Tervitan sind jumala sõnaga Rooma kirjast, mis on tänaseks päevasõnaks luterliku kirikukalendri järele. Teist alust ei saa keegi rajada selle kõrvale, mis on juba olemas, see on Jeesus Kristus. Soovin sulle ka õnnistatud usupuhastuse püha. Püheks luterliku usupuhastuse või reformatsiooni põhimõtteks oli et me kõik oleme kaasa kutsutud jumala kuningriigi ülesehitamise tööle. Tavakäsitluse kohaselt on vaid kirikuõpetajad ja koguduse töötegijad need, kellelt oodatakse. Märksa harvem, on arusaam, et kõik, kes on ristitud on sellega omandanud kutse, väe ning ideaalis ka vajadus evangeeliumi kuulutamiseks. Jumal on tõotanud seda tööd õnnistada ja ta on seda ka teinud. Kui me mõtleme mitmetele äratustele kirikuloos, kus keskne roll on olnud just lihtsatel, koguduse liikmetel. See võiks olla julgustuseks ja väljakutseks igale kristlasele tänagi olla Kristuse evangeeliumikuulutajaks ja tunnistaks. Võib kõlada loomulikult loosunglikult, kuid tõelist läbimurret jumala kuningriigi tulemises ei ole meil loota enne, kui meist igaühest on saanud Kristuse kaastööline nende andidega, mida jumala püha vaim on meile rikkalikult jaganud. Evangeeliumi kuulutamist ei tuleks alustada kaugelt vaid ikka nendest, kes on meile kõige lähedamal. Seda mitte ainult põhjusel, et meil on nende inimeste usaldus vaid sellegi pärast, et neile, keda me armastame. Me tahame neile parimat. Tahame anda neile kõike, mis meile endile on kõige tähtsam ja väärtuslikum. Tahame, et võiksime ükskord kõikide oma kalletega olla igavesti ja alati selt koos issanda rõõmulauas taevas. Just seepärast püüamegi anda edasi Kristuse evangeeliumit kõigega, mis siis on, meil on andnud toetavad sõnad head teod, head mõtted, oma elu eeskuju ja ees, palved. Arusaadavalt toob Kristuse kuulutamine enesega kaasa mittemõistmist, halvakspanu, võib-olla isegi kannatusi. Kuid sellele vaatamata võime oma elu kristlastena elada siiski usu, julguse ja kirka põlemisega. Nagu ei usuisa Martin lutt. Tema sõnad Vormsi riigipäeval on võimsaks tunnistuseks tema kartmatust, kuulutaja vaimust. Luteri elu oli enam kui kunagi varem ohus ning temalt nõuti, et ta loobuks sellest, milleni ta oli jõudnud läbi ränkade vaimulike võitluste ja katsumuste Kindla ja kõigutamatu veendumuseni. Et saame oma elus loota ainuüksi jumala armule Jeesus Kristuses. Oma kõne lõpus ta ütleb. Ma jään oma seisukohtadele pühakirja tunnistuse põhjal ja mu südametunnistus jääb jumala sõna meelevalla alla. Ma ei saa ega taha tagasi võtta sest ei ole kindel hea talitada oma südametunnistuse vastu. Silma seisan teisiti, ma ei või jumal aidaku mind aamen. Palvetagem siis võiksime kuulutada kogu oma eluga Jeesuse Kristuse evangeeliumi. Andku jumal armu, säilitaksime rõõmu julguse selle tööga paratamatult kaasa käivates, võitlustes, raskustes ja kannatustes. Sest tõepoolest, selles ettevõtmises oleme üksi. Üks mees on võitlemisel meelisast appi tulnud. Kas tunned seda meest? Ta nimi Jeesus Krist. Seisson suurest väest, see ainus jumal tõest võit temale peab jääma.