Loen jumala sõna Matteuse evangeeliumi 10.-st peatükist. Jeesus ütleb. Ärge siis kartke neid. Midagi ei ole ju kinni kaetud, mis ei tuleks ilmsiks ega peidetud, mida ei saadaks teada. Mis ma teile ütlen pimedas, seda öelge valges. Ja mida te kuulete kõrva sisse, sosistavad seda kuulutage katustelt. Ja ärge kartke neid, kes ihu tapavad hinge, aga ei suuda tappa. Pigem kartke teda, kes võib nii hinge kui ihu põrgus hukutada. Eks kaks varblast müüda veeringu eest. Ja ometi ükski neist ei lange maha ilma teie isa teadmata. Aga teie juukse kõrvadki on kõik ära loetud. Ärge siis kartke. Te olete enam väärt kui palju varblasi. Igaüht nüüd, kes mind tunnistab inimeste ees teda tunnistan ka mina oma isa ees, kes on taevas. Soovin sulle ühtlasi õnnistatud pühapäeva. Tänase pühapäeva teemaks on Jeesuse saadikud. Samuti kõneleb kuuldud pühakirjalõik sellest, et Jeesuse saadikutena oleme läkitatud kuulutama ja tunnistama tema sõna. Ent mida või keda me peaksime kuulutama? Muidugi tuleb meil kuulutada jumalasõna kuulutada Kristust kuid kas saaksime siiski olla pisut täpsemad oma kuulutuste sisu määratlemisel? Abiks võiksid olla Martin Lutheri mõttekäigud. Nimelt Igasta jumala sõna kaheks käsuks ja evangeeliumiks. Keskkond kõik see, mis nõuab, ühtlasi näitab, milleni me oma eluga iialgi ei küüni ning mida me isegi jumala abiga ei suuda lõpuni täita. Evangeelium aga on kõik see, mida jumalal on meile Jeesus, Kristuses anda ennekõike halastust ja andestust headuse heldust, rahu, rõõmu ja lootust. Kui me nüüd kuulutame, siis kuulutame eelkõige evangeeliumi Kristust sest käsk ja traagika, mis tema täitmata jätmisest tuleb, on meid alati nii või teisiti saatmas. Ma ei ütle, et käsku ei peaks kuulutama. Meile kõigile on see õiges koguses alati vajalik. Eriti siis, kui hakkame iseenese jõu ja mõistuse peale lootma. Kuid kõlama peaks siiski jääma alati evangeelium. Küllap käsk ongi tee sillutanud tühjaks ja kasvatajaks Kristuse poole kuid õndsaks tegemise vägi peitub ainuüksi evangeeliumis. Vaid armastusel ja armul on meelevald meid muuta. Seepärast ei ole mõtet kokku siduda inimeste jaoks vaevu kantavaid koormaid rääkida, kui halb on elu, kui raske meil on vaid eelkõige kuulutada jumala armu ja tema abi. Ja me võiksime rõõmu ja lootusega, igaüks oma teed, mis on Kristuses meile saanud õnnistuse ja igavese elu teeks. Kristust kuulutades põrkume ilmselt üsna pearaskustele. Neist osa on meis enestes, kuid osa on ka peidus paratamatuses mille toob enesega kaasa evangeeliumi kuulutada töötamine. Mõtlen, et rohvetitele kindlasti Jeesuse enda elusaatusele jumalameestele ja naistele läbi aegade ja tänaselgi päeval. Kõik nad on pidanud vähem või rohkem kogema mittemõistmist, taluma mõnitusi, tagakiusu ning paljud panema maha oma elu Kristuse tunnistuse pärast. Ja siiski tundub mulle, et nii kaua, kui me teel on raskusi koormaid kannatusi võime olla kindlad, et oleme tema lapsed ja tema riigi töötegijad. Kui aga kannatused hakkavad kaduma, mitte et issand ei annaks meile vahel hingetõmbepause, tuleks muutuda valvsaks ja küsida, et kas ehk sellepärast pole kuri meid rahule jätmas. Et oleme isehakanud oma elu ja teenimisega jumalast kaugenema. Sõnades ja bioloogiliselt on kõik mõistetav, kuid kui oleme kuulutuste kannatusajas, siis võib-olla kõik teisiti. Kaotame julguse ja kuulutamisest võiks saada vaikus ning sisemisest rõõmust äng ja tühjus. See kogemus pole jumala kirikule ja tema rahvale võõras. Just sel põhjusel ütleb piibel nii paljudel kordadel ja tänagi Jeesuse suu läbi. Ärge siis kartke neid. Ja kui siiski, siis mitte neid, kes ihu tapavad hinge aga ei suuda tappa. Pigem kartke teda, kes võib nii hinge kui ihu põrgus hukutada. Kurja ei saa alahinnata, aga vale oleks teda karta. Me kartus, armastuse teenimine kuulub ainuüksi jumalale. Tema, kes on meis ja meiega, on lugematuid kordi suurem ja võimsam kui see, kes on väljaspoolt ja tahab meid hukutada. Nendel hetkedel on suur abi lapselikust, usaldusest jumalale ning teadmine, et kõigele vaatamata sünnib tema tahtmine. Sellest räägib Jeesus, kõneldes Varblastest, kellest ükski ei lange maha ilma teisa teadmata. Ja et teie juukse karvadki on kõik ära loetud on vägagi raske näha üheskoos Armolist jumalat ning kannatavat maailma inimest kus on ränkraske öelda, et seda kõike teeb jumal. Tunnistan, et ma pole selleks võimeline. Kuid Usuisa meendeks oli, et jumala tahtmine sünnib ning olles samaaegselt kindel tema armuse headuses leidis ta oma hingele rahu. Kellel meist oleks nii palju usku, usaldust, et ületada ratsionaalsed kaalutlused ja argumendid, distantseeruda maisest ja näha kõike igaviku valguses. Sest ei ole ju jumala tahe niivõrd meie main õnn, kuivõrd see, et me võiksime ükskord jõuda tema juurde taevasse. Palvetagem, et võiksime kogu oma eluga kuulutada Kristust ja tema evangeeliumi. Andku jumal, et säilitaksime rõõmu ja julguse ka selle tööga paratamatult kaasas käivatest võitlustes raskustes kannatustes. Kristus on öelnud oma apostlitele, ütleb täna ka meile. Vaata, ma olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.