Eile alustasin mõtisklusi sellest, et haridus on teha täna alustel liikumist mööda haridusteed ning mõtisklen selle üle, et ja kas alusharidus on püha mõiste, selguse mõttes siis räägime lasteaia ajast või vanusest kuni seitse eluaastat. See on aeg, mil lapse areng on sõna otseses mõttes pöörane. Väga palju sellest, mis on lapse ümber, sellel ajaraamistikus mõjutab tema väärtushinnanguid väärtusruumi. Siin tuleb kindlasti öelda, et see ei ole fataalne, kõik on loomulikult muudetav kuid selle muutmine on palju keerulisem ja ajamahukam kui õige keskkonna valimine just selles ajaraamistikus. Niisamuti on lood ka jumalapildi kujunemisega. See, milline on meie kiindumussuhe turvalise täiskasvanuga elu esimestel aastatel see mõjutab omajagu meie suhet jumalaga. Nii nagu me ka piiblis või läbi kogu ajaloovõime vaadelda, milline on olnud isa roll perekonnas või milline on olnud tüüpiline isa-lapse suhe. See on mõjutanud ka meie arusaama jumalast. Kas tegu on armastava, kuid karistava persooniga, kas tegu on kaitsva isikuga või kellega, kes nagu oleks ja valitseks, aga keda näha üldse ei ole. Tänasel päeval võime öelda, et pigem vaatleme me laiemalt. Millised on üldse suhted, mis last ümbritsevad nii perekonnas, lasteaias, sõpruskonnas kui meediaruumis, mida laps tarbib. Mis on need alusväärtused, mis laps oma esimestel eluaastatel kogeb millised mustrite ära õpib, oma seljakoti talletab? See kõik mõjutab nii tema toimimist inimesena kui tema arusaama maailmast ja üleloomulikkust. Millistest lugudest piiblis alustame ja millise lisatähenduse me neile anname? Kuidas vastame laste küsimustele? Minu poeg on hetkel selles eas, kus küsimusi sajab selga sõna otseses mõttes laviinina ja kõige erinevamates nurkadest. Algselt olid need küsimused maailma toimimise kohta. Kuni lõvikuningaloo kaudu jõudsime teemani kurjus. See oli tema jaoks midagi abstraktselt arusaamatut ning nõudis pikka ja korduvat selgitamist, mis asi see ikkagi on? Miks on osad kurjad? Eks endalgi tekib küsimus, miks on keegi kurjaks muutunud, mis teda selleks ajendab. Laste puhul me kõneleme üha enam, et ei ole olemas halbu lapsi. On olemas halvad teod. Aga kuidas on lood täiskasvanutega? Need, kõik on küsimused, millega me tegeleme eelkooli eas. Me õpime maailmast üldiselt aru saama, kuigi veel üpris muinasjutuliselt moel. Maailm on üks imeline paik ja oleks hea, kui me suudame lastes selle imelisuse säilitada. Üks autor Fulgum on kirjutanud elamisest. Kõik, mida ma tõesti pean teadma, õppisin lasteaias. Seal õppisin järgmised asjad. Jaga kõike mängija auset mängu, ära löö teisi inimesi. Pane asjad sinna tagasi, kust võtsid, korista enda järelt ära võtta asju, mis ei kuulu sulle. Palu andeks, kui oled kedagi solvanud. Enne söömist pese käed puhtaks, tõmba WCs vesi peale, väiksed saiakesed ja külm piim on head. Ela tasakaalukalt. Õpi midagi ja mõtle midagi ja joonista ja maali ja laula ja tantsi ja teie iga päev natuke tööd. Pärast lõunat tee väike uinak, kui lähed maailma, ole ettevaatlik liikluses hoiateistel käest kinni ja püsiteiste juurest märka imet. Palvetama. Taevane isa, me täname sind sinu imelise loomingu eest. Sa oled loonud igaühe meist oma näo järgi ja kogu maailmakohaks, kus ühiselt imestada ja tunda rõõmu olemise eest. Anna meile oskus minna läbi elu, vaadeldes seda maailmalapselikult avatud silmade ning meelega. Aamen.