Tere hommikust, armas raadiokuulaja. Tänane pühakirja tekst on teisest Moosese raamatust kolmanda peatüki salmidest 13 kuni 15 siis muuseas ütles jumalale. Vaata, kui ma lähen Iisraeli laste juurde ja ütlen neile. Teie vanemate jumal on mind läkitanud teie juurde. Aga nemad küsivad minult, mis ta nimi on. Mis ma siis neile peaks mustama. Jumal ütles Moosesele, ma olen see, kes ma olen ja ta jätkas, ütle Iisraeli lastele nõnda, ma olen, on mind läkitanud teie juurde. Ja jumal ütles Moosesele veel. Ütle Iisraeli lastele nõnda jahve teie vanemate jumal. Aabrahami jumal, Iisaki jumal. Jaakobi jumal on mind läkitanud teie juurde. See on igavesti mu nimi ja nõnda peab mind hüütama põlvest põlve. Nii nagu igal inimesel on nimi ja mõnel koguni mitugi, nii ei saa ka jumala ilma. Nimeta. Tänases kirjakohas annab ta ise sellise vastuse, muuseas küsimusele mina olen. Olen, kes olen, viitab jumala nimele jahve, ehk ta on. Jahve nime asemel kasutatakse tõlgetes traditsiooniliselt ka sõna issand. Juudidki hakkasid aukartuses jumala eest tema nime asemel lugema sõna Ado nai ehk issand. Kui 68. aasta piiblis on jahve nime asemel kasutatud sõna Jehoova siis 97. aasta tõlkes on selleks juba issand. Jumala nimi oli püha ja ta ise nii ütleb, et ta on, kes ta on ja seetõttu teab ka jumala nimi meile püha olema. Käsk ütleb, et sa ei tohi issanda oma jumala nime ilmaasjata suhu võtta. Teate, tänapäeval kuuleme igas päevas, kuidas seda tehakse. Sest kõnepruugis on jumal sidesõnaks. Jumala hea, jumala äge, jumala nõme asi. Kordades sünnipäeva lauas kasutas keegi sõnapaari jumala loll. Automaatselt tuli üle mu huulte vastus. Jumalal küll lolle pole. See mees, kes seda ütles, ehmatas, vabandas minu ees. Ja mina tema suust seda enam ei kuulnud. Mine tea, võib-olla jäigi talle isegi kogu eluks meelde. Lendu lastud sõnu ei saa me enam tagasi võtta, isegi kui me nii väga tahaksime. Ma võtan oma sõnad tagasi, on lihtsalt üks tühi sõnakõlks, jäi mitte midagi muud. Vahel aitab siiralt vabandamine öeldut pehmendada, aga kõik oleneb ikkagi öeldust. Seetõttu peaksime vägagi oma sõnu kontrollima, eriti kui oleme kristlased. Ja tegelikult ei tee see pasaga ülejäänutele, kes usust, mitte midagi ei tea. Kõrvuti jumala nimega kasutatakse tihti ka kuradi nime ja halvemal juhul on need kaks inimese kõnes lausa kõrvuti. Olen ise kuulnud bussis ühte vanemat naisterahvast naabriga vestlemas sellises stiilis, et need kaks võisid isegi ühes lauses mitu korda esineda. Päris kole oli kuulata. Tema jutust ma küll aru ei saanud, kes neist on suurem ja olulisem isand, keda ta kummardab. Aga tõepoolest, nii nagu Matteuse evangeeliumis öeldakse 12. peatüki 30 neljandas salmis. Suur räägib sellest, mida süda on tulvil. Jumala nime sobib väga hästi kasutada, tänamiseks ütlevad ju ka mittekristlased tihti jumal tänatud. Ja ma usun, et nad sellest siirad tänu, kiitus ja ülistus võiksid jääda jumalale ja tema nimele. Ma tegelikult pole kunagi kuulnud, et keegi niimoodi kuradit tänada tahaks ja pigem on see ikka sõimusõnana tuntud. Mida ütleb näiteks inimene, kes varba ära lööb? No küll sa isegi aimad, hea kuulaja. Igatahes tänuse küll pole. Kristlaseks saanud inimesel vahetub sõnavara kuidagi iseenesest. Ühtäkki märkab ta, et ta ei taha enam sõimusõnu ega labast kõnepruuki kasutada. Ka jumala nimi ei kõla enam sidesõnana ning asemele tuleb siis tänu ja kiitus. Muidugi võtab see protsess ka. Ja loomulikult tööd tuleb kõvasti teha iseendaga. Jumala juhendamisel. Jumal on see, kes ta on. Ärgem siis kasutage tema nime, lihtsalt niisama sidesõnana. Seda tasub meeles pidada ka sul, raadiokuulaja, kes sa ise kristlane pole. Õnnistagu sind jumal, isa, poeg ja püha vaim. Aamen.