Tere hommikust, kallis kaasteeline. Tervitan sind tänasel sügishommikul ja soovin sulle elusat elu, mille üle olen sel nädalal mõtisklenud. Jeesus ütleb Johannese evangeeliumi kümnendas peatükis. Mina olen tulnud, et neil oleks elu ja oleks seda ülirohkesti. Kui Jeesus pakub omadele külluslikku elu, siis ei tähenda see lihtsalt pikka, iga või tervena elatud aastaid vaid elu, milles teostub vaimne mõõde ja millel on igavikuline kvali. Et Uku Masing on võtnud kasutusele termini elusamus, öeldes elu on mõttekas siis kui inimene saab olla intensiivsem, teadlikum ärkvema lehilsest. Täna tahan rõhutada, et elus elu teostub hetkes päeva Vaidia korraga vaid hetke annad mulle kingituseks. Lagunes kirikulaulus. Hetke väärtustamine, nautimine või kasutamine on midagi, mis käibetõena või üldise elutarkusena on enesestmõistetav. Kuidas aga möödub meie elu tegelikult küllap nii nagu on kirjeldanud Pille Valk ühes ööülikooli saates, väikesed õnnehetked. Suur osa täiskasvanud inimese elust möödub nõndamoodi, et ta põeb ja kurvastab kõigi nende asjade pärast, mis tal on minevikus halvasti või valesti läinud. Ja mida vanemaks inimene saab, seda suuremaks koorem läheb. Mida sa endaga kaasa vead? Ja suur osa meie ajast kulub muretsemisele, mis meist saab homme-ülehomme aasta pärast? Käib kohutav valmistumine millekski, millest me tegelikult ei tea, kas see tuleb kätte või ei tulegi. Mineviku pärast põdemine tuleviku pärast muretsemise juures unustame ära selle hetke, mis on siin ja praegu ja mis võib tegelikult olla lõpmata rikas ja lõpmata eriline. Võime tajuda maailma ja aega hetketena olevat psühholoogide sõnutsi omale lastele. Me võime näha, kui ähmane on lapsel minevikku või tulevikku konstrueerimine, oli see nüüd eile või poole aasta eest. Seevastu võib ta end jäägitult ära kaotada hetkesse. Ent sellesse unustada. Ja see ei tähenda üksnes nauditavaid hetki, vaid ka valu, kurbuse, jängi, väljendamist, hetkes. Väike laps ei hoia oma valumi nukrust pool päeva või kaks aastat endas, vaid nutab selle kohe endast välja. Täiskasvanu on õppinud end talitsema või tagasi hoidma. Aga on oht, et koos sellega läheb kaduma ka ehedus loomulikus ja hetkes elamine. Kui Paulus ütleb Roomlastele kirjutades rõõmustage rõõmsatega nutke Mutjatega siis ei tähenda see, et me peaksime kogu aeg suunurgad kõrvuni vedama ja hästi aktiivsed olema. Vaid seda, et me võtaksime iga hetke nii rõõmu kui valu nii naeru kui pisaraid vastu kui kingitust jumala käest. Ning kogeksime just seda hetke ehedalt ja vahetult. Igale asjale on määratud aeg, ütleb koguja. Aeg nutta ja aeg naerda. Aegleina ja aeg tantsida, aeg armastada ja aeg vihata. Aeg sõjal ja aeg rahul. Jumal vabastab inimese aja ja ruumi kammitsast põhjuse ja tagajärje seostest ka kõigest sellest, mida me võiksime nimetada saatuseks, maks või ette määratuseks, kuigi need terminid ei pärine piiblist, vaid hoopis teistest kultuurilistest teostest. Jumal võtab inimeselt mineviku koorma. Igal jumalateenistusel teostub absolutsioon ehk pattudest lahti mõistmine. Ja annab talle julguse Lotuse usaldada tulevikku, terma, armu hooldama. Selliselt jumala poolt vabastatud inimene on vaba elama siin ja praegu elama ülirohket külluslikku elusat elu ning kogema jumalat ja igavikku just käesolevas hetkes. Kõik, mis sa teed, tee praegu, ükski ei tea, mis on ees ega siis ilmaaegu, hing pole kellelgi sees, ütleb Viivi Luik. Ja kaasteeline, kes sa mind just praegusel hetkel kas juhtumisi või teadlikult oled kuulamas. See, et meil sinuga hing sees, et meil on kingitud praegune hetk ja tänane päev pole ilmaaegu niisama kogemata. See on jumala hea ja armuline tahtmine ja üksnes tema teab seda, mis ees. Usalda teda ja kõik, mis sa teed, tee praegu. Armuline jumal, elu andja ja ülalpidaja tänu sulle tänase päeva ja praeguse hetke eest. Tänu sulle, et meil on hing sees, et mees on elu ja ühendus sinu kui olemise allikaga õnnistaja juhimeid tänase päeva igal tunnil ja igal hetkel java meie südamed ja meeled vastu võtma seda, mida sa meile veel kingid.