Oleme terve nädala jooksul mõtisklenud erinevate haridustee osade üle läbi küsimusse, kas see või teine osa meie haridusteest on püha. Täna pühapäeval on hea need kokku võtta ning vaadelda seda läbi ühelt poolt elukestva õppeprisma ja teiselt üleüldse hariduse eesmärgi prisma läbi. Elukestev õppimine on püha. Nädalataguses jutluses Tartu Jaani kirikus panin inimestele südamele, et me märkaksime hetki, kus mingi arenguülesanne meie teel saab valmis neid hetki, kus on hea ja mugav olla, sest maailm on otsekui selge ja lihtne. Kõik sujub ja muresid ei ole. Selliseid hetki peab elus olema. Aga on üpris illusoorne, et need pikalt kestavad, sest iga selline hetk annab meile tavaliselt uue ülesande. Uue arenguülesande. Täiskasvanuna võib arenguülesanne tulla vahel ka ootamatust kohast. Kas on vaja õppida ära mõni uus, väga praktiline oskus, kas on vaja õppida suhtlema mõne uut tüüpi inimesega? Laste kasvades on väljakutseks iga uus hea grupp. Arenguülesanded on vajalikud, hoidmaks meid värskena, elu kirevus säiliks, suureneks sest kõige trööstitu mon elu mustvalgena. Päris väiksena mustvalge pilt vajalik, sest siis me õpime kõige elementaarsemaid asju. Kuidas panna jalg jala ette, aga tangotantsimiseks vaid sellest ei piisa. Samas ei taha ma kindlasti väita, et arenema peab ninast veri väljas sest ka see on vahel tee, mis tundub õige areneda võib ka õppides ennast säästma õppides teisi säästma, püüdes loodust ja loodut säästma. Nii jõuangi ma täna sellel pühapäeval välja natukene uue mõtteni alguse sai, see mõttes, et haridus on püha, välja jõuab see mõtteni, et loodu on püha. Me õpime areneme kukkuma, tõuseme püsti, seda kõike selleks, et maailm, mis on nii imeline paik, oleks sama imeline ka koos meiega ja pärast meid. Seega igal eluhetkel hea korraks peatuda ja küsida, milleks see kõik? Milleks olen ma midagi õppinud, milleks olen ma siia maailma loodud ja mida saan mina teha, et see maailm oleks jätkuvalt üks lõputult imeline paik? Üks autori nimega sync on kirjutanud loo maailma seitse viimast päeva. Alguses lõi jumal taeva ja maa, kuid miljonite aastate pärast oli inimene viimaks juba küllalt tark. Inimene ütles. Kes räägib siin jumalast. Ma võtan tuleviku oma kätte. Ta võttiski. Ja nii said alguse maailma viimased seitse päeva. Esimese päeva hommikul otsustas inimene tunda end vabalt ja hästi taotleda ilu ja õnne. Ei olnud enam jumalanäolisust, oli vaid inimene. Ja kuna ta pidi millessegi uskuma, uskus ta vabadusse ja õnne rahasse ja edusse planeerimisse oma turvalisusesse sest turvalisuse tagamiseks oli ta varustanud maarakettide ja tuumapommidega. Teisel päeval surid kalad saastatud veekogudes. Linnud putukatõrjeks valmistatud kemikaalidesse, jänesed pliitolmupilvedesse sülekoerad ilusasse punasesse vorsti värvi heeringad õlisesse vette ja merepõhja kogunenud jäätmetesse, sest jäätmed olid radioaktiivsed. Kolmandal päeval kuivas rohi maapinnale lehed puul, sammal kividele lilled aedades, sest inimene otsustas ilma üle ning jagas vihm oma tarkade plaanide kohaselt. Kahjuks tekkis mõõdikusse väike vigamis, otsustas sademete üle. Kui nad lõpuks vea avastasid, seisid laevad ilusa Reini jõe kuivas sängis. Neljandal päeval hukkusid neli miljardit inimest viiest osad audidesse, mis inimene oli tootnud, sest keegi oli unustanud sulgede mahuti, mis oli järgmise sõja jaoks valmis pandud. Inimese väljamõeldud ravimid osutusid kasutuks, eks need ei toiminud enam, kuna neid oli juba kasutatud kehakreemides ja tühiste haiguste puhul. Osa suri nälga, kuna keegi oli ära peitnud viljasalve võtme. Nad needsid jumalat, kes oli nende õnnetustes süüdi, see armas jumal. Viiendal päeval vajutasid ellu jäänud punast nuppu, kuna tundsid end ohustatuna. Tulime siis maakera endasse, mäed põlesid, mered aurasid, betoonvaremed seisid linnades mustade ja suitsustena. Inglid vaatasid taevast, kuidas imeilus sinine planeet muutus punaseks. Siis määrdunud pruuniks lõpuks tuhkhalliks. Ja inglid katkestasid oma laulu 10-ks minutiks. Kuuendal päeval saabus pimedus. Tolme tuhk varjasid päikese, kuu ja tähed. Ja viimane tarakan, kes oli elanud raketipunkris, suri suure kuumuse tõttu, mis ei tundunud üldse mõnus olevat. Seitsmendal päeval oli rahu. Lõpuks oli maa tühi ja paljas. Ja pimedus valitses kuivusest pakatanud ja lõhenenud maakoore peal. Ja inimese hing eksles viirastusena kaose kohal. Kuid sügaval all põrgus jutustati huvitavat lugu inimesest, kes võttis tulevikku oma käte ja naer, kaikus üles ingli koorini. Meile on antud üks võimalus. Meile on antud ülesanded. Meile on antud anded ja talendid, kasutagem neid. Et haridus on tõepoolest püha siis kasutada pigem ka seda haridust, et maailm oleks lõputult imeline paik. Nii täna kui homme. Me palvetame, taevane isa, sina oled meid siia maailma saatnud. Me oleme sinunäolised, sinu saadikud, õpetaja meid võtma vastu, mida sa meie teele saadad. Õpetaja nägema iga raskus teel, kui võimalus saada paremaks inimeseks. Aga aita meil ka ise luua paremat maailma enda ümber läbi väikeste suuremate tegude ning väikeste suuremate sammudega. Aamen.