Tere ja südantpuudutavat laupäeva meile kõigile on nädala kuues päev ja vikerraadios on kätte jõudnud hommikul mõtiskluse hetk. Suur tänu teile, kellega võime eetri vahendusel kohtuda juba mitmendat korda, aga parimad tervitused teile, kes täna esmakordselt kuulevad. Oleme möödunud hommikute lühikesteks hetkedeks peatunud möödaniku sündmustele, siis läbi nende leida tarkuste jõudu oma tänase-homse paremaks mõtestamiseks. Täna vaatame tagasipäevale, milliseid on ilmselt olnud meie kõikide teekonnal päev, mille tahaks tegelikult unustada või veel parem täielikult olematuks kustutada. Mäletan siiani 28. septembri hommikut, aastal 1994 teenisin tolajal kaitseväes ning seistes peastaabi ees kuulates raadiouudiseid. Ma ei saanud alguses aru, mis on juhtunud aegamööda, aga adudes tragöödia suurust oli see täiesti hingemattev. Estonia hukk oli õnnetus, mis puudutas meid kõiki aga eriti neid, kes kaotasid oma lähedase. Kui sa oled just sina, kes sa täna hommikul mind kuulad, siis soovin Sulle südamest jätkuvalt kaastunnet ja rahu, mida suudab anda vaid jumal. Aga nii nagu eelnevatel hommikutel samuti ka täna ei süüvi mäe olnud sündmuse detailidesse, vaid küsime kas olnus võis leida midagi, mis aitab mind täna edasi. Eelpool mainitud katastroof on hetke, milleks ei ole võimalik ennast tegelikult ette valmistada. Teeks, ma ei tea, rohkem trenni või sööksin tervislikumalt või magan veel paremini ja noh, nii edasi ja nii edasi. Meie kõigi eludes on neid hetki, mis hetkega tabavad meid nagu täiesti prognoosimatu orkaan. Ja nende järgselt on meil sageli nii loomuomane küsida, miks? Me peame tunnistama, et enamikel kordadel ei tea me tegelikult seda vastust. Võib-olla me proovime enda või lähedaste rahustuseks isegi midagi välja pakkuda, aga ausalt tavaliselt ei tea, miks, hoopis olulisem on neis hetkedes küsida, kuidas edasi kuningas Taavet, kelle elupagasisse mahtus tohutu õnnestumised äärmiselt traagilised hetked, mõistis, et elus ei õnnestu meil vältida kõiki koormaid kõiki üllatusi negatiivse spektris. Seetõttu on äärmiselt oluline, et õpiksime headel aegadel lootma jumala looja lähedusele ja temalt tulevale tarkusele et siis selle omandatuga minna läbi ka ebameeldivatest üllatusaegadest. Taavet ütleb laulus 23, et kui ma kõnniksin ka surmavarju orus ei karda ma kurja, sest sina oled minuga. Teise maailmasõja ajal koos paljude juutidega sattus gestaapo kätega üxeebrielasest härrasmees. Ta pidi vangistuses taluma kirjeldamatut alanduste valu. Ja mõni aeg enne oma elude lõppu küsis teda Konoveeriv saksa sõdur, kuidas te kõige selle keskel, mida olete kogenud, suudate jääda ikkagi nii optimistlikuks ja lugupidavaks sõimle? Ehala ei kiru. Kuidas elukogenud härrasmees vastas lihtsalt, aga äärmiselt sügavalt. Teie valite, millest ma läbi lähen, aga mina valin, kuidas ma sellest läbi lähen. Hea varajane raadiokuulaja, soovin sulle jõudu ja lootust, kui oled täna oma eluga mõnes traagilises hetkes. Ära kindlasti jää üksi. Leia keegi, kellega oma elu jagada. Aga kui on vastupidi, sul on täna kõik hästi, siis on nüüd just õige aeg mõelda, kas minu elu turvalisus on välistes olukordades või ma oskan selle leida jumalas, kes on nõus nii nagu Taavet koges kõndima minuga koos kas või surmavarju orus. Soovin meile kõigile õnnistatud laupäeva ja peagi juba kohtume pühapäevahommikuses mõtisklustes.