Tere kõigile huvitaja kuulajaile on taas päritud laulu aeg mis on sedakorda selle hooaja viimane saatelõik. Edasi tuleb suur suvi ning loodetavasti on meil aega veel aega kasvõi kalalegi minna. Täna kuulame Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti rahvaluule arhiivist üht vana tuttavat Eesti laulu võib-olla üsna veidi harjumuspäratu sõnastuses, ent tuttav siiski. Meile laulab 90 aastane Maria auväärt Saaremaal Danze küla keskrannast. Ema Riiad salvestas 1959. aastal Herbert Tampere. Karl Ristikivi romaanis rohtaed kirjeldab sealne tegelane, koolmeistri poeg Juulius Kilimit läbi Ristikivi sule kuidas ta kuuleb kord laulupeol lauldavate omatehtud laulu. Mihkel sõidab saaniga. Ja kui siis palutakse lavale autorit saabub püünele laia naeratusega kummardama hoopis keegi sasipäine noormees. Ning Juliusele ei jää muud üle, kui seda kummardamist segaste tunnetega pealt vaadata. Oleme nüüd mitut puhku kuulanud rahvalaule, mis on ühtviisi omaseks, lauldud nii siinpool piire kui sealpool piire. Muusika on piirideta ning mida vanemad on laulud, seda raskem on nende sabast kinni haarata ning algallikani välja jõuda. Jäävad ainult oletused. Mis on kas tõenäolisemad või siis vähem tõenäolisemad. Tihti eestlasena tundub meile tõenäolisem, et laulude sünnikodu on kusagil mujal kui meil. Ent rahvalaulude kodu on seal, kus neil lauldakse ning seetõttu on autoreid ühel laulul rohkem kui üks ja ainus peale Kilimit Juliuse veel keegi sasipäine noormees, kedagi ei tea. Üldiselt me arvame, et laul, süda tuksub, on kirjutatud Karl August Hermanni poolt. Aga miks me nii arvame? No seepärast, et nii kirjutas Karl August ise isiklikult. 1885. aasta laulu ja mängu lehes kirjutab Karl August laulu päritolu selgituseks ilusa ja romantilise loo sellest kuidas ta koolipoisina Põltsamaal aga laseme Hermannilise kõnelda. Ülemal nimetatud päeval istus ta nagu öeldud, laua ääres ja tegi oma õppu tööd. Üks tema koolivend astus viimaks tema juurde, ütles. Kuule. Sina oled niisugune, kes ikka laulusid püüab teha ja minul on siin ilusad sõnad, mis rahvasuust olen saanud. Neid oleks väga ilus laulda, aga ei ole viisi. Endine viis, mis sõnadel rahvasuus oli, on meelest läinud. Tee siin õige uus viis nende sõnade juurde. Laulutegija vaatas, vaevalt soovi otse ütles. Minul ei ole praegu aega, mul on koolitööd ja ma ei saa sellega toime. Ega mul ju lauluviisi kohe käiksest võtta ei ole. Aga koolivend ei jätnud järele, vaid ajas pääle. Teenid ikka. Minu vennal on pea pulmad, mina sõidan sinna ja siis võiksime seal seda laulu laulda. Noor laulutegija ei pääsenud. Ta võttis viimaks tükikese noodipaberid kätte ja püüdis lauluviisi sõnadele luua, mis talle ette pandi. Sõnad olivad tõesti väga ilusad ja vaimustasivad teda nii et talle üks viis meelde tuli. See oli küll lihtlabane ilma kunstita. Aga ta oli ometi viis. Ruttu kirjutas ta viisi üles nootidesse ja pani need teised hääled ka juurde. Ei olnud enam aega sedaviisi orelile ega klaveril ülegi mängida, sest koolivend võttis noodid ja läks nendega venna pulma. Lugeja küsib, mis nüüd. Aga mis laul see oli? Kas mina ka seda tunnen? Selle pääle on vastata, et küll iga lugeja sedaviisi tunneb, sest see algab nende sõnadega. Süda tuksub, tuks tuks tuks, mine lahti, uks, uks, uks. Ja meil Polegi põhjust kahelda Karl Augusti kirjutises. Ehkki see tundub võib-olla liigagi romantiline. Laul olla saanud paari aastaga nii populaarseks, et mõni aeg hiljem on süda tuksub kirjutatud üles koguni Valgamaal. Ning 1871. aastal ilmub märgilises verstapostis ehk trükises Vanemuine kandle healed, mille andis välja Carl Robert Jakobson ilmub laul kuni leiuseades koos viisiga. Ikka tolle ühe ja ainsa märkusega. Rahvaviis. 1275. aastal ilmub otsekui paranduseks eelnevale Hermanni välja antud eesti kannel, kus süda tuksub ehk kalapüük on märgitud täpsustavalt aastaarvuga 1868. Edaspidi on tänu eelnevatele trükistele juba kaunis suur segadus. Kordon, tegu rahvalauluga, kord Hermanni autori loominguga. Sest sasipäine noormees tahab kindlasti nimetatud saada ka laulupäevadel ning laulupidudel, kus laul on kaunis populaarne. Kes palju teeb, see palju jõuab, ütleb vanasõna. Karl August Hermanni pärandus on kahtlemata ülisuur. Tema loomingus põimuvad rahvalaulud ning rahvaviisid autori loomingut tõlgete ning tõlgendustega. Ja tihti me ei saagi kunagi teada, kus on kõigi nende teoste algupära ja juur, kui palju ja kust on võtnud piltlikult öeldes Julius kivimit või tundmata sasipäine noormees. Herman on juba varem sasipuntrasse sattunud kõigile kindlasti tuttava viisiga, mida kunagi Joosep Toots kiire vool ristimispidustustel grammofoni päält mängis. Adolf klau Velli viis mingem üles mägedel. Mida Karl August nii mõnigi kord laseb ära märkida, kui enda loomingut ja sõnad. Kas lahti peab minema lihtsalt uks või hoopis pruudikambri uks ja kas ning milline oli see viis, millega koolipoisid tulid Karl Augusti jutule 1968. aastal. Viisi sarnasustena märgitakse veel vene allikaid eesti rahvalaulu. Hommikul sajab jõel vihma, keegi sõidab paadiga, mille eesti algu päragi jääb selgusetuks. Ka meie kuulsa osalt rahvalikku algupära, aga tantsu Tuljaki üks rahvalik meloodia osa tundub olema üsna sarnase viisi standardi pääl kasvanud. Sarnane meie viisiga on ka saksa kolkakülade laul julgetest tütarlastest veinikeldris mille refrääni Opsassaagi on üsna sarnane. Hopsel hop ei lohven meedensti. Hiljemgi satub Kalareis mitut puhku küsimuste keeristesse. Nimelt avaldab Voldemar Tammann 1900 kahekümnendatel aastatel kooliraamatute sarja, mille pealkiri on huvitaja ning seal ilmub laul. Süda tuksub hoopis sõnadel, et me läheme Antsuga mille eest saab ta kriitikutelt koheselt verbaalselt malakaga vastu pead. Ehkki tõepoolest juba 19. sajandi lõpul minnakse meie laulus vähemalt Vigalas Malle asemel kalale hoopis Antsuga. Ja muidugi ei saa mainimata jätta 1931. aastal ilmunud tuntud August kiisi laste laulu Mu koduke, mis võiski ehk olla üsna tuntava viisi mõjutusega kalareisist. Küsimusi tekib tõesti rohkem, kui oleks võimalik leida vastuseid. Ning vastuseid on raske leida. Sest ka 19. sajandi laulupidudel esinenud repertuaar on nõnda tavaline, et neid laule ei ole peetud enam eesti vanadeks rahva lauludeks mis vääriksid üleskirjutamist. Seetõttu jäävadki meile tänaseks ainult küsimused, küsimused ja küsimused. Aamen konks ja kohvilonks. Kuulame veel harmoonium lainte loksu Kago ehk Sänna mehe Lauri Sommeri esituses. Süda tuksub ilusat suvevaheaega, minge kindlasti kalale ja püsige terved. Siis meele siis meie maal ka. Saarde kala, Saardi, kala. Hüva kui on hüva päri. Sa juttu.