Hea raadiokuulaja tervitan sind jumala sõnaga, esimesest Moosese raamatust 15.-st peatükist, mis on ka tänase päeva päeva sõnakese luterliku kirikukalendri järele. Aabraham uskus issandat ning see arvati temale õiguseks. Tänasel päeval meenutame varalahkunud eesti heliloojat, organisti ja koorijuhti. Rudolf Tobias. Christian kutsus enese juurde 29. oktoobrini 1918. aastal Berliinis. Esimese eestlasena omandas ta professionaalse muusikalise erihariduseni heliloomingus kui orelimängus, õppides Peterburi konservatooriumis õpingute järel teenist organisti ja koorijuhina Peterburi Jaani koguduses. Tema helitöödest on ilmselt kõige tuntum Eesti esimene oratoorium Joonase lähetamine. Või nagu ta seda ise nimetas lihtsalt Joonas mille esmaettekandest Ladzigis möödus tänavu 110 aastat. On ühtaegu omapärane ja huvitav mõelda, et see eritöö pidi ootama kaheksa aastakümmet oma esimeest ettekandmist Eestimaale. Mis toimus Peeter Lilje taktikepi all Estonia kontserdisaalis 30 aastat tagasi. Meenutagem siis tänus Eesti ühte andekamat helikunstnikku, kelle muusikaline ja vaimulik haare ulatus Peterburis Berliinini ning kelle helidesse vormitud ajatu sõnum kutsub meid tänagi vastama jumala kutsele minna ja kuulutada jumala sõna. Jumalasõna, mis on küll ähvardav kohtusõna, kuid eelkõige siiski sõnamis, kutsub patukahetsusele meeleparandusele ning toob meile jumala armu, armu, et me võiksime ka üksteise vastu armulikud olla. Prohvet Joona raamatust loeme. Siis Joona võttis kätte ja läks issanda sõna peale niinive linna. Ja joon hakkas läbi käima linna käies esimese päeva teeta, hüüdis, ütles veel 40 päeva ja niinive hävitatakse. Ja niinive mehed uskusid jumalasse, kuulutasid paastu, riietusid kotiriidesse, nii suured kui väikesed, kes teab, vahest jumal pöördub ja kahetseb, pöördub oma tulisest vihast, nii et me ei hukku. Kui jumal nägi nende tegemisi, pöördusid oma kuridelt teedelt, siis jumal kahetses kurja, mis ta oli lubanud teha ega teinud seda. Teame, et Joonal ei olnud jumala sellisest armuotsusest head meelt. Sest ega alati ole hõlbus rõõmustada teisel osaks saanud armu ja õnnistuse üle oodates päikeselõõmas issanda kohut. Et ehk siiski issand laseb niinivele sadada tulde väävlit ta siis on joone üle kasvada gigapuu temale varjuks. Ent järgmise päeva koites saatis ta ussi hävitama Joonale hingamispakkunud varjulist puud. Kui Joona otsib nüüd surma ilmselt mitte tingituna ainult kõrvetavast idatuulest ja põletavast päikesest vaid tema hingepõhjani riivatud õiglustundest, siis ütleb issand, sina tahtsid armu anda kiika jooni puule, mille kallal vaeva näinud ja mida ei ole see kasvatanud, mis ühega sündis, ühega hukkus. Kas siis mina ei peaks armu andma niini pääle?