Loen jumala sõna ilmutuse raamatu 14.-st peatükist, mis on tänaseks päevasemaks luterliku kirikukalendri järele. Õndsad, on surnud, kes nüüdsest peale surevad, issandas ja vaim ütleb. Nad võivad hingata oma vaevadest, sest nende teod lähevad nendega kaasa. Soovin sulle õnnistatud hingedepäeva. Hingedepäeva pühitsemise alguse kohta lähevad andmed õige pisut lahku. Küll aga on kindel, et kirikus on seda taeva pühitsetud vähemalt viimased 1000 aastat. Kui meile mõtlesime kõikidele pühakutele inimestele, kelle usk ja elu on jumala poolt olnud eriliselt juhitud ja õnnistatud, siis täna hingedepäeval meenutame kõiki neid, kelle elurajad on ajalikust elust igavikku kandunud. Nii nagu hingedepäeva ongi nimetatud kõikide surnute mälestuspäevaks. Omapärasel ja huvitaval kombel pühitseme hingedepäeva meie rahvakalendris tuntud hingedeajal. Ka hingedeaja täpsem ajaline määratlus on lahtine. Küll aga võime üsna suure kindlusega öelda, et seda aega pühitseti oktoobris ja novembris. See oli ajaks, mil oodati lahkunuid hingi koju. Neile kaeti toidulaud köeti, sauna paluti õnne õnnistust kodule ja oma elule. Vaatamata erisustele hingedepäeva ja hingedeaja sisus on vägagi märkimisväärne. Neid mõlemaid ühendab usk, kogemus ja arusaam, et inimesel on hing. Ning kui meie maine ihumullaks saab, siis hing elab edasi. Sest jumala looduna on ta igavene. Sel põhjusel on kirik alati matusetalitusel palunud inimest jumala hoolde usaldades oma rahu, anna sa talle ja sinu valgus kustumatu paiskuda üle. Hingedepäev toob meie südamesse esmalt tänu tänu nendele inimestele, keda me täna palves meenutame. Aga tänu eelkõige jumalale, kes neid nende mais elupäevadel õnnistas ning kinkis meile ühise tee käimise aja. Kristlastena ei, tahame tänada ainult selle eest, mis on meie arvates hea ja vajalik olnud vaid oleme tänulikud kõige eest, mida üks või teine elu eneses kandis hoidis, tähendas tõepoolest temast tema läbi ja tema poole on kõik asjad. Ent hingedepäev vaatab ka lootuses edasi meie silmade eest varjul, mis saab siis, jätame reisikepi ja sulgeme jäädavalt päravannise taga. Kuid me teame kindlasti, et surm ei ole kõik. Surma reaalsus ei ole viimne reaalsus. Vinne reaalsus on see, et Kristusel on surmavalla võtmed ja temal on igavese elu sõnad. Igaüks, kes on pühas ristimises ja elavas usus temaga ühendatud, ei pea kartma surma. Ja see võib meid küll aeg-ajalt hirmutada, aga me oleme võitja poole peale. Sellepärast võimegi lootusrikkalt mõelda oma lahkunutele. Kuid palvetagem, eriti nende eest, kelle uski osadus Kristusega selles elus ehk ei ole olnud kõige kindlamad. Et jumal lubaks nendegi hingedel puhata oma rahus, kuniks ta tuleb tagasi. Et kinkida oma, armus meie hingedele Uuse kadumata ihu ning luua uus taevas ja uusmaa oma lunastatud rõõmuks. Jeesus ütleb. Teie süda ärgu ehmugu. Uskuge jumalasse, uskuge minusse. Minu isa majas on palju eluasemeid. Kui see nõnda ei oleks, kas ma siis oleksin teile öelnud, et ma lähen teile aset valmistama? Ja kui ma olen läinud ja teile aseme valmistanud, tulen ma jälle tagasi ja võtan teid kaasa enese juurde, et teiegi oleksite seal, kus olen mina. Ja kumma lähen sinna te teate teed? Toomas ütleb talle, issand, me ei tea, kuhu sa lähed. Kuidas me siis võime teada teed? Jeesus ütleb talle, mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa minna isa juurde, muidu, kui minu kaudu.