Vabariiklik keelpillimängijate konkurss hakkab lõpusirgele jõudma. Eile sai läbi teine voor ja täna harjutasid Estonia kontserdisaalis need, kes pääsesid kolmandasse vooru. Sealt tuleb teatavasti esineda koos sümfooniaorkestriga. Meie järgmine saade on tagasivaade eilsele teise vooru meeleoludele pingele tulemustele. Praegu kõlav pala Parsandanjani tato olitseilistidele teises voorus kohustuslikuks palaks. Teet Järvi on praegu just tulnud teise vooru mängimisest. Mis tunne teil praegu on käegalöömise talla nagu alati? Ei ole rahul. Minule meeldis väga teie mängitud pärsadeniani retsitata, kas selles loos on palju improvisatsioonilist seal mu meelest kõlasse teistmoodi, kui kui eelmisel mängijal ei ole noodipilti näinud, muud tulud on meil selgeks õppida? On laua peal, seda realiseeriti vabalt. Nii et selles mõttes ta on interpredile meeldiv ja tänuväärne lugu ja ta ei ole sisuliselt küllalt nõudlikke kondoomi, siis saab seda näidata. Kui kaua te seda kava ette valmistasite? Seda ma alustasin kuskilt märtsi alguses. Kuna eelnevalt oli võimalus mängida konservatoorium orkestriga ruku kooretsoone ning jätkunud aeglaseks. Et mitte eriti põhjalik ajastus, mis te ütlete selle repertuaarivaliku koht üldse selleks konkursiks, ma mõtlen kõik kolm vooru kokku, ma tahtsin eelkõige nagu neid asju proovida, see konkursil ei ole esitanud uut repertuaari. Mängib Teet Järvi klaveril Lille Randma, Beethoven, sonaat number neli, C-duur, Opus 102, number üks. Sa oled lõpetasid praegu oma mängimise. Ivo Juul, palun värskete muljete mõju all. Muljed on tõreleda, sest voorust on kõik olid oma tavahästi ette valmistanud. Ja ilmselt ka minu arvamuse järgi olid žürii otsus õige. Need inimesed kõik väärisid edasi mängu. Kahju, et ei jätkunud züriil aega ja jõudu kõlbele rõhkemaid kuulata oleks võib-olla mõne huvitava kammersonaadi jõudnud kuulata. Kuid ilmselt žüriile käib üle jõu eriala järjest palju kuulata tohi on käed. Osa sõnade mängiti poolikult, sest meie vabariigis on see konkurss võib-olla mitte niivõrd omavahel võistluse kemplemine, kui siiski. Tore muusikaline pidu. Esineda ja umbes nii peaks ka seda võtma. Olenemata žürii otsusest. Parema ja halvem on. Mis nisukest Lott, milles ma ei võta endale žürii funktsioone siin, et hakata järjekorda panema tänaseid mängijaid, selliseid üldiseid, mõtteid tekkisid noored interpreedid, ilmselt kõik veel ei mõista, kui tugeva kõlaga peaks mängima saalis, et see kõik kuulajani jõuaks seal suures saalis ja muidugi oli ka esimeses võõruseliga. Ma kujutan ette, et interpreet esitab teos, siis on väga tähtis materjal, kuidas millesse käes on vormitud. Eelkõige see materjal on pool. Ja siin eksamil konservatooriumis mõnikord annab andeks, ütlevad inimesel võbelev, kehv pill ja nii edasi, kuid konkursil siiski peaks juba lõpptulemust arvestama. Ja ilmselt võib-olla inimesed ka ei tööta, lihtsalt tema. Nii kellel nagu ütleme, meie parimad lauljad teevad iga päev harjutusi siis töödele aatemees ja pealisehitust ehitama, muusika tegema, kuid unustame ära, et see ei maksa midagi. Kui ei kõla korralikult. Siis natuke palun ka parastada, spetsiaalselt konkursiks kirjutatud teha, sest see kõlas iga interpreedi esituses ise näoga, et kuidas ta on mõeldud, kuidas ta on kirjutatud. Oleks väga tore teos ei ole väga raske seal. Kõik tulid suurepäraselt toime just tihti elu, nii et mõned palad, mis seal liiga rasked, inimesed lihtsalt ei viitsitud ära õppida, aga mul on niisugune tunne, et sellel teosel on ka edaspidi eluõigust kontserdikavades. Ja no tõesti siin inimesed sõitsin just selles teoses näidata sellist leidlikkust ja ta sisemist musikaalsust siin oli suur asempravisatsioonile jäetud või ei ole, see on kõik, on kirjas, kõik on kirjas nooris. Ja lihtsalt on võimalus seda väga mitut moodi. Tehase pärast võis jääda mulje, et tal vabalt sa midagi jäetud. Suur tänu nagu eespool nimetatud olitsejalistidele kohustuslikuks palaks Boris Porsodonjani retsitaato viiuldajatele Eino Tambergi improvisatsioon, Tokaataja post, lööd Opus 63 aldi mängijatele Jaan Räätsa palakadentsiga. Nende palade parimate esindajatena tõstis žürii esile viiuldajatest Anu järvelat. Tema õppejõud on Endel Lippus. Aldi mängijatest mal Soonetsid Herbert Laaneklassist ja sealistidest üle Handorfi Peeter Paemurru klassist. Mängib Anu Järvela, klaveril Ines Maidre. Eino Tamberg, improvisatsioon, Tokaataja post, lööd, uppus 63. Jaan Rääts pala kadentsiga esitajaks mal sooned, klaveril Olga futšova. Teine voor on nüüd lõpule jõudnud. Teie õpilased Mari Tampere ja Tõnu Reimann olid juba varematel päevadel tules, missugused on üldmuljet ja võib-olla mõttel teie kui muusikaõpetajate mõtted just selle konkursi korraldamise läbiviimise õnnestumise kohta? No kõigepealt pean ütlema, et konservatooriumi keelpillikateeder on teinud tohutult suure töö kõige suurema kindlasti kateedri juhataja Endel Lippus ja muidugi kõik pedagoogid, seda muidugi tuleks kindlasti ära märkida, siis põhiliselt on ju konkursi ettevalmistus? No ma ei oska öelda nüüd protsentides, kui suurel osal aga kindlasti väga suurel osal pedagoogide töö suurem osa on tudengid, osavõtjad, tudengid ja õpilased. Kes iseseisvalt ikkagi teada oli? Väga vähe? Häid mõtteid tekitab sest kuulda siin oli palju, oli palju sümpaatseid momente. Ja minu jaoks oli üks nendest lähem tutvumine Arvo leiburiga kelle mäng äratab väga suurt perspektiivitunnet. Ja tal seisab muidugi palju ees süvenemise suunas Ülo kadul lähenemine muusikale. Kui ta lavale tuleb siis tühje nooti, nagu seal taga ei tunne. Ma ei räägi õnnestumistest kui ebaõnnestumistest, aga niisugune tunnetuse küsimus. Ja mitmed teisedki siin posti siia, siis ma kiidaks, võib-olla hing tütarlapsi ka. Näiteks väga sümpaatse mulje jättis Aet Ratassepp muusikakeskkoolist, kes samuti jääda väga perspektiivika mulje. Ja konservatooriumist Anu järvele, kes on ka väga suuri edusamme teinud. Võib-olla ma räägiksin voorude kaupa, kui mulle tundub, et sümpaatsemad monumendid, nii-öelda eneseületamise ja haud, sest koha pealt olid esimeses voorus siis teises voorus kontserdilaval Gabriisid, nii mõnelgi kaotasid oma headest omadustest mõndagi. Noh, kontserdisaali lava kapriiside mängimiseks ei ole just eriti soodus paik. Ja see pisut närviline õhkkond viis tehnilisi võimeid inimestel natuke allapoole. Nii et tundus, et paremaid tagajärgi tuli esimesest voorust, kui teisest voorus oli jälle pahk komistuskiviks. Mis ka ma ei ütlesid ühelgi osavõtjal oleks täiesti absoluutselt korrektselt välja tulnud. Nii et igas voorus on oma ilmselt raskuspunktid kõigi jaoks. Esineb ainult Ratasepp. Pagani kapriis number 13. 24 viiuldajat seitse alti mängijat ja 16 sellisti ühtekokku 47 noort. Interpreedi alustas konkursi esimeses voorus. Kolmandasse vooru jõudis nendest 12. Kes sellest tosinast võitjateks kroonitakse, see selgub paari päeva pärast. Nüüd aga lähemalt kolmanda vooru osavõtjatest. Žürii esimehe asetäitja Herbert Laan. Kolmandasse vooru pääses Miiuldajatest kuus inimest altistidest kaks ja Tseelistidest neli. No ma võiksin nimeliselt ära märkida Leibur. Altistidest kaks inimest oli. Japsilistidest laas narma Järvi ja andur üldine, edasi ühtlasem ja tugevam kui kunagi varem on olnud riiulitel. Teise vooru mängimisel oli muidugi komistuskiviks peamiselt Kalinini kaprist. Närv kae, kuidas kellelgi lasta peab, kellel tugevamad nõrgemad see kõik avaldab mõju. Ja kuna inimene mängib ka üksinda ilma saateta, siis see kõik kokkuvõte selle tõttu tekkida. Tõesti on niisugune olukord, et inimene ei saa realiseerida seda, mida ta võib olla, tegelikult võiks. Kui neid kommistuski seal oli, võib-olla mitte üks, kuna teise vooru kava oli väga nõudlik pean ütlema seda, et nad tulid siiski oma võimete piirides ikka oma ülesanne siiski toimib. Korralikult. Kõigile tühine oli Jaan Räätsa kirjutatud teos. Lugu iseenesest oli küllalt keeruline ja Peaks ütlema, et aja eest väga väga tänulik pillimängijale ei olnud, kuid siiski oli päris huvitav, lihtsalt ta oli võrdlemisi ebamugav mingine mängida ja kõige paremini õnnestus meie noorel esimesi kurssellituses tsoonid Maardu ja selliste tase on väga ühtlane, väga ühtlaselt kõrge. On muidugi natukene nõrgema ettevõtetega, aga üldiselt siiski on terve rida niisugust väga-väga võimekaid. Mängijaid no nagu näiteks Mart Laas, Teet Järvi ja väga hea mulje jättis ta ülli aandus väga korrektselt, väga täpselt ja hästi. Läbimõeldult oli. Ettekanne. Kuidas žürii on rahule jäänud kontsertmeistrite tööga, emad on neid nagu oma tööga lõpetanud, edasi läheb järje korkestri kätte. Kontsertmeistrite osas võiks öelda niipalju, et neid oli ta Siis Olga Fat soovivad ja ja muidugi meie tuntud pianisti. Konkurss nagu annab ju teatud määral nüüd ülevaate meie järelkasvust nende perspektiividest, nende potentsiaal idest, mis nagu kõige rohkem kõrva on torganud nii heas kui halvas mõttes. Osavõtjate arv üldine mängutase ja jaga. Tõusnud miinuspoolte pealt isegi mõni meie külalistest leidis, et Alex on see, et meie instrumentaariumi on kaanes. Madalakvaliteediline ei leidu küllalt. Johannes Brahmsi sonaat Est-tuur oopus 120, number kaks esitajaks Arvo Haasma klaveril Lembit Orgse. Saate lõpus veel kord need, kes siis kolmandas voorus esinevad. Viiuldajatest Anu Järvela. Ülo Kaadu. Elar kuiv Eva käesel Arvo Leibur ja Aet Ratassepp aldi mängijatest Arvo Haasma ja Raivo Hiiemaa sellistidest Ülle hantorf, Teet Järvi, Mart Laas ja Andres narma. Kolmanda vooru esinemised toimuvad 27.-st kuni 29. aprillini Estonia kontserdisaalis algusega kell 19 30. Lõppkontsert toimub 30. aprillil samas kohas algusega kell 19, null null ja meie raadio kannab selle üle stereoprogrammis. Konkursi ülevaate, saade on aga eetris kolmandal mail algusega kell 18 null null stereoprogrammis.