Esimeses Thessaloniki kirjas viiendas peatükis 11 kümnendas salmis ütleb Paulus nii. Seepärast julgustage 11 ja igaüks kosuta kui teist, nagu te seda teetegi. Aamen. Nagu te seda teetegi, teadis Paulus ju hästi, et inimesed ei tee suurt midagi üksteise julgustamiseks ja kosutamiseks. Aga hea nõuandjana oskas ta ühte lausesse panna nii nõuande kui ka julgustuse ja kosutuse. Nagu ka varem samas kirjas, viimaks nüüd veel vennad, me palume ja keelitame teid issandas Jeesuses, et nii nagu olete meilt saanud teada, kuidas teil tuleb elada ja jumalale meeldida. Nõnda teie õelad tegi ette selles veel enam edeneksite teadis ta ju sedagi hästi, et kui inimesele öelda midagi head siis isegi, kui see tõele ei vasta, on inimene aldis nii tegutsema kui hästi temast on arvatud. Ja mis seal salata, tihtipeale ka vaid seepärast, et sirutada käsi uue kommi järele milles pole samuti midagi halba. Kas Paulus annab oma nõuga meile vaid piima nagu lastele, armastab ta seda ju mujal oma kirjades isegi rõhutada. Ma ütlen seda teile kui lastele vastutasuks avarduge teiegi, sest kuidas saab kedagi julgustada, ammugi kosutada kitsa südamega? Meiega tulebki rääkida nagu lastega, sest kui vaatame enesesse ja enese ümber, siis ega meid ikka täisverd oma elu eest vastutavate inimestena võtta päris ei saa. Sellegipoolest arvan, et Paulus ei anna meile piima, vaid vägagi tahket Rooba. Seepärast julgustage 11 ja igaüks kasutagu teist. See on lihtne ja südamlik nõuanne, aga nii tahke toit, et vajab läbinärimiseks ilmselt raudhambaid. Sest miks muidu oleme nii kidakeelsed kui on vaja öelda. Hea, julgustav ja kosutav sõna. Selliste sõnade osaliseks saavad tavaliselt oma lapsed ja sellega see piirdubki. Kuid kidakeelsus julgustamisel ja kosutamisel valitseb meid kahjuks ka tihti kodus. Rääkimata kodust väljapool lasteaias, koolis, tööl kuni teadusmaailma, nii välja, kus kadeduse tõttu too oma küündimatuse vältimiseks ollakse valmis summutama nii mõnigi noor otsiv vaim. Paar mõtet tarkuseraamat, mil palve peale ilmutas end tarkuse vaim. Aga koos sellega tuli minule ka kõik hea ja sellel on käes mõõtmatu rikkus. Ma tundsin rõõmu, kõigest tarkus juhatab neid, aga ma ei teadnud, et see on ka nende sünnitaja. Ausalt õppisin kadedus, et annan edasi selle rikkust mais alga sest see on inimestele ammendamatuks varanduseks ja need, kes selle saavad, sõlmivad sõpruse jumalaga andide soovitusel, mida õpetus annab. Pauluse julgustavad ja kosutavad sõnad meile on kui palsam, sest pole kahtlustki, kui hea inimestetundja ta oli. Pole ju võimalik õppida tundma inimesi, tundmata iseend. Ja Paulus tundis, pane tähele iseennast ja õpetust, jää kõigesse sellesse püsima. Kui sa seda teed, siis sa päästad enda ja need, kes sind kuulavad. Saulusena tegutses ta sedavõrd pimedana, et jumaldad Damaskuse teel ka füüsiliselt pimedaks lõi. Ole siis pimeduses, kui tahad, tunne, mis on. Ja siis, kui silmad lõpuks harjusid, polnud need enam endised, rääkimata südamest. Sest peale kõik, mida ta räägib, tuleb juba avardunud südamest. Selles südames oli ruumi vaid Jeesusele eimillelegi muule pimedikust ja kristlaste vaene ajast sai mees, kes ütles kogu pühakiri on jumala sisendatud. Kasulik õpetamiseks, noomimiseks, parandamiseks, kasvatamiseks, õiguses, et jumala inimene oleks täiesti varustatud ja valmis igale heale teole. Seepärast julgustage 11 ja igaüks kasutagu teist. Aga kui me igaüks tõepoolest järgiksime seda nõu iga päev, iga inimese puhul kogu aeg igavesti milline oleks siis maailm? See oleks maailm, kuhu Jeesus tahaks naasta.