Matteuse evangeeliumi 18.-st peatükist salmid üks kuni viis. Selsamal tunnil astusid jüngrid Jeesuse juurde ja küsisid, kes küll on suurim taevariigis. Jeesus kutsus ühe lapse, pani nende keskele seisma ja ütles. Tõesti, ma ütlen teile, kui te ei pöördu ega saa, kui lapsed ei pääse te taevariiki, kes nüüd iseennast alandab selle lapsetaoliseks, see on suurim taevariigis ja kes iganes, ühe niisuguse lapse võtab vastu minu nimel, võtab vastu minu. Aamen. See kirjakoht sisaldab nii palju, et pelgalt bioloogiaga läheb kitsaks. Selliseid dispuut jüngrite keskel, kus nad üritavad korrastada jumalikku aujärge tuleb ette ka Markuse ja Luuka evangeeliumides. Kes ikka on esimene suurim, kes on teine, kummal pool Jeesust keegi kunagi istuma hakkab, kui lähedal ja nii edasi. Ja vastupidiselt konventsionaalsete arusaamadele, staatusest ja suurimast taevas toob Jeesus näitena lapse mitte lapsemeelsuse süütuse ja isetuse pärast vaid et lapse staatus on jumaliku järjekorra aluseks. Kuulekus täiskasvanu autoriteedile, sõltuvus temast oma abituse mõistmine kes võtab vastu selle madalaima auaste, on suurim kohelda vähim tähtsaid, kui kõige suuremaid toob inimeses välja Jeesuse olemuse. Lapse näitega selgitab Jeesus, et selline eluhoiak pole inimesele loomuomane. Selleks on vaja radikaalset muutust, täielikku pöördumist, mille järel endist inimest ei ole enam. Kes nüüd ennast alandab selle lapsetaoliseks, see on suurim taevariigis kes on pisike ja puhas, kelle pilk on suunatud vaid ühele, selle väärtus on suurim. Mida teha aga lausega, kes iganes ühe niisuguse lapse võtab vastu minu nimel võtab vastu minu Jeesus oli saadik jumala lähetatu, oli ta hingel pisut müstikat juurde. Kas teda üldse füüsiliselt nähti? Ma ei mõtle, et kaheldi tema jumalikkuses ja nähti inimesena. Kas valgustatuna kirgastununa meenutas Jeesus kolmele lähemale jõngrile, inimest, jumalat või inglit? Jeesus oli ju kirgastunud kogu aeg. Kirkus tema ümber oli pimestavalt hele kogu aeg. Inimesed aga ei näinud teda. Nii. Ja Tabori Mäelgi avastas ilmad teda tõeliselt nägema vaid kolmel kõige lähemal jõngril. Mis olekus nägid jüngrid Eelijad muusest, kes mõlemad juba surnud. Miks palus Jeesus kogemus unustada ja sellest mitte rääkida? Oleksime jüngritel olnud suurepärane võimalus kuulutada kõigile, et Jeesus on tõesti jumala poeg. Aga mida nad oleksid siis kuulutanud? Teate, käisime Jeesusega mäel. Ta läks täiesti valgeks ja siis tulid veel hilja Jamuses. Ning siis me jäime magama ja ärgates Jeesus polnud enam valge. Kas selline kuulutustöö ikka oleks vilja kandnud? Aga läheme päris algusesse. Karjased pöördusid tagasi, ülistada isegi jumalat kõige eest, mis nad olid kuulnud ja näinud. Kõik oli olnud nii, nagu neile oli räägitud. Kui kaheksa päeva sai täis ja tuli aeg lapse ümberlõikamiseks, siis pandi talle nimeks Jeesus, mille oli ütelnud ingel enne, kui laps sai Emaiusse. Kes iganes ühe niisuguse lapse võtab vastu minu nimel võtab vastu minu. Kas inimene on ingel enne emaihusse jõudmist ja saab selleks taas pärast surma? Ingleid armastatakse liigitada, neid on ikka igat sorti jamasti. Aga ma ei oska ingleid jumalast eraldada. Nad on osa temast killukesed, kel on oma otstarve, mille tarvis nad ka lähetatakse. Olgu kaitseks või hoiatuseks või emaihusse kingitusena armastavatele, vanematele, kelle oskustele ja võimetele vastavalt kasvab laps pisike, puhas ja alandlik. Siis aga vajub maailm talle kaela. See infotulv on lapse jaoks liig. Süütu naeratus asendub tõsiduse ja mõtlikkusega. Ja jälle tuleb otsast alata, et saada pisikeseks puhtaks ja alandlikuks. Sest selleks ajaks, kui maalim kaela vajub, on inimene unustanud oma päritolu ja õnnistuse, mille sai kaasa emaihusse tulles. Silmad sulguvad ja jumala kirkus kaob. Me kohtume elus paljude inimestega, mõnega tekib meil eriline side peaaegu kohe mõne inimesega ei taha eriti ühes ruumiski olla, isegi tunne tekib teinekord peaaegu kohe. Kes need inimesed on, mida nad tahavad meile öelda? Meile hõlpsasti omaks saanud inimesed on kui ammust ajast tuttavad ja nii ongi. Nendega kohtudes peavad inglid pidu, mõlemad pooled on valguse ära tundnud. Aga kuidas nende teistega, mis nendega juhtunud on? Kas maailm on nad täiesti maha vajutanud, et valgus ei paista? On asi neis või meis endis? Kindlasti mõlemas. Sest ainult jumala valgus on täielik, temas pole pimedust, inimeses võistlevad need pooled omavahel kogu aeg. Kristlastena tuleks meil otsida valgust inimeses, vaatamata sellele, missugused inimesed või elukogemused on temas valgust kahandanud. Ja me väsime tüdinema teinekord üsna ruttu. Sest meid tõmbab inimeste poole, kellega on kerge, lihtne ja omane ja nii ongi inimlik. Kuid meie ülesanne ei ole kahandada kellegi teise pimedust, vaid tuua jumala lastena valgust maailma. Ja meie pilt muutub pimeduse suhtes. Kui vaatame pisikeste puhastaja alandlikena vaid ühele suurimale, kes annab meid, valguse, inglid täna maailma, öelgu ja tehku maailm mida tahes. Olgem siis jumala inglid maailmale.