Tervitus, head raadiokuulajad. Rõõm on jagada täna jälle teiega laule Eesti Kirjandusmuuseumi, Eesti rahvaluule arhiivist kuulamiseks, mõtlemiseks ning ehkaa õppimiseks. Tänaseks teemaks ning mõtteaineks silundasa ühte vana võlga, nimelt juba üle aasta tagasi küsiti minult emadepäevaks mõnd ilusat ema laulu ja sooviti, et ma laseks mõnd kaunist südantlõhestavad rahvalaulu kõigile emadele ja kas või palun räägiks ometi kord eesti rahvalaulust ema kui mina kord suureks saan. Ent muidugi ütlete, et see ei ole ju sugugi rahvalaul, selle kauni laulu tegi. Aga kes siis kasvõi praegusel kirja kultuursel ning entsüklopeedilisel ajastul üldse sündida veel uusi rahvalaule, mille autoreid mitte keegi ei tea ning mida kirjutatakse üles ning õpitakse üksteiselt ära suurel määral kuulamise järele aimamise teel. Eelmises päritud laulu saatelõigus tutvusime Makaroonilise laste folklooriga ja emme Maritšuffloorega mida lapsed on aastakümneid sellisel viisil üksteiselt suuliselt õppinud. Ja enne kui me jõuame suureks saamiseni, alustame hoopis kaugemalt ning kuulame siis tõesti südantlõhestavalt laulu. Kas mäletad, kallim? Laul on kirjandusmuuseumi varasalvest ning laulab Lonni saks Kohtla-Järvelt. 1963. aastal salvestas Ülo Tedre. Koeruslaane Struta söötmine lõikaaleenmas ja. Pääsla näed meest, vaata kui oli ka linnas ja truu udust näevand seeme, väikse valge üks igavesti ees raadine ääre. Praegu veel palgel, kui mõtleja need möödas on. Kui sa raad, Brega Välbalgel, kui mõtle nüüd mööda soons. Liigi talle auli süüks peetne õrnalt üheks sööbiks käes. Ased minda maremm all ja armsa tehanud. Sees kui stseen derbi, linnal koos lilled ja siis, kui olime Peeemmel koolsoid seid lelle tea. Soodsad loodi. Aastal ramminud söödamees saaterialoodi. Näed sa seal loos nii maaste sööbib koos. Näedsa ta saanu nii õrnast p. Seda tuntud lüürilist laulu on lauldud Eestis mitmete meloodiatega. Täna meid huvitab just sama kõlanu ning nüüd võiks oodata traditsiooniliselt, kuidas ma hakkan targalt seletama, kust on tulnud see meloodia ning kus sõnad end nõndamoodi jõuaksime, täna mitte kuidagi emadeni välja. Räägime täna hoopiski kõigepealt sellest, et mis üldse see eesti rahvalaul on. Kui paljud viisi ja sõnad on tulnud Saksast või Venemaalt ka siis Eestis ei olegi olnud peale ürgvanade regilaulude ühtegi päris oma laulu. Ja kui uued laulud on laenuliselt, kas siis regilaulud on ka laenatud? Võin teid lohutada ka kõik need laenulised laulud on ju tegelikult eesti oma rahvalaulud armastatud ning ajast aega lauldud. Ikka jälle. Hea muusika nakatab valimatult nagu viirus. Nii meilt kui meile igasugune maailmas valitsev muusika mood tekitab standardeid. Neid standardeid laenatakse inimeselt inimesele, muusika ei tunne sugugi piire ning iga laul iga rahva hulgas on otsekui uus laul mis võib sarnaneda küll oma sugulastega, ent ei ole viimaste koopia. Ja kui ole olemas koopiat, ei ole olemas originaali. Et nüüd tagasi mälestuste juurde kallimast ehk jõuame ka emani. Ei ole välistatud, et selle rahvapärase viisi standardi hüppelaud maailma on olnud just meie väike maalapp siin Läänemeres, rannikul räägin täna just viisi standarditest. Sest ehkki piltlikult öeldes kaktus ning siil võivad küll esmapilgul sarnased olla ent ei saa öelda, et nad üksteisest põlvnevad. Mulle tundub, et puhtstatistiliselt, et just Eestis on seda tüüpe viis enim Need tosinat sarnased viisi read või vabalt üksteise peale asetada ning kuulata, kuidas nad kõik kõlavad kaunilt kokku nagu koha jaani. Viimane kantaat. Olen kuulnud oma kodukoha lähedal Võrumaal samal viisil lauldavat oh armastus, miks võtsid sa mu südant noorelt vaevata? Ja Kagu-Eestis on ka väga populaarne olnud nukker laul, õnnetu tütarlaps, muredest murtud, üksinda, kurvastab ta. Emake kallike, süda on purustud, kallim, armasta mind, mille viis üsna ilma kahtluseta on ainult Eestist Venemaale, kus seda lauldakse hoopis kurjategijate folkloorist. Alates 1920.-test aastastest laulusõnadega ma Mutškama brasti taraga Jashu tootšku varjovkuna Svjether radila ja samas Irkutski vanglas. Aleksandrov sky keskvangilaagris, kus säärane viis on üles kirjutatud on aega veetnud. Nii mõnigi eesti inimene ei saa siinkohal muidugi kõnelemata jätta kunagisest rumeenia heliloojast Jossif Rivaal Hovitšist, kelle sulest tuntuimad valsi Doonau lained teavad kindlasti väga paljud. End 1888. aastal jõudis Jossifilt trüki üsna vähese kuulsusega, valis soitmise valdser ehk ohkevalis. Ent tuleme täna ida poolt kolinal tagasi siia läände ning mainime veel Muhu saart, kus peaaegu sedalaadi viisil lauldakse hoopis ekruti teemalist ringmängu. 20 aastat olen ma ka laulude sõnad ning teemad on põimunud nagu humalaväädid tapu aias, ent siiski ka küllalt erinevad mis viib tagasi jällegi siili ning kaktuse suguluse võrdlemiseni. Üks võimalikke standardviisi algeid sõidutab meid aga tagasi varasemalt teadaolevalt 18. sajandi Ahvenamaale soomerootslaste juurde. Miks mitte ei võinud see standard sealt paarsada kilomeetrit mereteed pidi meilegi jõuda. Kuulame üht laulu, mida soomlased teavad sõnadega hilja juuri kuin, lammen, laine, mille hiljem on rootsi keelest meile tõlkinud ka Helle Rosenberg, kui kes võib tuuleta purjeta kuulama laulu, mille esimene motiiv on 18. sajandi soomerootslaste laulus. Head ööd, head ööd, mu armsaim lauluna Ahvenamaal kirjutatud üles 19. bändi lõpul ning avaldatud esimest korda aastal 1909. Laulu pealkiri on vemgansiiglaffeurutan wind ehk kes võib ilma tuuleta purjetada. Ja laulab Anna Saara Lundgren. Aga et lugu oleks täielik ning emad rõõmsad Soome Ahvenamaalt ilma purjeta tagasi kodurannikule ning piidleme iidvana rahvamuusikastandardi viimast anonüümset eesti lüli. Ja raadiokuulaja. Kui sa tead või ole trehvanud kuulma sellele laulu sünnilugu, siis ära karda sellest meile kirjutada ikka aadressil huvitaja. Et ERR. Nüüd aga laulab kõigile emadele tervituseks higine verre. Laulu pealkiri on emale ja laul on salvestatud 1982. aastal saatele laulu jütsid. Hääd kuulamist ja tagantjärele kõigile emadele, vanaemadele ja vanavanaemadele. Ilusaid päevi.