Tere on jällegi hea meel võtta lühike hetk ja üheskoos enne kiiret tegutsemist mõelda oma elule igaviku vaatepunktist. Oleme käesoleva nädala hommiku mõtisklustes vaatamas igal hommikul tagasi ühele konkreetsele ajaloolisele sündmusele ning küsimas endalt nii nagu apostel Paulus korintlasi üles kutsus. Kas mul on sellest olnust midagi õppida ning kas tänase edasiliikumise motiiv on vaba kurjusest? Täna täpselt täna 80 aastat tagasi hilisel õhtutunnil, umbes kella 9939. aastal kutsus Vjatšeslav Molotov kremlisse. Eesti välisminister Karl Selter esitas nõudmise Nõukogude sõjaväebaaside loomiseks Eestisse. Teame, et keeldumise korral ähvardati kasutada sõjalist jõudu. Meil kõigil on elus neid hetki, kus meile tundub, et väliste valikute taga meil tegelikult valikut ei ole. Kuidas nendes hetkedes käituda, kui nii-öelda kaart enam ei toimi? Ehk tavapärased otsustas, mustrid on kasutud? Juhtimisteoorias öeldakse, et siis, kui kaart ei toimi, tuleb liikuda kompassi järgi ja kompassiks on aga meie sügavamad väärtused. Need on hetked, mil ei ole esmalt mõtet küsida, mis oleks mulle kasulikum, vaid pigem millised lahendid on minu väärtuspõhised. Iisraeli rahvas, keda oli viidud terve rahvana vangi pabilooniasse. Nende prohvet Jeremija vaadates tulevikku, ütleb, et jumal paneb teie ette valiku õnnistuse ja needuse. Ja siis ta ütleb, vali elu. Et teie üle võiks olla õnnistus. Aga seda on lihtne öelda, kuidas siis seda teha? Kui me sellistes valikutes nii nagu oli Karl Selter või nii, nagu oli Iisraeli rahvas seal vangipõlves võtame kriteeriumiks nõndanimetatud hetkekasu, siis oleme nii nagu Inglismaa teises maailmasõjas, mille kohta toonane peaminister Churchil ütles, et Inglismaal oli valida kas sõda või häbi. Tavalise häbi ja sai ka sõja. Piibel annab meile kompassinõela kinnituspunktiks suhted. Need on kõige olulisemate väärtuste keskkohaks. Esmalt minu suhe loojaga, sealt saan ma oma peamise jõu otsustada, kas minu, jah või ei, on kooskõlas tema väärtusbaasiga või mitte. Ehk kas minu tänane otsus kannatab välja ka igaviku perspektiivi? Teiseks, minu lähisuhted, kas see, mida ma täna keerulistel hetkedel otsustan, toob ja loob tuleviku ja terviklikust minu lähisuhetes või annab vaid mulle hetkelise mugavustunde? Me ei kujuta ette, ilmselt kui keeruline võis olla Karl Selterile seal 24. septembri õhtul uinuda. Ma ei tea, kui üldse uni tuli. Et meie võiks täna õhtul hoopis rahulikuma südamega magama minna. Vaadakem juba hommikul üle, kelle nimel me tegelikult elame ja millised suhted on meie elukompassi magnetnõela keskpunktis. Et me võiksime valikutes valida elu ja õnnistuse nii, nagu soovitas Jeremy ja ja Niina kujutas Paulus, meie otsustes ei oleks motiiviks kurjus ja kättemaks. Soovin meile kõigile tänasesse uude päeva alandlikku julgust.