On taas varahommik ning mul on hea meel, et saame ühiselt uut päeva alata. See on väärtus, milleni sageli üsna kergelt unustame. Me ei ole tegelikult üksi. Ja isegi kui sa oled täna sellises eluetapis, kus inimest või inimesi su kõrval ei ole tahan sind ikkagi julgustavate mõtetega saate vastu uuele päevale. Jumal, looja on meist vaid ühe palve kaugusel. Oleme käesoleval nädalal igal hommikul heitnud pilgu minevikku ja märkinud ära ühe sündmuse mis toimunud samal päeval ajaloos ikka selleks, et me oma elu tuleviku lugu võiks olla parim võimalikust. Täna 32 aastat tagasi ilmus ajalehes edasi ettepanek kogu ENSV täielikule isemajandamisele. Selle kirjutas, autoriteks oli märgitud Siim Kallas, Tiit Made, Edgar Savisaar ja Mikk Titma. Minu põlvkonna ja vanemad inimesed, me veel mäletame seda lühend jal, ime. Meil ei ole täna aega, et lugeda läbi niinimetatud nelja mehe ettepanek ja seda analüüsida. Aga tahan vaid korraks meenutada. Allkirja pandud ideed tegelikult paljuski ei realiseerunud. On ju nii. Samas oli see oluliseks sammuks meie enesemõtestamise vabaduse teekonnal. Vahel elame me illusioonis, et ilus tulevik liigub meie suunas vaid täiuslike õnnestumisega sillutatud maanteel. Tegelikkus on aga hoopis teistlaadne. Tark kuningas Saalomon ütleb piiblis, et eesmärgile ei jõuta mitte sellisel viisil, kus kunagi ei kukuta, vaid sihtpunkt jõuab see, kes lubab jumalal end peale viimast komistamist taas püsti tõsta. Kuidas on olnud sinuga lood? Oled püüdnud parimat saavutades anda endast kõik ja ometi mõne aja möödudes avastad, et see ei olnudki päris see. Kindlasti ei ole siis põhjust käega lüüa. Suurim ime ei seisnebki alati majandusmudelite korrektsuses või riigikorra muutmise täpses ajastuses vaid tihti hoopis selles, kui märkame, et esmapilgul meie elu tabanud ebaõnnestumine saab mõne aja möödudes hoopis suurema ja rõõmutoov oma tähenduse. Loomulikult ei muutu ebaõnnestumine õnnestumiseks iseenesest. Ma ei usu seda teooriat, mis väidab, et kõik hea, mis minu ellu peab tulema, tuleb nagunii. Aga kui me õpime märkama Saalomoni poolt antud tarkust, et minuga omistamine ebaõnnestumine ei pea jääma nii-öelda viimaseks sõnaks ning me ei jäta järele edasiliikumist oma heade plaanide suunas siis saab juhtuda just nii, nagu õpetussõnad ütlevad, et jumal saab meid taas püsti tõsta ja algselt isegi vildakas plaan võib ühel hetkel osutuda tõeliseks imeks. Mulle meeldib väga see mõte, mida Johann Wolfgang Goethe on öelnud. Olen elanud õnnelikku elu, aga mulle ei meenu ühtegi õnnelikku nädalat. Aeg-ajalt me paneme suure surve oma õnnestumise ootustele, aga just see Göte poolt öeldud mõte, et ma olen elanud õnnelikku elu, kuigi ma ei mäleta, et mul oleks ühtegi sellist nädalat, kus ei oleks olnud raskusi, kus ei oleks olnud tagasilööke. Järelikult sõbrad, kui me ei saa muuta olukorda, peame me muutma seda vaatenurka, kuidas me seda olukorda hindame ja soovin teile tänasesse päeva jumalast õnnistatud teekonda ning julgust märgata imesid ka seal, kus esmapilgul ei paista neile üldsegi soodsat kasvupinnast. Ja ilmselt just täna keset uue aasta tulikuumasid eelarvedebatte võime imestusega ja tänutundega vaadata, millisest minevikust oleme jõudnud tänasesse oleviku. Peame tunnistama, vähemalt minu arvates, et ka selles on palju imet jumalast õnnistatud päeva meile kõigile.