Tere hommikust, hea kaasteeline, rahuliku ja pühaliku pühapäeva sulle ning rõõmsat ja lootusrikast uut nädalat. Aitäh, et oled eelmise nädala hommikuminutitel mind oma kaaslaseks võtnud ja jaganud minu mõtisklusi elusast elust. Seda elusat elu soovin sulle ka tänaseks. Jeesus kõneleb Johannese evangeeliumi kümnendas peatükis sellest, et taonuks lammaste jaoks. Kes iganes läheb sisse tema kaudu, see pääseb ning käib sisse ja välja ning leiab karjamaad. Kui varas tuleb varastama ja tapma ja hukkama, siis tema on tulnud, et meil oleks elu ja oleks seda ülirohkesti. Tõesti, kui palju on meie ümber ahvatlevaid pakkumisi, võta mind, osta mind tarbiminud kui palju on neid, kes tõotavad meile naudingut, õnne ja paradiisi siin maailmas. Ja ometigi hundid lambanahas, kes tegelikult ei anna, vaid võtavad, söövad, neelavad, hävitavad Meie raha, meie töövaeva meie aega, Meie elujõudu ja elurõõmu. Ja nii nagu see varaste puhul ikka kõige osavam näpumees on see, kes võtab vähehaaval ja salaja, nii et asjaosaline ise arugi ei saa, kuidas tal vaikselt nahka kooritakse. Tsiteerin siin pikemalt omaaegse Juuru koguduse õpetaja Jüri Bärgi jõulumõtisklus aastast 1992. Ta ütleb. Armsad sõbrad, mis on siis see meie elu, eks need ole eluaastad, eks need koosne elupäevadest ridamisi ja päevad omakorda elutundidest. See on meie eluaeg, see on meie elu elu, millest kolmandikku magame. Umbes kuuendiku, topime enestele toitu sisse, kütame tuba ja iseennast. Küllap on täpselt välja arvestatud, kui palju meie elust millelegi kulub. Ja kui me nüüd sellest ülejäänud ajast mõtleme, siis tuleb tähele panna, kuidas me seda kasutame. Et midagi saada, tuleb anda, et midagi osta, tuleb maksta. Ja maksta ei ole meil millegi muuga kui nende oma ülejäänud elutundidega. Niisiis me maksame oma elutundidega oma eludega. Ja siin küsige menestelt, kui me mõnda ostu kaalutleme, küsigem, kas me annaksime ära millegi eest teatud osa oma elust. Ja kui siis millise. Ma usun, et see küsimus seisab meie rahval ees nii endid täiskasvanuks pidaval kui lastel. Meil tuleb väärtustada oma elu ja hakata peale varakult. Jeesus ütleb iseenda kohta, mina olen uks, kes iganes läheb sisse minu kaudu see pääseb ning käib sisse ja välja ja leiab karjamaad. Tema ei vaja, Tohverdaksime talle oma elu tükk tükilt tund-tunnilt, sest tal on elu iseeneses. Ta on tulnud, et näidata meile teed, avada uks uutele elu ja olemise tasanditele. Mina olen tulnud, et neil oleks elu ja oleks seda ülirohkesti. Ja ilmselt ei tähenda see ülirohke või külluslik elu lihtsalt pikka iga ja tervena elatud aastaid vaid pigem kvaliteetsemat ja sisukamat elu. Uku Masingut pärineb väljend elusamus. Ta on öelnud. Inimese ehk mõistusliku olendi elu ülesandeks võib pidada elusamust. Elu on mõttekas siis, kui inimene saab olla intensiivsem, teadlikum, ärklemal eelsest mõtisklegem korra, kuidas üldse määratleda elu? Kahtlemata on selleks mitmeid võimalusi. Võime rääkida elust kui bioloogilisest protsessist ja inimesest kui kõrgemast imetajast. Või mõista elu, suhete võrgustikuna ning indiviidi erinevate rollide kogumina. Laps, elukaaslane, vanem, klient allub naaber. Võime mõelda elust kui eneseteostusest, mis Maslow vajaduste püramiidis kuulub kõrgemate vajaduste hulka. Ja inimesest kui kindla eesmärgi ja missiooniga olendist, kes tahab areneda, täiustada, kuhugi välja jõuda, midagi saavutada. Võime mõista elu ja see on keskne vaate viisiust religioonides, palverännaku na teekonna, jumala vaimse valguse lunastuse poole. Ning inimest vaimse igavikuliste olendina jumalanäolisena püha vaimutemplile. Küllap on vaateviise elule ja inimesele veel mitmeid. Üks on aga selge elus või elusam elu, mida jumal meile pakub oma poja Jeesuse Kristuse läbi ei ole üheülbaline ega ühe tasandile protsess. Pelk vegeteerimine või eneseteostus. Vaid see on elu, milles on mitme kihilisust, sügavust, kirevust, üllatuslikust ja salapära. Selline elu on seikluslik ja imeline, kuigi selles ei puudu kannatus, valu ja tagasilöögid. Olen lõppenud nädalal püüdnud kirjeldada elusa elu tunnuseid, nii nagu neid mõistan ja tajun. Elus elu on päriselt minu elu, mitte statisti roll kellegi teise kirjutatud stsenaariumis. See on elu, mille eest ma võtan riskid ja vastutuse enese kanda elu, mida ma olen kutsutud elama ja tahan elada. Eluselu ei ole aga iseenesele elatud, vaid pühendumine kellelegi või millelegi enesest suuremale, mis annab ka minu elule mõttemõõtme ja tähenduse. Elusa elu tunnuseks on teadlikkus iseendast, teistest inimestest, maailmast ja jumalast. See teadlikkus hõlmab nii terviku kui ka detailide märkamist tajumist elus elu on orienteeritud suhetele Nende lugematute seoste ja niidikeste teadvustamisele, hoidmisele ja arendamisele, mis seovad meid kõige elava ja kogu looduga. Elus elu teostub hetkes. See on elamine mitte minevikus või tulevikus, vaid siin ja praegu. Elus elu ei klammerdub kramplikult harjumuspärase ja tuttava külge, vaid see on avatud muutustele, kasvamisele ja liikumisele. See on teelolek, mitte paigalseis. Lõpuks tuleneb kõigest eelnevast ja väärib rõhutamist, et elusas elus on rõõmu, intensiivsust, sädet ja kirge. Jumal ei ole meid loonud lihtsalt vegeteerima tuimalt oma päevi hommikust õhtusse esmaspäevast reedesse jõulust Jaani ülikooli lõpetamisest pensionini sünnist surmani veeretama. Jumala tahtmine on, et igas meie eluhetkes oleks külluslikult ülirohkesti elusalt elu. Kirjas roomlastele ütleb apostel Paulus teenige issandat, tüdimust innuga ja vaimult tulisena. Mitte lihtsalt kuidagimoodi leigelt tuimalt ükskõikselt vaid innu ja tulisusega sisemise sädeme ja põlemisega. Muidugi, me teame, et neid, kes võtavad oma elu kire ja südamega, ähvardab teistest enam ohtu väsida ja läbi põleda. Kuid vist ei ole läbipõlemisest parem ka niisugune elu, kus üldse põlemist ei ole. Paulus kirjutab teises kirjas korintlastele. Seepärast Mei tüdi, vaid kuigi meie väline inimene kulub, uueneb seesmine inimene, amet D-päev-päevalt. Sest see praeguse hetke kerge ahistus saavutab meile määratult suure igavese au meile, kes me ei pea silmas nähtavat, vaid nähtamatut sest nähtav on mööduv, nähtamatu, aga igavene? Jah, eluvälistel nähtavatel ajalikel avaldumisvormidel on piirid. Väline inimene kulub kui tahes, pikaealised terved, nooruslikud ja reipad, mega poleks. Ometi ei pea see teadmine mõjuma heidutavalt ja masendavalt, sest kui me elame tõepoolest elusat elu, siis uueneb seesmine inimene päev-päevalt ükskõik millises tee lõigus meie ajas parasjagu ka ei asuks. Meil on ikka võimalik taotleda elusamat elu, elu, milles pühendumine, suhetesse, panustamine oma elu eest, vastutuse võtmine, julgus muutuda ja kasvada, teadlikkus ja rõõm. Osasaamine Kristusest kui eluallikast aina süvenevad ja kasvavad. Selle viimne siht on antud Pauluse sõnades. Nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus. Ja kaasteeline. Kui see sinu ja minu elus täna nõnda veel ei ole siis teadke, mets on ainus asi, mida tõepoolest tasub taotleda. Ja paradoksaalselt on see elusam elu või elu Kristuses, midagi, milleni me ei jõua omaenese tarkusest või väest vaid mis antakse meile armust. Palvetagem. Jeesus Kristus, sina oled uks elusamasse ellu ka meie jaoks. Sa oled tulnud, et meil oleks elu ja oleks seda ülirohkesti. Me täname sind sinu armu eest. Täname pühapäeva rahu ja kõigi andide ning õnnistuste eest, mis meile siin elus on osaks saanud. Ometi, kui ka meie väline inimene kulub ära, lase neil tüdida vaid uuenda ise meie seesmist inimest päev-päevalt õnnistama sõna kuulutamist ja armulauaosadust kõikjal. Kuhu täna sinu nimel su ülestõusmise päeval kokku tullakse.