Halli peaga pisut vimma seljaga mees astub linnas karmule tulnute ette, vaatab korraks üles obeliski poole ja ütleb võrulaste nimel tänusõnad. Mälestus nendest aastatest on püha, ta ei kustunud iialgi, kutsusid end kaitsma kodumaa. Me läksime kõik meie noormehed, seitsmeteistkümnes, 18. 20. oli õudselt raske. Me kuulsime jõledat, raud saabastatud sõdurilaulu kui kogu malm lamaka rusudes. Kuradile kõik sündame, sellele marsime ikkagi edasi, sest täna kuulub meil koguma ilm. Õudselt raske oli sul kodumaa. Nüüd puhkame juba 30 aastat siin põru mändide all teie poole all põrulased Võru koolilapsed. Kas tõesti 13. augustil sel aastal möödub juba 30 aastat päevast. Vabastasime teie kodulinna põru. Kuidas aeg on lennanud, kuid mehitajale puudutanud oleme ikkagi seitsmeteistkümnes, 18. 20. et meid on siin üle 1000. Nii väike linn. Aga need, nii palju, me kuulame, mis te siin täna meest ja kodumast räägite? Kuulakem pojakesed, mis räägime sõdurit kõikeste noorte kaskede all, magate Kodolitskide alla, sõitsite igaveseks rohtunud, hauas dineerist tähe all aset jagate. Kas olete kuulnud tervet maad, mida hüüda võiks leseks? 20 miljonit abikaasat treestitud tõestimata 20 miljonit emakest alatiseks sõid rahuta tapetud poegi. Nad võisid nutta, kuid mitte mata. Emad ootavad teid tänini. Pojad ootavad läbipäevade ja ööde nutavad oma hallide peadega, vaidlevate suude, kustuvates silmadega. Me ei ole mitte üksinda siin kalmistul lamaniga. Meie põldudel oleme kodumaaväljadel, telenisu stataks õuteks puude otsas. See pole küll päris õige nende väljade mullas lamavat terved põlvkonnad, meie rahvast ja nii me kõik kanname vilja ja nii me kõik õitsema. Mina olin isa kolmas, noorim poeg. Jalakas isa õuel, see olen mina, tema keskmine poeg. Ühes lahingus sattusin miini otsa ja kasvasin pärast Meie taadi tare kõrvale jalakaks. Isa ei tea, et see jalakas olen mina. Tema keskmine poeg, mul poleks nii valus, kui keegi oleks vähemalt näinudki, et ma surma sai. Sest isa arvab seniajani, et ma elan, et ma kuskil olen, aga ei taha endast temale elumärki anda ja see on mulle valus. Üks Scotti isa mul veel viina võttis, istus ta jalaka all koos naabritega, siis isa ütles. Ei ole minul enam kedagi siin ilmas. Karjatan veel sellegi suve kolhoosiloomi sellisel sae jalaka maha ja teen sellest endale puusärgi. Suurena. Tare annan kolhoosile mullakas isassõnade pärast hirm. Näete siin seda vennaskalmu? Selle kalmu juures laseb isa oma lehma sööma, ise aga istud maha ja teeb suitsu. Lehtis rohtu, meie isa suitsetab, tuult, puhub, päike paistab vennashauas taga lamanud mina, tema vanem poeg malamasin hauas pärast surma, autasustatud koos oma seltsimeestega. Me võitlesime nagu mulle näib, ausalt. Kuigi me võitsime alles surnutena, ei ole asi praegusel. Päike paistab, tuul puhub, lehm sööb rohtu ja meie isa suitsetab, suitseb taru. Pealegi kui ma väike olin, meeldis mulle nii väga isale tubakajuuri lõikuda. Neid laule, mis me laulame, teile on neile enestele elavale kem vaja. Et me teaksime, et meeles peaksime, et me ei unustaks iialgi ei unustaks seda, mis koli. Tänasin lauldes neile, kes enam ei laula, pidagem meeles. Ning lastele rääkige, pidagu meeles lastelastele, rääkige nendest, pidage samuti meeles. Läbi aastate otsatu ahela, pidagu meeles oma laevu juhtides tähtede vahele. Palju lilli on toonud vennas kandmule, koolilapsed Karl nõmm. Võru esimese kaheksa klassilise kooli juhataja tunneb neid peaaegu kõiki. Ja ta teab ka neid, kellele täna lilli tuuakse. Tema õpilaste abiga on leitud paljude Haanjamaal langenud võitlejate omaksed. Lahingus esimesena Võrru jõudnud väeosa komandöri röödenkolesk saatis koolile langenud komandöri viimase kirja. Tere, kallis pojake, kallisi korice, sain sinu kirja ja jäin sellega väga rahule. Andsin sinu tervitused oma seltsimeestele edasi. Sa pead emmet majapidamises aitama. Pea meeles, et sa oled ainus mees majas ja juba 11 aastat vana. Olen rahul, et sa hästi õpid, aga pojake, katsu veelgi tublim olla, et emme peaksu kirjades vigu parandama. Kui kasvavad suureks, siis hakkad nagu minagi isamaad kaitsma. Et seda hästi teha, on vaja hoolsasti õppida. Palju osata. Õppi, ela hästi. Tea, et isa kaitseb teie kodurahu. Suudlen sind, pojake. Nüüd on polkovnik Rudenko poeg juba ise perekonnapea. Ta on läinud oma isa jälgedes. Igor Rutsenko juunior on mereväeinsener major. Need, inimesed, kelle omaksed on langenud teie kodulinna lähistel ja kes on selle linna üles otsinud, vaevalt, et nad kunagi varem üldse teadsid, kus on Võru ja mis linn see niisugune on. Esimesteks, kes pärast meie kirjavahetuse algust siia tulid olid tõesti üllatuslikult kaugest kandist mõnelt poleenia oblastist moodskist 30 kilomeetrit lõuna poole. Nad ei teatanud, et nad tulevad, kuid nendel oli meie poolt üks teade. Nende isa on langenud võru vabastamisel. Ja nad seadsid ennast teele ja tulles tunnist, teatati mulle. Teid ootavad inimesed kill käes. Et midagi peab väga tähtsat nii erakorralist olema, sest miks kohe mõne päeva pärast nii kaugelt tuldi ja siis seal, kus kõik nad olid teadnud, et nende isa sõjas teadmata kadunud, mingit muud teadet nendel ei olnud, teadsid ka seda pri Baltikumis, Baltimaadel, aga kus ja rohkem mitte midagi ja sinivaevas neid 30 aastat. Küsimus, mis juhtus isaga? Ja nad olidki lihtsalt ja õnnelikud, rohkem õnnelikud võib-olla kui kurvad, et isa ei olnud kuhugi kadunud. Isa oli ausas võitluses langenud ja tema nimi on võlu vabastajate kirjas. Ja sellepärast nad tulidki, ütleme otsekohe tänana, meie pioneere. Nad tegid küsimuse kohe selgeks. Me saame parimateks sõpradeks ja mul ei ole teisi praegu kedagi saanudki lähedasteks kooli pere kulud katsid, kes tulid kohe oma isa hauale haual noorem tütar langes obeliski najale ja ütles. Isakenergisakene. Miks sa ei tulnud tagasi? Sa pidid ju lubasid tulla tulnud kasvõi käeta jalad Ta ja selgus, et tema oli isa lahkudes kuueaastane ja lapsed süütud muljed olid kõik koondunud ühte helgesse punkti isa silmadesse, isa kujusse, keda ta kujutas veel praegugi elavana lapse silmadega nähtuna. Aga isa puhkas siin 30 aastat põru kalmistul. Ja nemad tulid ka võidupäeval, aga nüüd mitte enam neljakesi, vaid seitsmekesi. Nad olid kaasa võtnud oma ema, see tähendab langenu abikaasa naise, tal 64 aastane, päris kõbus, traagi, inimene. Küllalt väsinud sellest pikast, mitme 1000 kilomeetrisest teest. Kaasas oli ka tütre tütryki emma tütrice ja veel üks noormeessugulane ning keda ma ei teagi kindlalt, kes oli kokku, oli sellest perekonnast meil teistkordselt külas siis seitse inimest. Praegu on minu eeskiri, kus nad kutsuvad külla jänes ütlevad, et me oleme südamest tänulikud selle vastuvõtu eest, mille osaliseks teie juures saime. Olge nii head ja katsuge leida võimalus tulla meie majja. Ootame teid nii väga. Saatke kohe telegramm, et milla medid Lutski linnas, raudteejaamas ootame, see on rahvaste sõpruse süvendamine tegelikus elus, Praktikas, nendel tul lastele saadetud mälestusi. Kui nad esimest korda tulid, siis nad tõid suure korvitäie kreeka pähkleid tervele klassile siis tõid õunu, kastele olid õunu hoitud. Siis tõid nad veel albumit. Imetlesin isale lastud teha põlev küünal, särav mitmeleheline ruumis. Ja sinna kirjutas poeg põlegu, see tuli isa mälestuseks ja Eesti ja Ukraina rahva sõpruse tähiseks igavesti teie lahingukuulsuse toas. Võru lastele tulnud posti hulgas oli ka üks väga ootamatu saadetis. Külames Gorban, kuprian Makarovi chi nimel kogu tema perekonna nimel, südamlik tänu teile väsimatutele, otsijatele, selle eest ette oma kirjadega toote rõõmu nendele perekondadele kelle omaksed jäid sõjas kadunuteks külvates südametesse, mureliku uhkust nende üle, kes langesid selleks, et kätte võita eredat päikest. Helget pilvitud taevast, lilleõisi ja rahu. Päikest on ju väga vaja lilledele, rahu lastele. Arvan, et teiegi rõõmustate, mitte vähem kui meie. Kui teada saate, et elus on üks nendest paljudest kangelastest kes kaitsesid teie maad, teie vabadust, Jon. Suureks imeks võib lugeda fakte, kui ellu jääb tõesti üks ajast. Ja imekombel jäi ellu üks ajast Teie linna lähistel reames Corbangu Bryan Makarovitš. See juhtus nii, oli nimetu kõrgendik Võru linna lähistel. Oli vaprate sõdurite rood, kes meeleheitlikult võitles kõrgendiku pärast. Lõpuks oli 100 langenud. Laipade hulgas märkasid sanitarid vaevu hingavat sõdurit. See oli raskelt haavatud Gorban, koopriaan Makarovitš. Üks 100 surnu hulgas, kes lamas meele märkusetult. Meelemärkusele tuli ta alles haiglas ratav linnas. Nagu oleks olnud selline nimi, võib olla ka teine. Teile on see kindlasti paremini teada. Kallis kupriaan keelomaasite Tartu linna haiglas juhtusse mitte just Võru val vaid Võru lähistelt kanepi kooroste joonel. Jätkame kirja lugemist. Teadvusele tuli ta juba amputeeritud jalaga. Pärast pikaajalist ravi pöördus sõdur koju. Praegu on ta 72 aastane pensionär. Tal on viis tütart ja poeg, kes kõik on täiskasvanud inimesed. Ja ongi kõik, mida võime jutustada teile, sellest mehest, keda pidasite langenuks. Kirjutage lapsed, kas on meie isa nimi ka võru vennaskalmistul kivi sisse raiutud kui onlassis, meie kiri jääb jutustuseks elavatele ja mälestuseks surnutele. Nägemiseni, kallid noored sõbrad. Corbangu Brian Makarovitš ja tema perekond, Harkovi oblast, Semjovi rajoon, Zapanja küla. Ja elu on toonud igasuguseid kirju, aga niisugust juhtusin lugema küll esimest korda. Zapanja see küla ja see mees tuli üles otsida. Lennukiga Harkovisse, Harkovis, rongiga, Smiovi, Smiovist, bussiga velikaja kummilsasse. Edasi tuli minna jalgsi. Viis kilomeetrit läbi nisu ja mööda päevalillepõlde. Oli keskpäev, vastu ei tulnud ühtegi inimest, ühtegi autot. Astusin ihuüksi mööda külateed ja mõtlesin oma mõtteid. Ümberringi suur vaikus, ERGO päike, kuldsed nisupead, päevalillede meri, südasuvine, ukrainamaa. Näisid sellel põllul polegi lõppu, aga mäekünkal oli põlluserv ja sealsamas küla esimene maja. Tare ees kasvas jalakas. Puu all oli pink. Pingil istus suure laia habemega taat. Taat tunnistas teraselt võõrast ja külalise lähenedes koobas käsi pingi najal seisvaid karke. Tervitasin. Küsisin, kas taat ongi kobrion, Makaravitš. Ja tema asi on mind olla oodatud juba hommikust saadik. Eidel värsked leivadki ahjus. Kalli külalise jaoks. Hea on istuda pärast pikka teed suure puu alla varju. See kodujalakas on 20 aastat vana aga siis 30 aastat tagasi puud veel polnud. Siis kui sõja viimasel aastal toodi siia perre surmateade majja, tuli suur mure. Nii suur, et ei tahtnud siia ilma ära mahtuda. Nii ränki, valusat ei andnud rahu päeval ega öösel. Eiti istub taadi kõrval ja räägib mahlakat ukraina külarahva keelt. Räägib oma murest, kuidas taat teda kuue lapsega üksi keset sõda jätnud. Kuidas siis, kui kõik lootused juba kadunud olid, tuli teade, et mees on elus ühe jalaga elus. Sõdur tuli kodu külla tagasi, elu tahtis elada. Kõik need aastad on ta mõelnud sellest maast, mille vabaduse eest pidi ta nii kallilt maksma. On mõelnud väikesest Võru linnast kuhu jättis oma jala. Aga kuidas praegu Eestimaal elatakse. Koolilapsed kutsusid teda Haanjasse külla, sõidaks vaatama ka tervisi aastad ei luba. Taat on rahul, et meil ehitatakse nüüd maal kivis, taresid. Kivist majad on tugevad. Kivist majad seisavad kaua. Kivist majades võib elada mitu põlve. Kivist majad tähendavad kommunismi. See on sõjas käinud taadi, elutarkus. Õhtul toob postiljon ajalehetaat, annab lehe minu kätte. Lugegu madal ette kosmida juhtunud. Mis nad seal Lähis-Idas teevad? Kas jälle on kusagil lahingud? Mis inimesed need on, kes ei mõista, elada rahus? Et ei näeks seda sõda, ei sina ega keegi teine. Rahu peab olema kogu maailmas. Sõda pole kellelegi tarvis. Need on kuprian, Makarovitš korvani sõnad. Nii ütleb vana sõdur, kes on andnud rohkem kui inimeselt võtta tohib selle eest, et igas koduõues kasvaksid puud. Et põldudel haljendaks vili, et rahvaste vahel kasvaks sõprus. Sõprus tunnete süvendamisele aitab kaasa terve linn ja mitte sõnadega, vaid praktiliselt tegelikult, kui oli teada, et meile nii rohkesti puidu peaks, külalisi hakkab tulema ja et nüüd on juba tulnud siis lapsevanemad pakkusid ise oma abistavat kätt Eestiks, kõik olid valmis võtma neid oma juurde korterisse laste juurde. Sama lubasid õpetajad, näiteks kui ma pöördusin lapsevanema poole, et saada ruumi lõunasöögi korraldamiseks külalistele ja ette nähtud ruum oli kinni, ei olnud võimalik seda saada, siis lapsevanem ütles. Ärge nähke muret, olge head, jätke mulle see küsimus, mina ajan selle kordama, leian teile homme hommikul kohe kindlasti teatama. Kuhugi selle saame ja mulje on tarvis isegi nime küsida, ma teadsin, kes räägib ja on kindel, et siin saab ja nii oligi. Vastav koht oli leitud. See silm koduaalide vabriku diretus, seltsimees Axl, puurits oli nii suurepärane, lahke, pakkus kõigi oma abi ja sõidutas meie külalisi lahingut, paikasid mööda paikadesse näiteks kääpa küla alla, lapsed ise viivad seda sõprust edasi juba nende lastega sest meie ei tee seda teed mitte ainult formaalselt tänaseks, vaid see sõprus ja põlvest põlve. Ma olen täiesti kindel, et tullakse hea meelega nii isa juurde kui oma kristlastest uute sõprade juurde ja mulle tundus, et me ei olegi esimest korda koos kõikidega, kes käisid, oli selline tunne, nagu oleksime me juba peaaegu kaua aastat 30 üheskoos elanud ühed tuttavad ja meie pere siia. Hiljem tulevad poegade ja tütre tasemel pojapojad tütretütreid ja see kestab aastakümnetest, aastakümnetesse ja sõprus. Nende peredega, kes oma kõige kallima oma poja isa on Võrru jätnud, kestab minu arvates tõesti igavesti. Nooremale põlvkonnale ei ole ju õieti see teada, kui palju läks maksma vabastamine ja iga päev võttis kümned tuhanded elud. Iga päev langes meil kolmteistkümmend 1000, kui ma ei eksi, inimest rindemees kündja meest ja oleks seda kestnud kestnud kauem. Ja ei oleks meil olnud selliseid tugevaid juhte, sealhulgas ka äsja lahkunud suurimat meie väe juhtik Georgi Žukovi. Tõepoolest, Neid 13 tuhandekesi võiks palju olnud. Aga mõtelda üks linn, Võru linn 13000 üksi sõjapäev, eks päras rajooni keskus, sündinud lastest Raukkadeni peale sõda tähendab sõja yld, so tähendas isamaasõda 20 miljonit otsest sõja ohvrit ja kui palju sellega seotud kannatusi ja veelgi mitte kergemaid ohvreid.