Ja nüüd on meil hea meel tervitada siin stuudios oma täna külalist kelleks on vabariigi presidendi avalike suhete nõunik Eero Raun. Tere päevast. Tere. Miks vabariigi president, mitte Eesti vabariigi presidendi? No sellepärast Et selline ametlik tiitel, mis on ka seadustes kirjas, on vabariigi president, sest et meil on see vabariik, mis meil on ja meil on üks president. Aga kuskil väljaspoole lähete, siis ikkagi esitletakse ka Arnold Rüütlit kui, kui vabariigi presidenti mitte Eesti vabariigis. Jah, tema inglise keeli siis president Doveri Pavlikud Estonia Estonia ära jätta, siis ilmselt tekib teatud segaduses presidentuuri publik saab ilmselt mõnevõrra keerulisem. Räägime täna Eesti vabariigi sünnipäeva hakul, teenendame. Jah, neid kord aastas jagatakse ja ma tahakski teada, mis, mis, mismoodi pannakse kokku neid nimekirju, kes siis võivad endale pidulikud ülikonnad kapist välja tõmmata või pidulikud õhtukleidid ja tulla nende märkide järgi mis asi on teenetemärkide komitee? Teenetemärkide komitee on üks kate inimeste kogum, kus on eesotsas riigisekretär ja mille liikmeteks on enamjaolt ministeeriumite kantslerid. Ja see on siis selline seltskond, kes vaatab. Taotlused, mis on saabunud, ütleme noh, selline taotluste saabumise tähtaeg on esimene september, milleni kõik inimesed, kõik organisatsioonid saavad oma taotlusi esitada teenetemärkide seaduses nimetatud isikutele. Ja siis teenetemärkide komitee vaatab need läbi ja teeb otsused, et kas ta esitab selle taotluse vabariigi presidendil nendele koos esildisega, et võiks anda küll teenetemärgi ühtlasi märkides näiteks ära, eks ole, et millise teenetemärgi, millise klassi võiks anda või siis esitab selle taotluse edasi presidendile, aga märgib sinna juurde, et vot meie arvates des sellele isikule ei oleks siis vaja ikka nagu teenetemärki anda. Tihtilugu ette tuleb niisugune niisugune esildisi, et ei ole avamatult, anna täiustatud on, aga tähendab, sellega on nõndamoodi, et eks ausalt öelda need juhused püütakse jätta kardinate taha, sest noh, ei ole hea, kui nad välja lähevad, sest et põhjuseid on mitmesuguseid. Kuni selleni välja, et ütleme, kui näiteks mõni inimene on saanud teenetemärgi, ütleme aasta tagasi ja tema mõnele heale sõbrale on see paratliku jäänud nagu märkamata ja ta on esitanud, eks ole, uuesti siis on põhjus väga lihtne, aga noh, see võib nagu kahe silma vahele kellelegi jääda, jään nagu märgatuks, ainult fakt, et näe, ei saanudki. No see on tõesti kõige lihtsam võimalus, aga põhjus, mis, mis need põhjused võivad olla? Need. On erinevad, noh muidugi näiteks selge on see, et Eesti riigil on suhteliselt problemaatiline anda teenetemärki mõnele Eesti vabariigi kodanikule, kes on teinud koostööd sellise organisatsiooniga, kes on otseselt Eesti riigi vastu tegutsenud. Et organisatsioon on, meenub mulle vist enam-vähem üks praegusel hetkel. Veel aga? No muidugi, see on, tähendab siin ma nagu ütleks seda, et et see puudutab eelkõige, eks ole, Eesti riigi kodanike ütleme noh, me ei saa ju kuidagi kontrollida näiteks välisriikide kodanike tausta. Kui mõni välisriigi tähtis riigitegelane on minu poolest kas või kunagi olnud näiteks luure keskagentuuri osakonna juhataja või, või veelgi kõrgem inimene, aga ta on ühtlasi teinud nagu Eesti riigile tee neid, siis ei ole nagu mingisugune probleem talle anda maarjamaa risti. Kas on mingid erinevad kategooriad ka kust, kust, justkui nagu tuleb valida, et meil oleks vot nii palju diplomaate, nii palju kultuuritegelasi, nii palju poliitikuid. Selliseid kvoote on nagu suhteliselt raske ja võib-olla ka mitte eriti mõttekas kehtestada, sellepärast et Eesti elu ju muutub, eks ole. Et inimesed liiguvad ühest kategooriast teise justkui valdkonnast Küll aga on olemas kvoodid, mis on näiteks ministeeriumitel, et kui palju taotlusi saab siis nagu minister oma poolt oma nii-öelda valitsemisala kohta esitada. Aga kas sellist asja ka ette tuleb, et näiteks minister esitab taotluse enda kohta? Nüüd on minister, eks ole, esitada saavad, ma saan aru, kõik organisatsioonid, kas inimesed saavad käsitada talast, kodanikud saavad kasutada? Noh, ütleme oma ettepaneku, et sellele, sellele võiks ordeni anda, saavad teha kõik inimesed, ehk ka mina võin põhimõtteliselt teha sellise ettepanekud. Margatele võiks anda. Ei, aga sa võid ka teha, et mu naise ise tahan jah. No põhimõtteliselt Sa ju, eks ole, võib ka näiteks oma naise kohta teha taotluse, ainult et noh, see võib asjaomaste ametnikes teatava muiga kuidagi esile kutsuda. Aga ütleme, see teenetemärkide seadus määrab ära, kes selle taotluse märkide komiteele võivad esitada. Need on president või tema nimel presidendi kantselei direktor, peaminister, minister, riigikogu esimees, Riigikohtu esimees, õiguskantsler, riigikontrolör, riigisekretär, kaitseväe juhataja ja maavanem. Nii et noh, näiteks eks ole, kui sa elad Antslas ja, ja sa tahad oma kaaslinlase kohta teha taotluse, siis sa näiteks esitad selle Võru maavanemale, kellel on ka teatav kvoot olemas, aga kes siis oma territooriumil elavate inimeste kohta saab siis selle taotluse teenetemärkide komiteele teha? Kui suur on šanss saada ühel lihtsal ilma särava ameti nimetuseta inimesel töökale inimesel, kes on, kes on hästi ausalt oma tööd teinud ja andnud sellega oma vanuse Eesti vabariigi heaolusse kui, kui suur on võimalus, et tema saab esitletud sinna. No ütleme nii, et kui tal on olemas kuidas öelda mitte tuntusega tunnustus, kas või näiteks oma mingi töökollektiivi keskel või kus iganes, eks ole, kes võiks teda esitada, siis see on põhiline, ta ei pea olema Tallinna suurtel sakstel tingimata teada inimene puhtisiklikult, eks selles mõttes, et kõik Eesti noh, nii-öelda otsustamise juures olevad inimesed tegelikult saavad aru sellest, et on vaja kaasa aidata regionaalsele tasakaalustada Ratasele ja, ja saavad aru ka sellest, kuivõrd palju tublisid inimesi ka Tallinnast ja teistest suurlinnadest kaugemal teeb hästi tublisti tööd ja nad ei saa selle eest nii palju palka, võib-olla, kui nad võiksid saada ja nad ei saa selle eest nii palju ka mingit muud. Tunnustus, seda tasakaalustatust, ütleme siis demokraatiat ikka tegelikult otsitakse. Ordeni kandmisel on mingi kord ka, et ma saan nüüd oletame, et juhtub niisugune tore, tore asi, ühel päeval on esitatud jääsaarde, ma isegi saan, eks ole. Mis ma selle, mis ma selle ordeniga teha või kas ma, kas ma võin põhimõtteliselt igal päeval oma kampsuni külge kinnitada nööpnõelaga või mis iganes seal taga on, kui seal üldse midagi taga on vaielda mul kenasti mingisuguses karbis, eks seda, kas seadus sedakorda ka kuidagi sätestab. Nojah, päris kampsuni külge ilmselt ei ole nagu väga mõtet ordenit panna. Teenetemärgil on sellised nii-öelda erinevad vormid, kuidas mis kujundada, kanda saab, üks on rosettmärk, mis pannakse väärile, teine on miiniatuur, mis on siis seesama teenetemärkand nagu väiksemal kujul ja siis on lindilõige. Ja noh, neid kantakse nagu erinevatel juhustel ausalt öelda, ega neid juhuseid väga palju näiteks ei ole noh, kindlasti üks nendest juhustest on see, et kui inimene läheb vabariigi aastapäeval presidendi vastuvõtule, siis on tal võimalus panna see kõige uhkemalt kujul, eks ole, teenetemärk endal kõige pidulikuma kuue külge ja seal ta on Aga kui president ei kutsu, ma olen näinud seda, tuleb kätte, et inimesel on see teenetemärke, president ei kutsu teda vastuvõtule, siis jääb näiteks minna, eks ole, et on. Mul on order president. Kuulsin kodus teleka ees orden rinnas, aga mitte kampsuni peal. Siin on nagu tõesti see asi, et ütleme Estonia teatri- ja kontserdimaja, kus traditsiooniliselt neid aastapäeva vastuvõtte korraldatakse, seal on just nii palju istekohti, nagu seal on või ka üldse ka püsti seismas ei mahuta see maja paraku kahteri kolme tuhandet inimest. Nii et see seab loomulikult omad piirid, aga noh, eks on, selliseid vastuvõtte või ka tähtpäevi teistsuguseidki ja ma usun, et kui me näiteks kas või enda sünnipäeval paneme omale sinimustvalge lipu lauale või, eks ole ka maja lipuvardasse, siis samamoodi eks liigutus, mis teeb meie endi jaoks selle päeva piduliku maks, on see, et kui meil on siis teenetemärk, siis me paneme ilusti lipsu. Kaela ja paneme pintsaku peale selle ordeniga. Minu külased naeraksid ribadeks. Külalised võib-olla Eestis võib-olla jah, nagu. Mõtleksid, et oi mis imelik komme see on ja tuleks meelde võib-olla aeg 20 aastat tagasi, eks ole. Aga ma arvan, et sinu külalised välismaalt võib-olla suhtuksid sellesse oluliselt teistmoodi. Mis nende märkide sisuline erinevus on? Nendel on erinevad nimetused, aga nendel on? Ma saan aru ka on, on nagu väärtuslikumaid märke on pisut vähem, väärtuslikumaid. Noh, päris niimoodi ei klassifitseeriks, et väärtuslikud, vähem väärtuslikud seal on nagu nende. Teenetemärkide seotus on ka natukene seadusega paika pandud ja, ja noh, lihtsalt et küsimus on, mille eest neid eelkõige antakse. Meil on praegu reaalset, antakse kotkaristi, mis on eelkõige sõjaväeliste teenetemärk teenete eest. Ja, ja siis valge täht, mis on eelkõige näiteks riigiametnikele ja omavalitsustegelastele. Siis on Punase Risti teenetemärk mis on doonoritele näiteks ja on ka riigivapi teenetemärk, mis on nendele nagu sellistele inimestele, kes on näiteks Eesti iseseisvumisel kõige rohkem silma paistnud väga kõrged ametnikud, näiteks endised peaministrid on saanud riigivapi teenetemärgi ja on siis ka Lennart Meri poolt asutatud maarjamaa rist, mida antakse siis välismaalastele. Doonor mul jäi see kõrvu, et, et inimene, kes on usinalt käinud, regulaarselt verd andmas või ka saada presidendi poolt on päris palju. Mina kui alakaaluline Sellest märgist jääma, ilmamärke on palju ja neid jagatakse palju. Ioneestike kord aastas väga tihedalt räägitakse, aga Eesti rahvas on väike. Ühel hetkel näib, et pooltel on juba märk käes, et kas märgi tähendus kuidagi devalveerunud devalveeruma kipub aja jooksul või, või kuidas, kuidas sa seal Kadrioru poolt vaadatuna paistab? Pigem? Siin asi nõndamoodi, et et selle märkide kätteandmisega on meil sellist müstifitseerimist võib-olla ülearu. Näiteks noh, me teame, kui suur on vahe Soome ja Eesti rahvaarvu vahel. Aga minu teada aastal 2004 Soomes anti umbkaudu 5000 teenetemärki kätte. Eestis on see arv umbes? No see kõigub, eks ole, aasta-aastalt, aga noh, selles mõttes me ei peaks sellest nii palju selleks aplad tegema, eks ole. On mingisugune kindel arv ka, mis, mis, mis on maksimum, mida saab ühe aasta jooksul? Jagada neid teenetemärke ei, seda otse ei ole. Noh, see on, seda ei ole nagu mõtet ette seada, sellepärast et no mis suurusjärk, ei iial nagu teada, eks ole, mis, mis vajadused on, eks ole, eesti inimesi tunnustada, sest me kõik teame, et meie ümber on meeletult inimesi, kes kelle nii-öelda üks põhilisi vajadusi, see tunnustusvajadus on nagu väga pikaajaliselt rahuldamata. Ja teenetemärgiga saab see rahuldatud või, või on see ajutine nähtus ja nad on järgmine aasta tagasi. No vot sellega on nõndamoodi, et noh, see on selline riigipoolne tunnustus mis ei tule mitte kellelegi ja niimoodi igal aastal ja, ja väga paljudele tuleb seekord elus, aga see on sellisena oluline. Ja noh, see on inimese elus üks tähtsamaid tunnustusi võib olla. Kas keegi on ausaltöelda ka aja jooksul mingil põhjusel keeldunud märki vastu võtmast? Tulen oma märgid tagasi kuidagi omandronooboliitilistatud antamis meelsust julgelt maha? No seda on raske ka teel on teada, aga mahamüümine. On selline asi, mis on, ei ole eriti väärikas tegu, eks ole, selle teenetemärgi suhtes ja sellepärast seda juba natukene käsitleb seadus ka teenetemärgi kättesaamise keeldumisi on maailma ajaloos ikka olnud ja minu meelest on ka Eestis olnud, mul tuleb üks, üks juhus meelde küll, mis see põhjus võis olla? Mäletad, see oli selline põhjused mis ulatub tagasi Eesti taasiseseisvumisaega. Noh, vot see on see vana häda, mis on tegelikult ju Jakobsoni ja Jannseni päevist alates. Et selline rahvuse ühtehoidmine kestab kuni teatud hetkeni ja siis nagu minnakse kahte või rohkemat leeri. Ja seesama asi ju tegelikult suuresti toimus ka taasiseseisvumise paiku mingil hetkel, mille noh, nii-öelda väga tugevad järelmõjud on tänaseni Eesti poliitikas ja me näeme neid kogu aeg valimistel ja nii edasi. Nii et aeg-ajalt ikka mõni mees ütleb, et ta ei taha seda märkimile. Teie institutsioon mulle? Ei noh, ütleme mitte teine. Meditatsioon tähendab, kui vabariigi president annab kätemärgi, siis ta on nii sellel hetkel kui ka kõik muud päevad aastas president absoluutselt kõigi poliitiliste jõudude jaoks üldse kõigi inimeste jaoks. Aga noh, ütleme niimoodi, et kui see konkreetne juhus oli seotud nagu sellega, et et inimene, kellel oli teenetemärk määratud, arvas, et seda nii-öelda liini või jõudu, keda tema esindas, ei ole piisavalt palju tunnustatud ja et kui ta nagu sellest keeldub, siis ta saab rohkem tähelepanu sellele nii-öelda faktile, et ei ole piisavalt tunnust. Ja sai ka, ilmselt ei saanud, sest ma ei mäleta, kas oli. Siis tuleb tõenäoliselt see jutt aga uuesti üles võtta, aga. Eks see ütleme, see see vajadus on nagu tunnetatav küll, olnud juba mõnda aega, et et kõik need erinevad inimesed ja jõud, kes aitasid kaasa Eesti taasiseseisvumisele, peaks nagu noh, selles mõttes seadma võrdväärsele alusele, et ütlema nende kohta mingil hetkel ära, et teil kõigil oli teeneid, oli teeneid väliseestlastel, kes, eks ole, kuskil nõukogude saatkonna ees, eks ole, loosungitega olid ja, ja organiseerisid igasuguseid tänuväärsed ettevõtmisi, apell oli teeneid nendel tissidentidel, kes, eks ole noh, sellepärast pidid kuni katla küteteni töötama, eks oli teeneid ka neid inimestel, kes noh, Läksid komparteisse lihtsalt sellepärast, et vältida situatsiooni, kus üle 50 protsendi Eestimaal kompar tei otsustajatest oleks olnud võõramaalased, mis oleks tähendanud seda, et meil oleks tulnud neid liidulise tehaseid koos kümnete tuhandete tööjõuga oluliselt rohkem sisse, kui meil tuli ja oleks kõiki neid maavarasid ja mida iganes, eks ole, raisatud. No alati on neid inimesi, kes, kes ikka ärevalt Lin enne enne veebruarikuud ootavad, et noh, kas nemad ka need on siis need välja valitud ja saavad endale ilusa uhke märgi rinda, et kui nüüd juhul kui nad nüüd sel aastal ei saa, kas, kas nad jäävad kuidagi selle selles nimekirjas reservi, et on lootust, et nad saavad näiteks järgmine aasta umbes sellel aastal olevas kosub kas on mingisugune niisugune püsinimekiri ka, et kus on, kus on ootejärjekord? Jah, ootejärjekord, nagu vanasti, telefonijärjekord oli. Mingis mõttes küll jah, põhimõtteliselt on ju teenetemärkide komiteel õigus teha otsus, et see aasta mitte aga järgmine aasta noh tõepoolest ütleme näiteks leitakse, et et jah, inimene on on mingisuguse uue ja väga olulise teoga Eesti heaks nagu hakkama saanud, aga näiteks kuna tal on alles äsja just paar aastat tagasi orden antud, eks ole, siis see kriitiline hetk, millest alates jälle viks ordeni anda, on järgmine aasta. No võib-olla inimene on nii vanad et ei, ei, ei tasunud riskida ootamisega. No vot sellega on nõndamoodi, et enamasti noh, kuidas öelda. Kui inimene on juba pensioniikka jõudnud, siis siis see on erinev, eks ole, mõni inimene on veel väga tegus. Aga, aga noh, ütleme paraku meie ühiskonna häda on see, et me kaldume märkama endi keskel teenekaid inimesi, sageli siis kui nende tublidest tegudest on palju aega möödas ja kui meil on nagu juba mure, et kui kaua nad meie keskel on. See mingi kuukene tagasi või umbes nii tulid mingisugused nime kirjatest Ekspress, mis need ära printisin ära trükkis, avalikkuse ette tõi, siis oli ka nagu poleemikat ja keskustelu sel teemal, et kas need teenetemärgid kuidagi nomenklatuurse, ET nomenklatuur saab neid nagu tavaline inimene, nagu ei saa ja tegelikult peaks olema nagu teenetemärgi kõikidele Eesti vabariigi kodanik. Sest kõik olid ju osa võtmas, eks ole, Eesti vabariigi taasiseseisvumise juures. Jah, see on kahtlemata oleks sel juhul suhteliselt pretsedenditu akt, ütleme. Ütleme, kui nagu anda see nii-öelda mingi orden Eesti kodanikkonnale tervikuna, siis selleks peaks eelnevalt seadust muutma. Sest noh, neid antakse ikkagi eelkõige nagu üksikisikutele ja need ajad on ilmselt möödas, kui antiorden, kas mõnele teatrile mõnele linnale, mida iganes, eks ole. See ei ole nagu Eesti praktikana. Tähendab, siin tegelikult, mispärast see idee välja tuli, minu arvates on seesama asi, et et see tunnustamisvajadus on paaniliselt rahuldamata Eesti inimestel ja me saame sellest ise ka aru. Aga kas sellepärast peab just tingimata ordenit andma? Võib-olla saaks nagu kuidagi teistmoodi sellest üle ja lihtsalt paneks nagu inimesi enda ümber rohkem tähele ütleks neile, et nad on tublid, et nad näevad hästi välja. No ja siis ei ole vaja seda ordenit. No aga töötate te selles suunas? Ma ise kindlasti katsun. Selge paljude ära sulle euroloun tulemast. Ma siiski tahaks veel, et võib-olla võib-olla siin on lahendus see, et nendesamade nimekirjade koostamisel võib olla viga, kuulata rahva arvamust või arutada läbi või ja mitte niimoodi, et kusagil kusagil üks komitee lööb nimekirjad lukku, et ei, ei, kas nüüd referendum? Ma ei tea, kuidas see asi välja näeks, aga võib-olla võib-olla see rahuldaks nagu rahva tunnustusvajadust, et nad saavad sõna sekka öelda? No rahvas saabki sõna sekka öelda sellega, et igaühel meist on õigus mõne seaduses ettenähtud isiku kaudu see taotlus esitada. See, eks ole, kuidas see vahepealne nii-öelda menetlemine käib kuni selle hetkeni, kui president annab ordenid kätte, noh, seal ei ole nagu tegelikult kõikidele aspektidele avalikkuse tähelepanu vaja, just nimelt sellepärast, eks ole, et kui mõni taotlus saab nagu eitava vastuse teenetemärkide komitees, siis võib tekkida probleeme, eks ole, ja sellist ebaterveid emotsioone Seega on meil ei tasu kurvastada, Mihkel, et me sel aastal ilma ja me võib-olla me oleme selles nimekirjas ja oleme reservis. Ilma selles nimekirjas olema, aitäh sulle ära, on vabariigi presidendi avalike suhete nõunik meiega ühinemast.