Tere hommikust, Johannese evangeeliumi neljateistkümnendas peatükis on kirjutatud. Filippus aga ütles Jeesusele. Issand, näita meile, isa ja me jääme rahule. Kord küsiti eesti usuteadlaselt Uku Masingut, miks pidi juuda Siskaariot Getsemani aias Jeesust äraandmise märgiks suudlema. Jeesus pidi tundma iga inimene Jeruusalemmas sest oli nende keskel kaua õpetanud. Oli pälvinud suurt tähelepanu. Iga poisike võinuks tema poole näpuga näidata. See mees on Jeesus, võtke ta kinni. Uku Masing vastas. Jeesust oli raske tunda, teda võis paljudega segi ajada. Jeesus ja tema õpilane Toomas, olnud väliselt nii sarnased, et neid peetud kaksikuteks. Kiriku iso riigenes veel 200 aastat pärast Jeesuse ristisurma tundis suulist pärimust, et Jeesus olevat kasutanud väga mitmesuguseid välimusi. Ta olevat kohanenud iga üksikuga, kes teda vaadelnud. 2000 aastat tagasi näitas jumal ennast inimestele oma poja Jeesuse Kristuse kaudu. Inimesed nägid jumalat, nägid palju imetegusid aga enamus ei tundnud teda ära. Küllap on nõnda, et igaühel on jumalast oma ettekujutus, milline too peaks olema. Ja kui ta täpselt selline ei ole, siis ei tunta teda ära. Alles siis, kui jumal teeb midagi, mida inimene väga igatseb. See võib olla midagi väga lihtsat ja väikest. Teiste jaoks ehk tähtsusetu pisiasi tunneb inimene ta ära. Loen ühe vana loo. Üks väike poiss tahtis kangesti näha jumalat. Ta arvas, et jumala juurde on kindlasti väga pikk tee. Seepärast pakkis ta endale moonakoti kaasa ja asus teele. Mõne aja pärast tundus poisile, et on rännanud juba kaua. Võib-olla koguni terve kilomeetri. Oli aeg teha puhkepaus. Poiss märkas pargipinki, mille ühel otsal istus vana mees. Ta istus vanakese kõrvale ja avas pauna. Poiss oli just Haukkamas leiba, kui mõistis, et tema kõrval istub vanake on ilmselt samuti näljane. Ta otsustas anda mehele tükikese oma leivast. Poiss ulatas vanakesele leivatüki. Vanake oli hämmeldunud. Siis ilmus tema näole lai naeratus. Ta naeratus oli nii ilusaid poiss, otsustas kogu oma järelejäänud moona vanakesega jagada. Poissi ja vanake istusid koos kogu pärastlõuna. Nad ei rääkinud omavahel sõnagi. Ainult sõid ja naeratasid teineteisele. Kui hakkas juba hämarduma, mõistis poiss, et on aeg koju tagasi minna. Ta tõusis pingilt ja läks. Veidi aja pärast pööras poiss ümber ja nägi vanakest endale lehvitamas. Poiss jooksis tagasi ja kallistas vanakest. Vanakese näol oli kõige õnnelikum naeratus, millist poiss üldse kunagi varem näinud oli. Kodutee möödus joostes. Ta kiirustas emale juhtunust rääkima. Ema Ma sõin koos jumalaga lõunat. Enne kui hämmeldunud ema jõudis midagi küsida, jätkas poiss. Teadmis. Jumalal on kõige ilusam naeratus, mida ma kunagi näinud olen. Ka vanake läks koju. Kodakondsed imestasid, kust ta küll oli olnud. Vanake vastas. Kohtusin jumalaga. Ja teate, mis, ta tundus mulle palju noorem, kui ma olin arvanud. Jumal, meie looja on meie elurännakul igal hetkel meie läheduses. Ta on väga erinevate välimustega. Ta võib-olla meie kõrval, nii mehe kui naise, noh, nii lapse kui vanurina. Soovin sulle hea kuulaja, et sinagi teda täna oma teel kohtaksid. Issand, tänu sulle, et sina oled igal meie päeval meie läheduses. Ava meie silmad. Et võiksime sind ära tunda. Aamen.