Tere hommikust, hea raadiokuulaja. Meie tänane elu on pea igal sammul ümbritsetud reklaamidest kommertskanalid teles ja raadios või siis suured reklaamtahvlid ning poodide vaateaknad, tänavatel, internetireklaamid ja nii edasi. Ning ühe juhtmotiivina võib paljudes reklaamides näha ja kuulda seda kuidas mingit tehnikavidinat meie elu pisut lihtsamaks teevad ning meie aega kokku hoiavad. Ka poes olles võib kuulda soovitust, kuidas paar kokku hoitud minutit annavad meile aasta lõikes hulga aega juurde. Reisimisest pole vist mõtet rääkidagi. Mäletan, et omal ajal Venemaa rongiplaane vaadates jäi silma Moskva Vladivostoki rong mille teeloleku ajaks oli märgitud 214 tundi ehk siis peaaegu 10 ööpäeva. Eeldatavasti on nii, et kui vähegi võimalik, siis vaataks mõne sarnase reisi puhul ikka pigem lennuki kui rongi poole. Ja ometigi ka lennuki puhul, millega kohalejõudmine võtab aega paremal juhul pool päeva kipub meile tunduma, et oleme hulga aega kaotanud. Huvitav olukord. Ühest küljest on kõik muutunud palju mugavamaks ja kiiremaks. Ja teisest küljest ei jätku meil katastroofiliselt aega kui veel natuke reisimise eest. Eks me kõik ju reisi vähemal või rohkemal määral ja seda pea igapäevaselt. Suuremas linnas võib päris palju aega kuluda, et tööle või kooli jõuda. Samamoodi on lood õhtuse kojusõiduga hulk mahavisatud aega, et kuhugi kohale jõuda. Ning samas, Aga Paysios pühalt mäelt meenutas kunagi oma suhtlust aatose munkadega. Keegi mumpadest rääkis, kuidas ühest kloostrist teise liikudes oli jõudnud paar korda Akisti jumalaemale läbi lugeda. Tegemist on pikema palve reeglistikuga, mida paljud mungad peast teadsid ning mis oli võimalik nii umbes veerand tunniga üks kord läbi lugeda. Kusjuure saatusel on tihti vahemalt märgitud mitte kilomeetrites vaid ligikaudses ajalises vastavuses. Ning nõnda võiks öelda, et kahe kõrvuti asetseva kloostri Agiospavlase edenitsiaadi vahemaa on umbes üks tund. Või siis neli hakkafisti jumalaemale. Meenub ka oma elus üks seik. Kui palju aastaid tagasi sattusin koos kaaslasega kuremäe kloostris tuttavate õdede juurde just lõuna ajal. Noorem õdedest tegeles söögi valmistamisega ning mingil hetkel küsis vanemalt, kui pikalt peaks mune keetma? Ei mäleta küll täpset arvu, aga vastus oli midagi sellist, et loe 50 korda Jeesuspalvet ja siis on ka munad valmis. Mu kaaslasele jäi see väga eredalt meelde. Ning veel hiljem meenutas ta seda ja imestas sellise ajaarvamise üle. Jällegi oli ajamäär midagi muud kui lihtsalt kolm või viis minutit. Taas kord oli ajamääraks palve ja tema pikkus. Nõnda võib-olla kõigega meie elus. Küsimus on selles, et kas meie eesmärk on ainult kohalejõudmine või võib ka teelolek omandada teatud iseseisva tähenduse. Jeesus ütles, mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa minna isa juurde muidu kui minu kaudu. Ja püha Vassiljev suur on öelnud et sõna tee all tuleb mõista edenemist täiuslikkuses mis on järjepidevalt saavutatav läbi õiglaste tegemiste ja mõistuse valgustamise. Pidagem siis seda meeles oma igapäevaste teel käimiste juures. Kui soovime anda kulutatud ajale sügavust ja sisu. Ning lõpetame oma mõtiskluse psalmi sõnadega. Issand, anna mulle teada, tee, mida pean käima. Sest sinu poole ma tõstan oma hinge. Aamen.