Tere hommikust, vana testamendi 121. laulu kaheksandas salmis on kirjutatud. Issand hoiab su minemist ja tulemist nüüd ja igavesti. See võimas tõotuse sõna kuulus vanasti ristimistalituse korra hulka. Ristitule öeldi nende sõnadega. Nüüdsest kuulud sa jumala rahva hulka ja tema on sinuga igal su hetkel kõigil su teedel sind hoidmas ja kaitsmas. Kuni sa pärast maise rännaku lõppemist jõuad tema riiki. Need sõnad olid kord öeldud ka suurele enamusele neist tuhandetest inimestest, kes 75 aastat tagasi septembris just neil päevil olid Eestimaal kas juba asunud põgenikuteele või olles tegid teele asumiseks viimaseid ettevalmistusi. Suur sõda oli jõudmas lõpule. Rinne lähenes iga päevaga. Oli teada, et nendelt, kes tulevad võitjatena pole enamusel inimestest midagi head oodata. Vähem kui neli aastat varem olid Eestimaa inimesed ju näinud tulijate tõelist palet. Tuhanded süütud mehed ja naised, lapsed ja vanurid olid laaditud loomavagunitesse ja saadetud Venemaa avarustesse. Paljud olid lihtsalt tapetud. Oli põhjust arvata, et nüüd, kui nad taas tulevad, On ootamas uued julmad repressioonid. Minejad teadsid, et põgenemistee pole ohutu kuid jäämine tundus hullem. Põgeneti täiskiilutud laevadel ja kipakatel kaluripaatidel põgeneti ründelennukite pommivaiba all. Mitte kõik ei jõudnud üle vee. Paljud hukkusid Läänemerelainetes põgenemistee viis sinna, kus samuti käis veel sõda langesid pommid, hukkusid inimesed. Mitmed pääsesid pommide eest merel, kuid hukkusid seal, kuhu nad põgenesid. Põgenikud teadsid minnes, et neid ei oota ees pudrumäed ja piimajõed. Neid ei oodanud, keegi ei vajanud keegi. Seal, kuhu nad põgenesid, oli puudus kõigest. Kohalikelegi ei jätkunud eluasemeid, toitu, ravimeid. Kaasa said põgenikud võtta parimal juhul vaid kohvrikese, kõige hädapärase emaga. Kui õnnestus ellu jääda, tuli oma elu hakata üles ehitama nullist. Täna tähistame 1944. aasta suur põgenemise 70 viiendat aastapäeva. Selle päeva tunnuslauseks on saanud minna ei taha, aga jääda ei saa. Tuletame meelde aegu, mille kordumist keegi ei soovi. Aegu, mil valikuvõimaluste hulka ei kuulunud hea ja halb vaid ainult halb. Ja veel halvem aegu, mil sageli andsid jõudu edasiminekuks eluvõitluse jätkamiseks vaid ristimisel kaasa saadud tõotuse sõnad. Issand, hoiab su minemist ja tulemist nüüd ja igavesti. Palugem issand kingi, igavene rahu neile, kes pidid 75 aastat tagasi põgenema oma kodumaalt ja kelle põrmust puhkavad võõras mullas. Aita, et sellised ajad enam kunagi ei korduks. Ole meie kõrval igal meie elurännaku hetkel. Hoia meie minemist ja tulemist nüüd ja igavesti. Aamen.