Tere hommikust, armas raadiokuulaja. Tänane pühakirja tekst on 50. psalmi salmidest 14 ja 23. Too jumalale ohvriks tänu ja tasu kõigekõrgemale oma tõotused. Ja hüüa mind appi ahastuse päeval. Siis ma tõmban su sellest välja ja sina annad mulle au. Kes toob ohvriks tänu, see annab mulle au. Ja kes paneb tähele teed, sellele ma annan näha jumala päästet. Õige jumalateenistuse juurde on alati kuulunud ka ohvrite toomine. Antud laulus mõeldakse ohvrial, tänu mis on jumalale meelepärane. Tänamine kuulub viisakusreeglite juurde. Õpetame meie oma lastele, et kui keegi meile midagi annab, tuleb andjat tänada. Viisakas inimene tänab alati, see on tema jaoks oluline ja loomulik. Ta isegi ei mõtle selle peale, sest tänu toimib tema elus automaatselt. Viisakus on ka üks kristlikke voorusi. Jumala tänamine ei ole erandiks, sest tema on meie elus nii palju head teinud ja andnud meile. Kui inimene saab kristlaseks, hakkab jumala tänamine temas kasvama ning muutub lõpuks lahutamatuks osaks tema teenimisest. Kui sa oled tänulik iga väiksemagi asja või hetke eest oma elus siis muudab see sind paremaks inimeseks. Teate, nii, hea on hommikul ärgata ja tänada uue päeva eest. Ning sama hea on õhtul enne uinumist tänada mööda läinud päeva eest. Kui inimene tuleb jumala juurde, siis ta ei oska alguses palvet teada. Või siis vähemalt arvab, et ta ei oska. Kuid kui ta otsustab tänada, siis tuleb ka kõik muu. Ja tänuga on hea palvet alustada, see tõstab jumala kõrgemale positsioonile ja annab temale au. Ja tänamine teeb ka inimese enda paremaks, sest tema süda on õigele lainepikkusele häälestatud. Tänuga jumala teenimine on olulisem kui kõik muud ohvrid. Sest see pole mainevaid vaimne ohver. Tänapäeval on ju nii, et me ei pea ohvriloomi tooma, et jumalalt pattude pärast andestust paluda. Aga ilma usuta on võimatu jumalat teenida. Teda kõiges tänades ja tema tahet tehes ka tõotused, mida me jumalale anname, olgu ikka sellised, mida meil on võimalik täita. Siin on silmas peetud mitte tseremoniaalses tõotusi, vaid pigem moraalseid. Me oleme jumalale tänulikud selle eest, mida ta meie elus teinud. Ja mitte ainult selle eest, et me peame tingimata midagi andma. Paulus kirjutab oma teises kirjas korintlastele. Igaüks andku nii, nagu süda on lubanud, mitte nördinult või sunnitult, sest jumal armastab rõõmsat andjat. Siin on küll juttu andidest, mida jumalale tuua ja sama kirja kohta armastatakse kasutada kümnisest rääkides kuid mõte on ikkagi selles, et muuhulgas tuleks ka tänu anda rõõmsa südamega. Mitte sellepärast, et peab hambad ristis, tänamine ei ole meelepärane tegevus jumalale ega ka inimestele. Tänu peaks ikka olema siiras ja vabakoguja. Raamatu viienda peatüki neljandas salmis öeldakse. Parem on, kui sa ei tõota Kuiedsa tõotadega, täida jumalale, pole mõtet anda tühje lubadusi. Usun, me kõik teame jutustust Peipsi peal, kus kaks meest uppumisohus olles annavad lubaduse pääsemise korral panna kirikusse kroonlühtri. Hirm on suur, kuid kui jalad juba põhja puutuvad, on tõotus meelest läinud. Vannutakse kurja. Lõpuks leitakse, et Jumalale kõlbab küünlajalg ka. Mis sa arvad, kas see oli üks õige aus tegu? Jumal tõotab omalt poolt, et kui me teda ahastuse päeval appi hüüame, siis tema aitab ja päästab meid nendest olukordadest. Ning seejärel on meie osaks tuua jumalale au. Vaid jumalale kuulub tänuohver, mitte inimestele. Ja kiitus on see ohver, mida jumal meilt päriselt ootab. Õnnistagu sind isa, poeg ja püha vaim. Aamen.