Tere hommikust ja raadiokuulaja eelne mõtisklus oli seotud küsimusega sellest kuivõrd sõltuvad kipume tänapäeval olema meid ümbritsevast infomürast. Meid huvitab kõik see, mis toimub väljaspool. Ning meil võib olla väga raske jääda üksi iseenesega. Teatud illustratsioonina. Eelnevale tahaksin rääkida eksperimendist, mille kirjeldust hiljuti lugema sattusin. Üks Briti telekanal pakkus viiele vabatahtlikule võimaluse osaleda järgmises kirjelduse järgi. Väga lihtsas eksperimendis. Osaleja võis välja valida kolm asja, mis endaga kaasa võtta. Nendeks asjadeks võisid olla kas raamatud, joonistusvahendid või muu sarnane aga mitte elektroonilised seadmed. Ning seejärel tuli tal viis ööpäeva vastu pidada ilma välise suhtlemiseta muud tingimused normaalseks eluks nagu söök, jook ning magamisvõimalus olid olemas. Üks asi veel. Tulemuste kirjeldusest sai selgeks ka see, et osalejad olid teatud kunstlikus keskkonnas, kus neil polnud kella ning ööpäeva kulgemist polnud võimalik jälgida. Kõige kiiremini murdus üks medõde ja see juhtus juba mõne tunni möödudes eksperimendi algusest. Esmalt hakkas tal meeletult igav ning seejärel tuli talle peale hüsteeriahoog. Ta oli sunnitud katkestama. Ajakirjanik, kes samuti eksperimendis osales, andis alla ühe ööpäeva möödudes sest ta ei suutnud olla ilma kellaaega teadmata. Üks osalejatest pidas vastu sukeldudes ülepeakaela joonistamisse. Üksikema sai ülesandega hakkama, kuna kasutas seda aega lihtsalt väljapuhkamiseks. Ja viimase osaleja suhtes jäi mulle pisut arusaamatuks, kas ta vedas lõpuni välja või mitte. Kuid tegevuseks leidis endale videokaamerale anekdootide jutustamise. Aga kõik nad tunnistasid lõpuks, et eksperiment osutus väga raskeks palju raskemaks, kui nad seda alguses arvasid. Meie aeg kulgeb ju enamalt jaolt kindlas rütmis, kõigepealt ööpäeva, seejärel nädala ja lõpuks juba aasta rütm. Me harjume sellise rütmiga ning sõna otseses mõttes toetume sellele. Kui aga see rütm ära võtta ning selle eksperimendiga tekitati ju igaviku projektsioon osalejate igapäevaellu siis tuleb tunnistada, et arvatavasti väga paljud neist ei ole selleks valmis. Ei ole igavikuks valmis. Võib juhtuda, et inimene rebitakse ka muul moel sellest harjumuspärasest rütmist välja. Näiteks haige, kes satub pikalt haigevoodisse ning saadab oma päevad mööda üksinduses. Siis jääb talle alles ainult ööpäeva rütm ning seegi võib olla paigast nihkunud. Kuivõrd tähtsaks muutub siis iga sündmus, mis väljastpoolt toob teatud väikese muutuse ellu? Matteuse evangeeliumi 20 viiendas peatükis, tähendamissõnas viimsest kohtust ütleb kristus õiglastele. Olin haige ja te tulite mind vaatama. Ma olin vangis ja te tulite mu juurde. Sarnased heateod võivad jumala kohtukaalukausil saada määravaks inimese pääsemisele otsustamisel. Ning kuivõrd tähtsaks saab meie endi jaoks siis see, et suudame toetuda millelegi või ütleksin siin pigem kellelegi, kes on väljaspool seda maist rütmi. Kes on igavene palugem, oh jeesus, kristus Sa igavese taevase püha õndsa isa, püha au, lõbus valguspäeva looja minemise ligi jõudes ja õhtust valgust nähes laulame meie sulle jumalale, isale, pojale ja pühale vaimule. Sa oled väärt, et sulle alati magada, inimeste hääled kiites laulaksid. Oh jumala poeg, kes sa elu annad. Seepärast austab sind maailm.