Tere hommikut ja kaunist pühapäeva teile, kallid raadiokuulajad ning ka kõigile teile, kes mis iganes hetkel vikerraadio kodulehe vahendusel või äpist kuulatud ennast mõtiskluste järgi. Olete te siis Eestis või kusagil maailma täitsa teises servas. Õnnistus rohket pühapäeva teile, oleme terve nädal sammunud edasi samaaegselt justkui autoga sõites vilksamisi vaadanud tahavaatepeeglisse. Mitte selleks, et möödanik oleks kuidagi parem muru rohelisem ja taevas sinisem vaid ikka selleks, et tulevik võiks tänu minevikus saadud õppetundidele olla täisväärtuslikum. Esmaspäeval oma mõtisklused alustades tsiteerisin apostel Paulust, kes Korintose kogudusele Iisraeli ajalugu rääkides ütles. Need lood on saanud meile näiteks, et mehimustaks kurje. Ja just selliselt oleme igal hommikul heitnud pilgu ühele mineviku sündmusele, et õppida sealt vähemalt üks tarkusetera meie tänase ja homse heaks. Seesama Paulus, keda juba varem tsiteerisin, ütleb Philipi kirjas muudeks, see on kiri, mis on üks Pauluse viimastes kirjadest kirjutatud tõenäoliselt Rooma vanglast ja ta ütleb seal, et ma unustan kõik, mis on taga ja sirutuna eeloleva poole. Ma püüdlen sihtmärgi poole, jumala üleva kutsumise võiduhinna poole Kristuses Jeesuses. Oota nüüd tahakski nagu küsida, et mis see siis oli? Esmapilgul võib jääda väga kergelt mulje, nagu ta räägiks iseendale vastuoksa. Kui ma pean minevikku ära unustama, siis kuidas ma saan sellest õppida. Aga lähemalt teksti vaadates on väga ilmne, et siin ei peitu vastuolu, vaid äärmiselt oluline elutarkus. Paulus, vaadates tagasi, ütleb, et minu minevikusaavutuste tähendus avaldub vaid selles, kui ma nende najal sirutuna edasi mitte ei jää heietuslikud kinni kunagi tehtusse, arvates, et mina olen pingutanud edasi liikunud juba piisavalt. Ei. Ta kutsub meid meenutama möödunu neid aspekte, mis aitavad meil liikuda kaugemale tänasest saavutustest. 28. jaanuaril 1986 73 sekundit pärast starti toimub äärmiselt traagiline õnnetus. Kosmosesüstik Challenger plahvatas ja hukkus ka seitse meeskonnaliiget. Käisin siis neljandas klassis ja mäletan siiani, kuidas õhtuses uudistesaates näidati neid traagilisi kaadreid. Üks seitsmest astronaudid, kui ma nüüd õigesti mäletan, oli õpetaja, kes pidi oma klassile tunde andma otse kosmosest. Selle asemel pidid need tublid õpilased tunnistama koos ülejäänud maailmaga oma vapra õpetaja hukku. Selle lennuettevalmistus nõudis tohutult ressursse, aega, teadmisi, raha, uute innovatsioonile suunatud tehnoloogiate proovimist ja katsetamist. Tulemus võiks ju öelda, et noh, täielik läbu. Ometi just täna, 31 aastat tagasi ehk pea kolm aastat hiljem sellest katastroofist olles teinud sellest minevikku, loost kokkuvõtvad järeldused, alustas NASA uuesti oma kosmoseprogrammi ning õnnestunud missioonile startis süstik Discovery. Ikka jälle kuulen vesteldes inimestega, et ah mul mõtet proovida, tegin, mis ma oskasin, kukkusin läbi. Aga mul ei õnnestu, ma andsin küll oma parimaga kultusfilmis Kaljukindlus, ütleb endist vangi kehastus Connery oma partnerile, Nicolás keisile. Sa andsid oma parima, seda ütlevad kõik kaotajad, ma andsin oma parima. Edasi on vaja minna. Paulus, seesama apostel Paulus oleks võinud kordi oma elu teekonna keskel öelda, et nonii, sai proovitud, piisavalt, aga tark on ju see, kes oskab õigel ajal lõpetada. Esmapilgul oli tema töö tulemus kaugel suurepärasest imetlusväärsest. Jah, ta rääkis maailma eripaikades rõõmusõnumit Jeesusest Kristusest, kuid neid, kes seda tõsiselt võtsid, oli esmapilgul suhteliselt vähe. Ometi ei jätnud ta järgi, teades ja uskudes, et eesmärk, mille nimel ta elab, on suurem temast endast ja seetõttu ei pea alati kõik mõõdikud olema talle täiel määral mõistetavad. Möödus vaid paar sajandit ja sellest samast kuulutusest kasvas välja meile tänapäeval nii tuntud kristlus mis on jõudnud oma lootusesõnumiga igasse maailma otsa. Seda muideks paljuski tänu Paulusele, kes otsustas minevikule vaadates võtta kaasa kõik selle, millest annab õppida, ei jäta maha kõik see, mis toodab mugavuse ning vabandamise taaka ja raadiokuulaja, mis on olnud sinu elu, Challenger kuuma oled panustanud, kui tulem ei ole olnud ootuspärane. Ehk on aeg teha sellest oma järeldused ning jumala ja kaasteeliste abiga ehitada üles oma elu Discovery ja asetada koma sinna, kuhu möödunud ebaõnnestumine tahtis panna punkti. Olgu meile selles julgustuseks Paulus, keda olen korduvalt möödunud nädalal tsiteerinud ning olgu meie lootus jumalal loojal, kellelt saadud missioon on alati suurem kui meie ise ning kelle poolt pakutav tarkusevägi on alati kordades enam kui meil olev saamatus. Tahan täna tänu ja palvega lõpetada selle nädala mõtiskluse. Mina saan tuua siia palvesse oma mõtted, need, millega minu süda täidetud, aga sina hea raadiokuulaja, vaid seal, kus sa oled oma südames pöörduda elava jumala looja poole. Aitäh sulle. Imeline, jumala vägev looja, et sa kõiksuse keskel ei ole jäänud kuskile eemale ka kaugele, vaid sa oled otsustanud personaalselt olla osa iga inimese elust, kes annab selleks võimaluste maad. Tagasi vaadates on ilmselt palju palju neid hetki, mille eest me oleme tänulikud ja vabanda, et me ikka jälle unustame selle, mis on olnud kaunis. Pigem meenutame seda, mis meie arvates on olnud ebaõiglane. Aga jumal, aita hakkama saada ka kõige sellega, mis meie enda minevikus meie pere minevikus, miks mitte meie rahva minevikus on sellist, mis tahab tuua kibedust kurjust ja viha meie emotsioonidesse ja meie otsustusse. Palun aita meil saada sellega ühelt poolt hakkama aga ma usun, et sina, kes sa elad väljaspool aega, kelle jaoks minevik ja olevik ja tulevik ei ole määratletud sarnaselt meiega oled ometi väeline. Anna meile tarkust, kuidas eilsest õpitu tänasest mõtestatu homseks luua meile täiesti erakordset tulevikku, seepärast palume sinult ühes kohas tarkust ja palume, et sinu lähedus ja arm võiks olla meie saatjaks. Kas me oleme siis üksi oma kodus? Oleme täna pea kasvamas välja, et minna kirikusse? Aitäh sulle kõige sinu headuse ja helduse eest. Ja me tahame paluda üheskoos sinu poja poolt õpetatud palve. Meie isa, kes oled taevas, pühitsetud olgu sinu nimi, sinu riik tulgu, sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal. Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele. Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast. Sest sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen. Ja raadiokuulaja. Suur tänu kõigile teile, kellega oleme võinud seda nädalat ühes kohas käia, mõtiskleda, loodan kogu südamest, et need lühikesed minevikku vaated on andnud hoopis lootusrikkama tulevikuperspektiivi. Ja kui me peaksime kohtuma kusagil väljaspool eetrit, siis Need erilise boonusega hetked aitäh teile.