Tere hommikust ja raadiokuulaja 18. sajandil elanud tuntud vene pühak Sadonski piiskop Tihhon on öelnud või isegi kurtnud, et inimesed kipuvad huvituma sellest, mis toimub kaugetes maades. Kuid sellele, mis toimub omaenda hinges ei pööra piisavalt tähelepanu. Raske on täna ette kujutada seda, kuidas ja mis moel jõudis info 18. sajandil ühest kohast teise ja kui palju see kõik aega võttis. Aga tervikuna võib märgata, et kõik öeldu kehtib ka meie elus ja praegu. Nii palju on vast siiski muutunud, et kui 18. sajandi inimene sai oma infokillu kätte kord päevas, kord nädalas või eeldatavasti veelgi harvem, siis tänapäeva inimene võib oma infomassiivi kätte saada igal hetkel, kui seda soovib. Ja loetud sekundite jooksul alates sellest, kui asi on kusagil teisel pool maakera sündinud. Ning kui jääb väheks sellest, mis sealt infona meieni jõuab siis võib ju pakkida oma kohvri ja ise kohapeale sõita, et vaadata, mis ja kuidas. Jah, kõik see, mis toimub mujal, on tõesti huvitav. Hiljuti lugesin ühe Tallinna preestri jutustust kus ta meenutas oma suhtlust möödunud sajandi seitsmekümnendatel aastatel mõningate kuremäe kloostri õdedega. Konkreetselt üks neist ema läks siia oli sattunud kõigepealt kloostri vaeslastekodusse ja peale seda otsustaski jääda kloostrisse, kus elas terve elu. Tema kohta räägiti, et mitte kunagi ei olnud ta kloostrist väljas käinud. Ning ilmast tulnud inimesele oli selline fakt muidugi vägagi mõtlemisainet pakkuv. Ühest küljest võis ju aru saada, et kui tegemist on vaes lapsega, siis polegi tal eriti kuhugi minna. Tal pole ju olemas mingit muud oma kohta peale kloostri. Aga samas, kas seda siis tõesti ei huvitanud see, mis toimus suurtes linnades, milline elu seal kees? Võib-olla oleks tulnud enne kõige selle peale vaadata, et veenduda oma valitud tee õigsuses. Ema Aleksei iial jätkus aega ja tahtmist huvi tunda selle vastu, mis toimus ta omaenese hinges ning kõik ümbritsev ei suutnud tema tähelepanu hajutada. Tema puhul ei saanud aga märkamata jätta suursugust pehmust, ta näos elavad hallid silmad otse kiirgasid headust. Ning kogu tema olemuses oli tunda muutumatut, heatahtlikku suhtumist kõigesse ümbritsevasse isegi turistidesse, kes varjamatu uudishimuga teda vaatasid. Ning mis puutub elusse väljaspool kloostrit, siis võib-olla piisas talle sellest, mida ta nägi kloostri külastavate palverändurite ja turistide nägudelt. Või siis kuulis õdedelt, kes olid ilmast tulnud ning rääkisid ilma elu rõõmudest ja muredest. Kuidagi tahtmatult kipub siin meenuma üks kirjakoht Luuka evangeeliumist. Aga kui variserid temalt, see tähendab Kristuselt, küsisid millal tuleb jumala riik, vastas ta neile ning ütles. Jumalariik ei tule tähelepanu äratades, ei öelda ka mitte vaata siin või vaata seal. Sest ennäe, jumalariik on seespidi teie sees. Tahaksin sellel teemal veel pisut mõtiskleda, kuid jätan selle juba homseks. Täna ka, lõpetaksin lühikese palvega, mis taaskord annab võimaluse vaadata oma sisemusse. Palve on jumalaemale kõige püham jumalasünnitaja valitsejanna. Aja ära oma pühade ja vägevate, palveta läbi su kehvalt ja viletsalt sulaselt tüdimus, unustus, mõistmatus ja hoolimatus. Ning kõik roojased, kurjad ja teotavad mõtted viletsast südamest ja mob imestunud meelemõistusest. Kustuta ära mu kirgede leek, sest ma olen vaene ja patune. Ära mu meelest rohked ja hukutavad meenutused ja mõtted. Ning hoia mind iga kurja teo eest sest sind kiitvad õndsaks, kõik sugupõlved. Sinu üliaulist nime austatakse igavesti, aamen.