Tere hommikut, hea raadiokuulaja, soovin sulle kogu südamest kordaminekud ja jumala õnnistust nii tänaseks kui kogu eelolevaks nädalaks. Olen väga tänulik, et võin täna sinuga jagada mõnda mõtet ja võib-olla natukese elukogemust, kui see on sinu jaoks kõnekas ja kui sa annad mõnda lisandväärtus sinu heaks, siis tegelikult võime kohtuda sellel nädalal igal hommikul lühikeses hommiku mõtisklustes. Hommikul on ju tegelikult aeg, mil me peamiselt vaata meele ja, ja vahest isegi pisut pilgu pöörama selja taha, sest et võib-olla jäi eile midagi tegemata või on sealt midagi veel vaja tänasesse päeva üle kanda, siis ju peamiselt ikka selles kontekstis, kuidas see, mis mind ees ootab, minu minutit minu tunnid, minu päevad, võib-olla ka minu aastad võiksid olla paremini elatud ja sageli tsiteerime Juhan Liivi ja oleme nõus selle elukogemusega, mida ta väljendab, öeldes, et kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta. Aga ma arvan, et me kõik tunnistame ka seda, et minevikul on väga tugev jõud mõlemas suunas kas hoida meid kinni või aidata meid edasi liikuda. Ja sellel nädalal igal hommikul me teeme pisukese tagasivaate mõnda sündmusesse eilsest möödunud aastast möödunud kümnendist ja isegi möödunud sajandist ja mitte lihtsalt selleks, et vaadata ajaloolist perspektiivi või kritiseerida neid, kes on selles elanud, vaid ma usun, et meil on sealt midagi õppida. Paulus, meie teada sellise kristliku koguduse liku liikumise üks rajajatest päris esimesel sajandil peale Jeesuse surma rändab mööda tolle ajastu kõige võimsamat riiki Rooma riiki ringi ja julgustab kogudusi. Ja siis ta ei saa ju saata neile SMSe, ei saada Facebooki sõnumeid, ei saa kirjutada neile emaile, vaid kirjutab kirju korintlastele, kes on täiesti paganarahvas, elavad korintuses ilmselt Kenkele sadama läheduses. Ta kirjeldab neile juutide minevikku ja ütleb kümnendas peatükis neljandas salmis. Need kaks lihtsalt mõtet ütleb, et need lood on teile saanud näiteks. Et kui te vaatate minevikku, siis õppige nendest midagi. Ja siis ta ütleb veel ühe hästi olulise ja määrava mõtte sinna juurde, et Me ei hammustaks kurje ja ta ütleb, et kui me vaatame minevikusündmusi, siis esmatähtis ei olegi mitte see, kas me oleme piisavalt head ja professionaalsed analüütikud, vaid kõige olulisem on see, et me sealt õppides võiksime täna oma südamehoiakuid läbi nii-öelda kombata ja katsuda, et meie motiivid tänasesse päeva astudes võiksid olla õiged ja õiglased. Möödunud nädalavahetusel toimus Eesti suurim kristlast noorte festival. Piiblipäevad on selle nimi. Kui 1978. aastal see alustati, siis oli surveaeg, oli keeluaeg inimesed, kes sellega hakkasid tegelema, riskisid, et kas nemad ise või nende lähikonnas pannakse vangi. Neilt võetakse ära võimalus õppida, õpetada, olla oma töökohal, kasutada oma professiooni. Aga ometigi nad nägid tulevikku põlvkonnas midagi, mis andis meile jõu ületada hirm. Ja täna vaadates tagasi hetkeks sellele sündmusele, kus oli tõeliselt kohal sajad ja sajad noored, kes kogunesid Viljandis tahan ma küsida endalt, aga sinuga hea rada, kuulaja, meil on kõigil, kas lapsed, lapselapsed või nooremad inimesed meie ümber, kuidas me suhtume neisse. Kas me hüüame kaasa nii nagu paljud tahaksid meid oma lõksu meelitades öelda? Hei, noorus on hukas või ma vaatan pigem peeglisse, küsin kas need inimesed, kes on täna minust nooremad ja kes tegelikult vajavad esmalt minu märkamist siis minu hoolimist ja siis võimalusel ka mingit kuju panustamist. Kas ma olen andnud neile oma parima? Piiblis on üks väga selge, huvitav mõte, ta ütleb, lapsed on jumala õnnistus, lapsed otseses mõttes mine oma perekonnas, aga lapsed ka laiemas mõttes. Ja täna ma tahan sind saata teele väga lihtsa mõttega, kui me näeme endast nooremaid kas me oleme valmis märkama, hoolima ja panustama neisse, nii et ühel hetkel, kui meid enam ei ole, siis mäletades meid, Nad ütlevad. Ma olen täna tänu sellele et tema uskus minusse, et tema lootis minust midagi enamat kui mina oskasin arvata ja soovin teile selleks jõudu ja innukust jumala õnnistust.