oli see ime. Kui kaua on veel rahuaega Euroopas näeme, et pinged tõusevad taas ja relvad ootavad kasutamist. Ainus võimalus on, et hoiame ennast Kristuse läheduses. Püüame elada oma elu jumala tahtes. Võime saada nendeks, kes aitavad jumala soosingul jääda meie ja meie rahva üle. Palvetame issand Jeesus, Kõigeväeline kuningas, sinul on meelevald kõige üle ja ei ole kedagi, kes võiks sulle vastu astuda, kui sina tahad Iisraeli päästa. Sest sina oled teinud taeva ja maa ja imekspandava taeva all. Sina oled kõige isand ja ei ole kedagi, kes võiks sinule vastu astuda. Kuule, minu palvet ei ole armuline oma pärisosale. Pööra meie lein, pidu rõõmuks. Et elavaina lauldes võiksime ülistada sinu nime issand, ava meie südamed. Me tahame sind kiita. Aamen.