Tere, head kuulajad, algab muusikauudistesaade helikaja, millest tuleb juttu järgmistel teemadel. Pianistide festivalist klaver 2008 teeb kokkuvõtte Nelee vastenthelt. Elleri nimelises muusikakoolis algab klaverinädal, millest räägib lähemalt kooli direktor Kadri Leivategija. Eesti muusika ja teatriakadeemia-sarjas jubilaate tähistatakse Lilian Semperi 70 viiendat sünniaastapäevasündmust tähistab ka raamatu ilmumine, mille koostas iija Remmel. On Vanemuises Aabrahami opereti Savoy ball. Esietendus räägivad lavastajad Georg Malvius ja üks peaosatäitjaid Margit Saulep. Vanemuise kontserdimaja 10. aastapäeva puhul toimub orkestriga ala, millest lähemalt räägib kontserdimaja direktor Kulno Tamra. Ballett saab 90 aastaseks, Estonia balleti kunstilist juhti Tiit Härmi küsitleb Age Raa. Tallinna filharmoonia hingedepäeva kontserdil kantakse ette kaks uudisteost. Täpsemalt kuuleme produtsent Heili Vaus. Tammelt saabuvat isadepäeva tähistavad rahvusmeeskoor ja Estonia poistekoor kontserdiga isad ja pojad. Dirigent Hirvo Surva tutvustab kontserdikava. Mina olen saate toimetaja Tiina kuningas ja soovin teile head kuulamist. Sülgaja. Alates 24.-st oktoobrist on paljud muusikahuvilised leidnud üsna tiheda graafiku alusel tee Estonia kontserdisaali mõni päev üks ja sageli lausa kaks korda päevas. Nimelt toimus juba kuuendat korda rahvusvaheline pianistide festival, mis sel aastal kannab siis nimetust klaver 2008. Taoline ühele instrumendile keskendunud festival annab hea võimaluse kuulda suhteliselt lühikese aja jooksul väga mitmesuguseid pianist kes erinevad üksteisest küll klahvi puudutuse kõla, kunstilise maitse ja tõekspidamiste poolest. Festivali klaver 2008 raames toimus kokku 11 erinevat kontsert, millest mõned kordusid ka väljaspool Tallinna teistes linnades ja esinejaid oli sel aastal Inglismaalt, Ameerikast, Venemaalt, Prantsusmaalt, Argentiinast ja mõistagi ka Eestist. Avakontserdi solistiks oli sel korral Venetsueela Argentiina päritolu pianist Sergio tempo ja peab ütlema, et avakontserdi idee oli mõjuv. Ettekandele tuli lausega kas romantismiajastu klaveri suurt teost Frederic Chopini klaverikontsert, Effmalyaferenduslisti klaverikontsert, Es-duur. Eesti riikliku sümfooniaorkestrit juhatas vene päritoluga Soomes tegutsev dirigent Dmitri Slobodan njok. Pianist Serbia tempot tuntakse varases nooruses kuulsaks saanud imelast, kes pälvis rahvusvahelist tähelepanu juba 14 aastaselt, mil ta debüteeris Royal kontsert kebau orkestriga Amsterdamis. Tausta tekitamiseks võib teiste tuntud pianistide õpetajate kõrval, kellega tempo kokku puutunud, on eraldi välja tuua Mart Arge, Richi kes on tuntud kui noorte talentide avastaja ja toetaja ja keda diempo tunneb juba lapsepõlvest peale. Tänaseks päevaks on imelaps diempos sirgunud juba 36 aastane pianist ja tegemist on kahtlemata andeka ja impulsiivset muusikuga, kel on suured virtuaalsed võimed. Mis puudutab nii listi kui Shapääni kontsertide tõlgendust, siis isikupäraseid detaile ja kõlavervinguid pakkus diempa rohkesti. Ent teostel puudus terviklik areng ning suur arhitekt tooniline plaan. Ettekanne mõjus kohati väga närviliselt ja katkendlikuna. Vaatamata sellele, et pianist nägi 36-le eluaastale vaatamata välja nagu 19 oleks siiski oodanud kunstilises mõttes midagi enamat kui lihtsalt imelapsest sirgunud valedate sõrmedega. Pianisti eneseväljendust. Festivalil astusid üles kaks inglise pianisti Stephen Haw ja pool levis. Neid interpreet ühendab lisaks rahvusele veel see, et mõlemad pälvisid sel aastal Briti muusikaajakirja grammofon. Auhinnad. Stephen Haw pälvis kuld plaadisensansi klaverikontserdi Teide salvestuse eest ning pool levis auhinna Beethoveni klaveri sonaatide salvestuse eest. Steven haav esitas kava, mille lähtepunktiks oli see heliloojate seotus Pariisiga. Kavast võis leida Gabriel foreetse, Sarfranki, Aron kauplandi ja Frederick Chopini teoseid ja lisaks Alfred kortoos tud Johann Sebastian Bachi-d-moll oreli Tokaataja fuga mida omalt poolt oli täiendanud Kahav ise. Steven Hafi ei huvita pelgalt muusika, sest näib, et pakub huvi sootuks ekstravagantse mate seoste otsimine erinevate kunstiliikide vahel. Ta kirjutavad ka luuletusi ja samuti esseid muusika teemadel. Ja läbi sai kuulda meisterlikku klaverimängu ja kõla valdamist, sest tegemist on ju kogenud lava artistiga. Kuid kõige selle juures häiris veidi asjaolu, et pianist ei lähtunud teoste esitusel eeskätt teostest enestest vaid püüdis neid asetada isikliku nägemuse kohaselt teatud kitsamasse tähenduslikku ringi. Olgu ühe näitena toodud kasvõi see, et tema sõnul kuulub soprani muusika 19. sajandi salongi kahisevate, kleidisabade ja võbelev küünlavalguse juurde. Kõikide kavas olnud teoste esitusega käis mõnevõrra kaasas omaenese mõtete nautlemine. Heliloojatelt vahendamine näis jäävat sageli teisejärguliseks. Unustamatuid kõrgetasemelise kontserdi andis aga teine. Inglise pianist Paul Lewis, kelle kontserdi kava oli üles ehitatud, võiks öelda lausa geniaalselt. Kava esimeses pooles mahtus Mozarti c-moll fantaasiajaamal randa vahele Chersil liigeti noorpõlveteos muusika, Richercaata ja kava teises pooles tuli ettekandele Franz Schuberti Keedursonaat. Lewise ettekanne oli kunstiliselt ja muusikaliselt väga kõrgetasemeline ning tegemist on intelligentse muusikuga, kellel on väga suured teadmised ja eksimatu maitse. Ja siinkohal mängib ka rolli Alfred Brendel, kelle juures õppis pooljuhis 90.-te aastate vältel. Ning nagu selgus, siis mängin Ta maestro-le praeguse ajani nii viis-kuus korda aastas. Pooljuhi seal mängulaadi võib kunstilise suuna poolest tegelikult võrrelda näiteks Andrashiffimarriberaya või raadionuppu klaverimänguga rääkimata siis tema õpetajast Alfred Brennelist. Ja kõikide nende artistide esteetika võiks öelda rütmilises struktuuri selgusest rütmist kui sümbolistlikult kujundist, millal äärmiselt tugev ja oluline mõjujõud. Sellele lisandub ka väga klaar klaverifaktuur ja selle polümfooniline käsitlus ning tihe ja kontsentreeritud vormitunne. Ja muidugi on nende artistide puhul esiplaanil ka helilooja mõtte vahendamine. Kui võrrelda levist Perajja bluubishifiga, siis vanuse poolest lahutab teda ju nendest suurtest artistidest vähemasti 25 aastat ja muusiku sügavuti arenemise teel väga pikk aeg. Ja tegelikult on üsna hämmastav, et Lewis, kes on alles 30 viieaastane ja rahvusvahelise karjääri algusetapis on sedavõrd küps ja kunstiliselt kõrgetasemeline muusik. Siinkohal vist ei saagi muudkui, et kokku on langenud kõik vajalikud asjaolud. Vaimselt ja muusikaliselt potentsiaalne inimene on sattunud õpetaja juurde, kellel on parimal tasemel teadmised ja maitsev prantsuse muusikast koosnev avaesitas prantsuse pianist Pascal Roshee ja tema tõlgendus oli intiimsemat laadi ning artist väidab ka ise suurtele saalidele eelistab ta väiksemaid ja kammerlikumaid ruume. Rosheele olid väga olulised erinevad kõlavärvid ja nüansid, mida ta tekitab suurasüvenemisega. Pianism oli tal prantslaslikud, kerge ja nobe ja esitus eksimatu. Tema mängus oli ka väga palju ilusaid hetki. Teinekord jäi esitus kogu kõlailuga võib-olla õige pisut pinnapealseks. Nimelt ei tekkinud alati kujundite seostatud ringi, mille abil üks muusikaline lähtuks nimelt eelmisest, tekitades sobiva eelduse järgnevaks. Festivalil said sel korral esinemisvõimalusega paljud Eesti muusika ja teatri akadeemia tudengid ning erinevad muusikakoolide õpilased. Tegemist on kahtlemata suure sündmuse ja motiveeriva kogemusega muusiku õppuri arenguteel. Ja lisaks õpilastele esinesid soolokavaga Sten Lassmann ja Ralf Taal. Mõlemad kontserdid olid ettevalmistuse poolest tugevad. Lassmanni kavast võiks õnnestunuks pidada Sergei Prokofjevi sarkasmi teisiti Dust. Heino Elleri sonaat, tjah, Rahmaninovi etüüd pildid sama suurt mõju kahjuks ei saavutanud. Ralf Taal esitas väga sümpaatselt Beethoveni klaverisonaadi D-duur alapealkirjaga pasteraalne EAS tuur alapealkirjaga les adjöö ehk hüvastijätt. Taali tõlgendus oli mõtteliselt süvenenud ja korrastatud ja ta pakkus mitmeid meeldejäävaid kujundeid. Kohati, kes vahel küsimus vabade temposuhete osas erinevates sonaadi osades ning kava teises pooles esitas ta Johannes Brahmsi paganiini variatsioonid, kus ta demonstreeris äärmiselt vaba ja kergelt ning võimast klaveritehnikat mis jätab mulje, nagu tulekski tal kõik lausa iseenesest välja. Ja kokkuvõtteks võiks ütelda, et huvi festivali vastu oli üsna suur. Paljud kontserdid läksid peaaegu täissaalile ja publikunappuse üle kurta üldiselt ei saanud. Siinkohal tahaksin aga ära, keda üsna kurva tõsiasja, et publiku hulgas on häbiväärselt vähe muusika, tudengeid ja eriti vähe muidugi klaveriõpilasi. Jääb üsna mõistetamatuks, miks inimeste huvi siis nii väike on, kui koju kätte on toodud, sedavõrd huvipakkuv sündmus. Saalis võis märgata ainult neid tudengeid, kes ka muidu üldiselt kõikidel kontsertidel käivad ja arvan, et see fakt peaks pakkuma palju järelemõtlemisainet. Sest enesestmõistetavalt on kontserdid hariduse üks väga oluline osa, milleta jääb inimese areng piiratuks. Klaverifestivalil esinesid veel ka kaks Venemaalt pärit pianisti, noor 25 aastane Nikolai tookarev, kelle Virtoosne klaverivaldamine dissaalis viibiaile ja ka raadiokuulajaile unustamatu mulje. Festivalile pani eile särava punkti Arkadi voolodosse esinemine. Kuues rahvusvaheline pianistide festivalil klaver 2008 on nüüdseks lõppenud. Suur tänu festivali kunstilisele juhile Lauri Väinmaale ja Eesti kontserdile sisuka ja elamusterohkemuusikapeo eest. Järgmisel nädalal toimub Tartus Heino Elleri nimelises muusikakoolis pianistide pidu nädal. Selle raames toimuvad kontserdid, ettekanded, aga samuti tähistatakse ühte mälestuspäeva lähemalt sellest pidunädalast, räägib kooli direktor Kadri Leivategija. Ehk on see siis niisugune tore jätk Juss Tallinnas lõppevale rahvusvahelisele klaverifestivalile, et nii kui siis meie muusikakooli õpetajatele taas tööle lähevad oma koolidesse tahaksime me Elleri koolis terve nädala pühendada klaverimetoodikale, pedagoogika-le, meistriklassidele, huvitavatele, kontsertidele ja ilusale mälestusõhtule. Nimelt sellel aastal möödus 100 aastat legendaarse klaveripedagoogi ja väga pikaajalise meie kooli direktori Aleksandra Semm-Sarv sünnist 100 aastat ja selle väga huvitava inimese elu on kogu tema pedagoogiline töö on seotud nii meie Elleri kooliga, siis tänasel päeva nimetatud Elleri kooliga ja tark Tartu esimese muusikakooliga. Ta oli Tartus ja arvata võib, et ka kogu Eesti mastaabis 50.-te 70.-te aastate Nende vahele üks niisugune teedrajav pedagoog, klaveriõpetuses, ta oli väga jõuline pedagooge, väga tunnustatud pedagooge, kes ka suurel määral tegelikult Tartu niisugust muusik kallist hariduselu sellel ajal vedas, ta oli ka väga keerukal ajal meie kooli direktor siis 1950 kuni 1969, hoides seal väga huvitavaid loovisiksusi, nii õpet, et kui ka õpilasi, kellel oli sageli väga keerukas elu just tänu niisugustele rasketele represseerimistele ja keerukust pikale perioodile ja ta oli ääretult tunnustatud, väga armastatud pedagoog ja koolijuht. Ja see mälestuspäev toimub kolmandal novembril kell 18 Elleri saalis, sellel õhtul oleme palunud tema ühelt õpilaselt ja meie kooli kauaaegselt pedagoogilt poliita baklarilta pikema ettekande Aleksandra Semm sarve elus tema tegevusest, millele järgneb siis meie tark, too interpreetide ja meie oma kooli õpilaste kontsert, pianistide pidu nädal jätkub ja tõstis on terve. Esmaspäeval, kolmandal novembril ootamine ka kooli Soone õppejõudu riita kodinormi, kes pakub meile tutvustamiseks küll keelpilliõppe juures väga laialdaselt kasutatud meetodid Zuzu ehkki meetodit, aga samas on seda ka tema ise viljelenud juba pea 25 aastat ka klaveri aretuses on see tõesti meetod, mida võib-olla me Eestis sedavõrd palju ei ole oma õppepraktikas kasutanud. Ehk on selleks ka see, et me ei ole väga ennast kurssi viinud ka sellise meetodi võimalikkusest klaverimuusikast ja seda, et sellest niisugust, et paremat ülevaadet saada olemegi, siis palunud ta kaheks päevaks meie juurde nii loengute kui meistriklassidega, kus siiskil meistriklassides loomulikult osalevad eelkõige meie nii-öelda traditsiooniliste klaverit pättust saanud noored muusikud, et siis seda rikastada ka teiste võimalustega, et seda õpet huvitavaks ja lastele meelepäraseks teha. Samuti on üks klaveriõpetajate meistriklass tulemas on kohe sellele järgnevalt viiendast kuni kaheksanda novembrini taas meie kooli professor Arbo Valdma künnist kindlasti ei vajada rohkem tutvustamist, pigem on ta meie jaoks nii rõõmus võimalus paar korda aastas kindlasti ja selgi korral on peale meistriklassid all ette valmistatud kolm loengut, et nii, et tihedad huvid tuttavate tööpäeva terve nädala lõikes, mis siis saavad lõpetatud Arbo Valdma meistriklassi lõppkontserdiga ja sinna veel kesknädalal, neljapäeval, kuuendal novembril ootame pisikesi pianiste kogu Tartumaad siis ühisele toredale kontserdile, kus siis kõikide meie 10, et oma muusikakooli klaveriosakonna õpilased esitavad laste muusikat, et siis koos tunda seda ühtsustunnet siin sellel pidunädalal ja kas see kuuenda novembri kontsert ongi selline suurem kontsert? Kindlasti, ta on väga oluline selles nädalas, sest siia tuleb siis kokku tõesti nende kogu maakonna õpetajad ja ta on just sobitatud ka nende meistrikursuste juurde. Et oleks see sõit siis nii õpetajale kui õpilasele igati ajakohane ja sobiv konn meistrikursused ja meistriklassid, kinnised või lahtised, kas kõik huvilised tulla uudistama ja seda on võimalik loomulikult teha, ja Elleri kooli koduleheküljelt EMK-d on võimalik seda informatsiooni leida, nii et kõik on palutud ja vastavad meistriklassid on ka kuulajale ja osavõtjale tasuta. Aitäh. Kadri Leivategija selle intervjuu eest, pianistide pidu nädal Elleris toimub kolmandast kuni kaheksanda novembrini. 30. oktoobril oleks pianisti ja klaveriprofessor Lilian Semper saanud 75 aastaseks. Paraku lahkus ta meie hulgast möödunud aasta 12. detsembril jäädavalt. Eesti muusika ja teatriakadeemia tähistab rõivas jubilaate Lilian Semperi sünniaastapäeva kontserdiga ja see kontsert on homme, teisel novembril kell 16. Sündmust tähistab pelga raamatu ilmumine, mille koostas pianist ja muusikaajakirjanik iija Remmel. Ja sa oled paljude seast samuti. Lilian Semperi endine õpilane. Milline õpetaja ta oli? No ta oli kindlasti eriti loominguline õpetaja, seda näitab juba kasvõi isegi, et tema õpilased ei ole alati kitsalt ainult niimoodi klaveriõpetajaks saanud, vaid tegelevad ka mõne muu asjaga, noh nii nagu ka mina, kes ma siis nüüd muusikast kirjutanud ja tema õpilaste seas on ju väga silmapaistvaid pianistide? Jah, et kõige silmapaistvam on siis Irinose haarenkova, kes on mitmete rahvusvaheliste konkursside võitja ja Eestis kindlasti kõige rohkem selliseid tiitleid saanud pianist läbi aegade. Oli ka mingisuguse sellise eesti pianismi koolkonna või mingi suuna jätkaja ise. Mida ta edasi andis, jah, ta oli, ehk selles mõttes, et ta oli selle Moskva konservatooriumi, aga silmapaistva perioodi edasikandja siin Eestis. Heinrich Nuychaus, muidugi on see kõige kuulsam professor, kes ei olnud otseselt tema õpetaja Moskvas, tema õpetajaks oli Jakova sakas, oli ka silmapaistev ja huvitav professor aga tal oli tihe läbikäimine nõihhousiga sellegipoolest juba ka sellega kodu, et tema enda õpetaja Heljo Sepp oli samuti õppinud nii kausi juures Moskvas omal ajal ja mis olid siis need põhilised asjad, mida õpetaja oma õpilastele edasi püüdis anda? Need olid väga head ja vajalikud õiged asjad. No kõigepealt seda üldist mõtlemist, loomingulisust, seda, et inimene näeks avaramalt asju mitte liiga kitsalt. Siis üks tähtis valdkond, millega ta väga tegeles, oli kõla, kõlamaailm erinevad kõla, nüansid, kuidas üks või teine kõlamaailm seostub selle helilooja ajast või mõtlemisega ja ma arvan, et see on mulle hästi palju mõju avaldanud. See mulle ka hästi oluline. Aga kui nüüd mälestuskontserdi juurde tagasi minna, siis mis seal toimuma hakkab? No kõigepealt on suur ja pikk kontsert, kus esinevad tšempioni õpilased ja esinevad ka tema kolleegid, ma siin mõne nimetaksin. Kõigepealt on hea meel, et mängib Irina arengukava. Ta mängib Brahmsi variatsioonid ja fuuga Händeli teemale. Ja siis esineb seal Muusikaakadeemia rektor Peep Lassmann mängib pilgu Jeesuslapsele. Ja siis tema lähedane kolleeg Ivari Ilja mängib šopääni antersbianato suu Hilgapolonees ja siserida Semperi õpilasi. Seal esinevad nooremad ja vanemad. Mitmed mängivad ka ansamblis. Tegelikult ma peaksin nimetama, et on hästi tore, et sa kontserdi esineb Mati Kärmas oma tütre Kristi Kärmasega sest Mati Kärmas oli Lilian Semperi väga pikaaegne ansamblipartner. Jana tegid koos aga huvitavaid ilusaid kavasid. Ja seitsmekümnendatel kaheksakümnendatel aastatel. Ka plaat on olemas, nende koostööst mängivad siis veel peale õpilastega mõned tema õpingukaaslased, näiteks Iivi Ross mängib šopääni Soomest näiteks kellega ta siis ka läbi käis ja suhtles. Ta suhtles tava šernadega Sibeliuse akadeemiast ja siis hui ingli. Utawasherna mängib koos Eerik tawashiernaga ka ühe loo seal kavas numbreid, aga ma ei hakka neid kõiki üles lugema. Igaks võib tulla ja kuulata seda kontserti. Sellel samal kontserdil esitletakse ka alles väga trükivärsket raamatut, mille koostaja sa oled, mis selle raamatu kaante vahele jõudnud on. Jah, aga kõigepealt ütlema, et see raamat sai tehtud hästi kiiresti, no võib-olla viis kuud oli selle tegemiseks aega. Ja selle tõttu ma tunnen natukene ennast nagu halvasti selles mõttes, et ta on ebatäielik raamat mälestustest, aga lihtsalt ei ole jõudnud suutnud kõigi inimeste mälestusi kokku saada kõigi tema sõprade, teekaaslaste, kolleegide, õpilaste, kõik kõiki viimseni ei ole seal, mul on sellest nagu hästi kahju, aga aega oli lihtsalt nii vähe ja niisugune ta praegu sai, see raamat. Ühesõnaga raamatus on siis kõigepealt terve hulk mälestusi teostatud teatud kronoloogiliselt, et algavad need mälestused, kõik kõige esimene siis kes seal oma vajasse kirjutab, on Lea Tormis kes oli. Ta oli klassiõde, siis on tema konservatooriumi aegsed õpingukaaslased nende mälestusi, siis on sõpru, kes räägivad erinevast aspektist, kuidas nad temaga koos olid kokku puutusid. Siis on kolleegide mälestusi ja siis nüüd õpilaste mälestused. Aga seal ei ole ainult mälestusi sees. Kõigepealt raamatu Alapsi survel puse eessõna, kus ta minu meelest väga ilusti nagu avab seda Semperi fenomeni või seda tema tähendust eesti muusikakultuurile ja muusikaakadeemiale, sest Semper oli nägu sellise vana, põlise intelligentsi edasikandja siin Eestis ka nõukogude ajal, sest et tema tegevus langes ju suhteliselt ka nõukogude aja peale. Noh, kuna tema isa oli Johannes Semper, kirjanik ja ema ka väga oluline tegelane eesti muusikaloos, Aurora Semper sisse, kodu oli nagu üks selline kultuuri mingi selline selline keskus või selline eriline koht, seda ka väga paljud seal raamatus ka meenutavad, miks see kodulini oluline, miks see vaimsus oli nii oluline? Et seda natukene avab Urve Lippus oma eessõnas seda fenomeni. Ja siis järgmine väga huvitav osa selles raamatus on siis Semperi enda sellised fragmendid, pildid tema paberitest kas või siis tema arhiivi korraldatud ja kõik fotod, kõik kirjutised, kõik raamatukogu, seda nagu korraldatud, siis tuli seal välja hulk pabereid, kus ta ise oma mõtteid üles märkinud. Ja siis üks valik nendel paberitel olnud kätest on seal raamatus ka, mis käsitlevad siis tema arvamusi muusikast, mis ta räägib loodusest, mis talle väga oluline on olnud ja siis räägib ka inimestest enda ümber. Et see on nagu tema enda hääl, mis räägib jagamatus. Seal on palju huvitavaid pilte, fotosid muidugi sellel raamatul, sest et noh, eriti põnevad fotod on minu meelest need eestiaegsed lapsepõlve ja varase oli aja ning ka siis neljakümnendad viiekümnendad kuuekümnendat aastat, need olid minu jaoks noh, kui ma neid vaatasin ja valisin, mõtlesin, et olid hästi hästi põnev, maailm oli seal ja noh, seal on erinevaid fotosid, isa ja emaga on ka mõned fotod õega. Lilian Semperi õde Siiri nimelt ju suri küllaltki noores vanuses ja. Meil on kuidagi tunda seda vana vaimsust ja seda erilist hõngu, kus siis tegelikult see kõik, kogu tema olemus nagu alguse sai ja mida ta siis edasi kandis teistele inimestele, kuidas on, selle raamatu pealkiri on raamatu pealkiri on siis kestvas valguses niimoodi valgus, mis temast kiirgas ja siis oli selline mõte, et sellega kuidagi jäädvustada sina pealkirja. Pärast homset esitlust jõuab see raamat ilmselt kab huvilisteni raamatupoodidesse vaata ei jõua kahjuks raamatupoodidesse, kuna seda on suhteliselt väike tiraaž trükitud, aga ta läheb raamatukogudesse ideega ilmsesse ühte raamatukokku, kuna ta on siiski spetsiifiline raamat. Seda läheb raamatukogu, keskraamatukogusid, Suwemad staatusse ja nii ja siis siia-sinna nagu muusikakoolidesse ka ja siis muusikaakadeemias olevasse muusikapoodi Concerto kassa. Ja ma arvan, et sinna kontserdile tulevad, sinna tuleb tõenäoliselt täis palju inimesi, nemad juba ka selle saavad, aga sealt Kontšeta kostab poest. Muusikaakadeemiast saab selle igal juhul ka kätte, aitäh ja Remmel, tänu sinule on nüüd suur tükk või suur hulk eesti muusikalugu säilitatud. No ütleme üks esimene tükk sellest, et tegelikult on mõte teha veel teinegi raamat, põhjalikum, ulatuslikum, kus oleks ka sees temaga tehtud intervjuud. Võib olla üht-teist tema kirjutistest, sest aga ise kirjutas väga huvitavalt, kus võib-olla oleks ka võimalik mingi DVD sinna vahele teha, kus ta ise mängib või mingisugused valitud hetked tundides, sest et see materjal on ka olemas, et ma väga loodan, et see saab ka teoks. Ja seda mainib ka Urve Lippus oma raamatu eessõnas, et see annab lootust. Tähi ja Remmel, nii et homme, teisel novembril kell kuusteisthuvilised on oodatud Eesti muusika ja teatriakadeemia, kammersaali Lilian Semperi sünniaastapäeva kontserdile ja raamatuesitlusele. Vanemuise teatris esietendub täna õhtul pool Abrahami operett Savoy ball, mille lavastab Georg malevius Rootsist. Eesti teatripublik teab Savoy balli Ago-Endrik Kerge 1982. aastal Estonias tehtud ülimenuka lavastuse ja seejärel vändatud filmi põhjal. Lavastaja Georg Mariuse sõnul köitis teda Savoy balli puhul hoogne libreto ja kaunis muusika. Savoy ball oli esimene teatri lavastus, mida Mallvius 1989. aastal esimest korda Eestis olles nägi. Etenduses tegi kaasa ka Jüri Krjukov. Kav jätkab lavastaja Juvial Miigut. Pid movie meist Jüriga said väga head sõbrad, olgu lavastus ühtlasi austusavaldus Jürile, vots kindralist, pude actioni show'd Music Verinais, Music võrgud, mis selles operetis huvitavat on? Muusika on väga ilus ja väga hea ja loomulikult ka see lugu, mis ka tavainimesele on arusaadav ja mõistetav. Lugu räägib pulmareisilt naasnud abikaasade mesinädalatejärgseid, segaduste rohkeid üleelamisi, kuhu alati on segatud mees ja teine naine või vastupidi. Sa näed seda igapäevases elus samuti. Ma arvan, et see teema pakub paljudele inimestele jätkuvalt huvi. Opereti on hea tekst, naljakas tekst. Me loodame selles lavastuses teha ühe lõbusa operetis kuutidekstanditsiverifoni, sõu või hoop, tütuid, phony opereda. Vanemuise Savoy balli muusikaline juht ja dirigent on Lauri Sirp, kaastegevad Vanemuise solistid, ooperikoor ja ballett. Peaosades laulavad Urmas Põldma, Margit Sauleb, Aivar Tommingas ja Merle Jalakas. Peaosatäitja Margit Saulepile on see esimene töö, lavastaja Georg Malviusega. Kõigepealt muidugi see, et ma töötan esimest korda koos Georg maiusega. Operett on lihtsalt tank, kaunistan täis ilusat muusikat, imelisi tantse, naljakaid tekste. Ta on koos väga toreda trupiga, meil on lauljaid, tantsijaid, näitlejaid, draamanäitlejaid, Vanemuises, muusika, ta on täis kirge, armastust, vahest ka vihkamist. Raha v muusika on üldse selline omanäoline, ta on natukene teistmoodi kui lehaar ja teda laulda natuke teine kui Kaalmanit või lehaari. Aga see teebki need erinevad operettide huvitavaks ja, ja toredaks. Lavastaja Georg Mallvius ja see on sinu esimene kokkupuude mallidusega, milline on olnud koostöö? Väga rahulik, väga meeldiv. Ta jääb endale kindlaks võid, ta kuulab sind ära ja, ja arutleb ja kõik ja ka tema viib selle, mis tema näeb alati läbi. See variant Savoy ballist on järginud ikkagi väga klassikalist operetti, et ta tahab teha ilusa, klassikalise opereti, et ta ei ole nagu toonud siia sisse tänapäeva publik istub saalis ja ta näeb. Ta näeb kõike kaunist, ilusaid inimesi, ilusaid kostüüme, ilusat lava, kuuleb ilusat muusikat. Kõike seda, mis eks operett rahvale pakkuda saad. See operett on armastuse puudusest ja naise tarkusest. Opereti Savoy ball mängitakse Vanemuise teatri suures majas. Vanemuise kontserdimaja tähistab oma kümnendat sünnipäeva mitmete üritustega. Järgmisel nädalal, kuuendal novembril toimub Vanemuise kontserdimajas orkestriga ala. Ja sellest räägib meile lähemalt telefoni vahendusel Vanemuise kontserdimaja direktor Kulva Tamra. Kohale jõuavad nii Eesti riiklik sümfooniaorkester siit Tallinnast kui ka siis Vanemuise sümfooniaorkester ja selle kontserdi põhjuseks on veel palju ajaloolisem sündmus, nimelt selle kontserdiga märgitada ära sadat aastat kutselise sümfooniaorkestri asutamisest Tartus. Kulver Tamra. Kui oluline on Tartu linn minu jaoks sellise kutselise sümfooniaorkestri olemasolu? Jah, tõepoolest, 100 aastat täitus juba kevadel, maikuus, kui Tartus moodustati Tarmo Lindpere juhtimisel eestvõtmisel Eesti esimene kutseline sümfooniaorkester mis vahelduva eduga on tiksunud täna päevani välja. Ja eriti rõõmustav on see, et viimase nagu 10 15 aasta jooksul on seesama orkester, Vanemuise orkester siis väga suuri edusamme teinud, mis võimaldab juba väga raskeid ja nõudlikke orkestripartiist esitada 100 aastat millest ennist juttu oli ja 10 vastavalt Vanemuise kontserdimaja sünnipäev, siis tegelikult on see täiesti kokkusattumus. See oli ka puhas juhus, et 1998 renoveeriti endine kontserdisaal ja tekkis Vanemuise kontserdimaja ümberehitusega seoses ka Eesti kontserdiosakond. Tartus moodustati kontserte korraldav organisatsioon. Selles mõttes see 10 aastat on väga viljakas olnd kontserdite poolest Tartu ja Lõuna-Eesti elanikkonnale ja kindlasti sealt suurt kaasabi on olnud ka Vanemuise teatri sümfooniaorkestrilt, Vanemuise kontserdimajas ja Vanemuise teatris on väga head koostöösuhted kus me iga-aastased planeerime koos ühiseid projekte. Neid on neli kuni 10, isegi olnud mõnel aastal, aga Vanemuise teatri mängukava töökava on suhteliselt tihe, nii et neid ühiseid aegunud on küllaltki keerun leida. Seda enam, et ei ole mõtet Eestist ja ühte kontserti. Ja siis me lähetame ka Vanemuise sümfooniaorkestriga Pärnusse, Jõhvi ja ka Tallinnas, kus on selleks harukordselt head võimalused. Ja nüüd räägiks lähemalt ka kuuenda novembri orkestri Kaala kavast. Siinkohal oleks oluline mainida ka seda, et kui seal laval saavad kokku nii Eesti riikliku sümfooniaorkestri kui Vanemuise sümfooniaorkestri muusikud aga et seal ees seisavad sellel õhtul ja ka päris mitu dirigent Eks idee sai alguse sellest, et kui 100 aastat tagasi moodustati Tartus siis esimene kutseline orkester, mis oli tookord 20 liikmeline ja täna on neid tunduvalt rohkem ja ka 100 aastat tagasi see orkestri piiratud professionaalsus orkestrantidega kummardunud, selliseid toredaid ja tehniliselt keerulisi lugusid mängida siis täna 100 aastat hiljem omame tartust suurt 227 ruutmeetrit ja, ja et seal avaleks korralikult sellel õhtul täidetud, siis loomulikult vajasime ka Eesti riiklik sümfooniaorkestri abi ja vastav repertuaar lähtudes sellest professionaalsusest valitud ja see on väga-väga huvitav, nõudlik kava ja alati jääb iseloomustama kindlasti vaheldus ja siin on päris mitmed dirigendid, kes astuvad sellel õhtul dirigendipulti esimeses pooles, endised Vanemuise sümfooniaorkestri dirigendid Endel Nõgene, Toomas kapten ja teises pooles siis tänased dirigendid Lauri Sirp ja peadirigent Mihkel Kütson. Võib-olla peaks ka sellest kavast rääkima, siin on tõepoolest ka kava ülesehitusega, selline Chlalik kõlab väga hästi tuntud orkestrimuusika, sellised kohati lühikesed efektsed lood paradiisi Polavetside tantsud, Glinka avamäng, printsi korsekovi, hispaania bridža ja samas ta ei ole nagu allahindlust teinud, et kontserdi teises pooles kõlab ka ulatuslikum sümfooniline poeem. Kuna tegemist ei ole sellise väga tõsise sümfooniaorkestri õhtuga, tegemist on ikkagi sünnipäeva kontserdiga, siis sealt ja selline kava ülesehitusooperi loengrini avamäng, Ungari tants number viis kõigil heliseb kõrvus Kaplitseeeesbian nool. Kõige lõpuks lõpetame tõepoolest sümfoonilise poeemi, nõnda kõnelejast saratustra, mis on üks minu teada, üks nõudlikumaid orkestriteoseid üldse, mis kirjutatud ja mida? Kerge sellise kõhklusega jah, kõik orkestrid võtavad, kas õnnestub või mitte, aga ma arvan, et see peaks kindlasti õnnestuma, sest väga tehas, pillimängijatest ja ka Vanemuise sümfooniaorkester on, on väga palju arenenud ja vahelugemisi, et natuke orkestrilt puhata lasta. Räägib Mart Mikk ajaloost ja tänapäevast. Kas julgetega sellelt saladuskatet kergitada, et kes saab Straussi sümfoonilise poeemi siis dirigent üle poole pealt juhatada? See oli meil kohe selge, sellepärast et see saab olla ainult tänane Vanemuise peadirigent ehk siis Mihkel Kütson. Suur tänu teile, Kulbo Tamra ja kontsert ise siis toimub kuuendal novembril Vanemuise kontserdimajas algusega kell 19 jääb veel üle öelda, et klassikaraadio salvestab kontserdi. Rahvusooperis Estonia etendub täna õhtul kell 18 Sergei Prokofjevi balleti Romeo ja Julia, kus Juliat tantsib Marina Chirkova ja Romeo rollis debüteerib Maksim Chucarjov. Etendus on märkimisväärt ka seetõttu, et sellega tähistatakse Eesti balleti üheksakümnendad taastat. Kui heita pilk tagasi ajalukku, kus siis ükskõik millisest aastakümnest me ka ei räägiks. Estonia balletiajalugu seega eesti balleti ajalugu toetub tugevalt vene balleti traditsioonidele. Eugenia Litinovast kuni Tiid härmini välja. Siit kohast jätkab eesti balleti arenguloost Rahvusooper Estonia balletitrupijuht. Tiit Härm. Selle alguse pani just seesama jogeemialit hinnangul stuudio ühest küljest ja teisest küljest ja loomulik oli ka see, et me olime nende mõju tal nii Saksamaa mõjuda vabatantsu eriti. Me olime sellel kolmnurgal Stockholm, Riia, Peterburi ja siia vahele jäi Tallinn. Ja see, nagu öelda, artistide tuleks siia Õiga erinevate stuudiote organiseerimine, see andis selle tõuke. Aga ütleme peale sõja periood ilmselt kui meil juba anna ekstunud selle balletikool aluse pani 46. aastal ja siis hakkasid juba kasvandikud 50.-ks sirguma. Ja siis oli terve plejaad koreograafia nagu tõesti vere üks kuulsamaid korra trahve, Vladimir Burmeister siis Fenster, siis tuli siia päri, kes tõi palju neid akadeemilisi, kas see ja siis edasi rääkimata juba krigarovitšitel saab rovski lavastused ja see hõlmas siis seda perioodi kuni 60.-te alguseni ja vot selle akadeemilise tantsu tutvustamise teel ja ütleme, tehnilise baasi ja meie trupi võrsumine või arusaamised juba tehnikust. Et ei, see on üks komponent, mille, mis võimaldab siis neid suuri etendusi ka teha. See periood sai läbi ja siis hakkas juba arenema. Meie korra trahvide teel, nii et seda alahinnata kindlasti seda perioodi ei saa ja meie oma paragrahvide said koolitusega ehitage Moskvast ja Leningradist, nii nagu Enn Suve kui ka teie ise olete ju ikkagi oli ja kõik oleme ka veel ühe professori Rostislav Sahharovi õpilased, koolkonnad on meil see üks erinevatelt küll ajaperioodidel ja, ja me teame ka, et tänasel päeval ütleme selle akadeemia, mida mina olen lõpetanud Peterburi kanowaka tantsuakadeemia. See on siiski maailma eliitakadeemia tantsuala, nii et see vene balletikunsti traditsioonid on kindlasti väga tugevad ja ja väga võimsad. Ma mäletan oma lapsepõlvest viiekümnendad ja kuuekümnendaid aastaid, kus Estonia balletietendusele oli võimatu saada pileteid ja see oli väga prestiižne käia Estonia balletietendustel. Vahepeal tekkis mingisugune mõõn ilmselt ka nende poliitiliste muudatustega, aga kui nüüd vaadata täna selle balleti publikut, siis mulle tundub, et huvi balleti vastu hakkab jälle tekkima. Seda kindlasti võib julgelt öelda, et juba nüüd, 21. sajandil on siiski balleti nomi keskmine küllatustatavus viimase kaheksa aasta jooksul on ju 80 protsenti aastas. See on nagu väga-väga kõrge näitaja. Annaks jumal, et me suudaksime seda huvi pakkuda ka edaspidi, nii et, et kui me tagasi võtame seda perioodi, kui oli just see peale sõja järgne periood, siis nii paradoksaalne kui see ei tundu, aga ütleme, niisugune kaootiline juhtimine oli sel ajal Estonia teatris algas just tänu nendele Kurograhvide hulgale, keda praegu mainisin siin malates Vladimir Burmeistrist ja Helmi Puuri tuleku muutusi kõige populaarsemaks saamisel lausa maagiliselt tõmbas publikut. Ja kui me vaatame nüüd ka statistiliselt seda perioodi seal 50.-test, ütleme 60 vahel siis balletietendused olid absoluutselt kõik välja müüdud. See räägib iseenesest selle huvist, et lihtsalt tuleb seda huvi alati äratada ja olla tasemel lõbuks kunstan veenvuse küsimusi. Kui me oskame seda venda ja leiame vastukaja publiku vaataja juures, siis oleme rahul. Tallinna filharmoonia uue sarja viiva oratooriumi raames toimuvad täna ja homme hingedepäeva kontserdid hingelt hingele. Heili vastam, mis tuleb ettekandele. Tegemist on esiettekannetega Eestis nii Sophia Dubai tuulina Memphises kui Roxanne panovniku Westminsteri vitsa tulevad esimest korda Eesti publiku ette. Ja haruldane ongi tõesti see, et niisugused põhjalikud ja huvitavad ja väärtteosed saavad tasuta kontserdil Tallinna ja Tartu linnavalitsuste poolt kingitusena publiku ette toodud dirigent on Erki Pehk. Ja kui meil aga koos sõbraga tuuline, aga rääkisime autori eelmise Eesti visiidi ajal, siis ta soovitas just selleks kontserdiks nimetatud teost, mis põhineb Anna matava luulel ja muinasegiptuse hauakirjade tekstidel. See vastandus juba iseenesest on põnev ja annab väga palju võimalusi. Contralt, nii madalat häält meil isegi Eestis ei olnud, palusime Merle silmatu Soome rahvusooperist laulma, seda partiid tema laulab, vaata siis ana Maatova tekste ja nende sõnum on inimlik. Meie ajaski vast väga kõnekas. Et keda ma saan usaldada, kellele ma saan rääkida oma muret, kui vennad on minust eemaldanud ja ühtegi lähedast hinge ei ole ja probleemid aina kuhjuvad ja ei ole seda inimest, kellega rääkida. Aga Estonia seltsi segakoori meesrühm on lindistanud selle kooriosa, mis tuleb egiptuse hauakirjade tekstide pinnalt. See on siis jumala kiitus. Huvitav küll, hauakirjadel jumala kiitus. Ta on tõesti erakordselt nagu mõjuv ja isegi võiks öelda tantsuline, seal on sellised väljendid nagu vaata teda, vaarao tuleb, ta tantsib sulle, vaata, ta käed on pestud, ta sõrmed on puhtad, ta on üleni valmistunud sinuga kohtumiseks, tähendab see, ma ei oska nüüd öelda, kas on see kohtumine läbi surma või on see lihtsalt jumala ülistus, aga meie ütleme liturgiliste tekstide ega võrreldes on see küll hämmastavalt avatud ja, ja niisugune isegi füüsiline kiitus. Selline teos siis ja teiseks tänab päeva Inglismaa juhtiva helilooja, noore naishelilooja Roxanne Panofftniku Westminsteri missa mis on tellitud just selle katedraali jaoks ja seda peetakse kõige ilusamaks teoseks, mis on Londonile pühendatud. On paljud oluliste väljaannete kriitikud võtnud sõna tema loomingu iseloomustamiseks ja ka selle teose puhul, nii et Öeldakse isegi, et tema muusika on nagu uue liturgilise helikeele kõige kaunim väljund. Seegi teos algab kella küladega, nii et niisugune katedraali kõla on tõesti ilus. Nimetatakse veel tema tundliku orgestatsiooni, et ei ole sugugi raske ega massiivne seorkestratsioon, ta on väga habras, ta on tõesti ilus ja tema teksti kasutus isegi sõnal värvimiseks seda nagu nimetatakse, on ka väga delikaatne ja, ja mõjus. Tartu Ülikooli kammerkoor on kaamel osa olemas ja need kaks koori siis toovadki ettekandele tema missa, haruldane on ka selle teose solist, kes on poiss-sopran. Heldur Harry Põlda on juba Eesti publikule tuttav äärmiselt võimeka noorukina. 11 aastane on, ta aga on juba olnud Pipi Nuki Puhhi solist suvel Britteni ning kruvikeerde. Võiks öelda, et üks peategelasi, nii et meie tõusev saar Ja kontsert hingelt hingele toimub täna õhtul Tartu Jaani kirikus ja homme Tallinna Jaani kirikus. Kontserdid algavad õhtul kell seitse ja on tasuta. Tuleval nädalal tähistatakse kõikjal üle Eesti isadepäeva ja selle raames annab kolm kontserti ka Eesti rahvusmeeskoor ja Rahvusooper Estonia poistekoor. Palusin stuudiosse dirigent Hirvo Surva. Ees on kolm kontserti, põneva pealkirjaga isad ja pojad. Mida see pealkiri endas peidab? Nonii kobrioril ütleb, et võidabki isasid ja poegi või ütleme siis kaudselt nii et rammi lauljad on seekord siis nagu isad ja pojad. Kuigi seal on ka üks väike üllatus, kus mängivadki isad ja pojad koos. Ja võib-olla on just märkimisväärne see, et väga pikka aega ei ole ramm ja Rahvusooper Estonia poiste kool koos kontserte teinud. Kui kunagi olid sellised kolme põlvkonna kontserdid, siis nüüd on vist üle hulga vähemasti selle taasloodud vabariigi ajal ei ole seda uuesti olnud, nii et tegelikult saavad uuesti kokku nagu kolm põlvkonda, ehk siis rahvusvahelistumine, poiss, kes on kliendi RAMi poistekoor on paar korda nime vahetanud. Ta laulab segakoorile ka noormehed astuvad siis üles nagu eraldi noorte meeskoolina tramm, juba siis vanem põlvkond ehk saavad taas kokku kolm põlvkonda. Kavas on nagu on ka siin reklaamides olnud, et laulud isadelt poegadele, poegadele isadele tegelikult käibki, selline jutustus räägivad vanemad mehed võib-olla ka oma vanaisadest ja oma tegemistest ja poisid jälle vastavad oma tegemistest läbi laulu, selles mõttes ja lauldakse ka mitmeid asju koos. Kontsert on üles ehitatud just nimelt pigem sellises jutustavas vormis ja ka natuke humoorilikumas vormis, kui võib-olla üks tavaline akadeemiline kontsert. Lisaks sellele, et esinevad rahvusmeeskoor ja Rahvusooper Estonia poistekoor, on kontserdile kaasatud ka jutustajad ja kuuleme Krista hirvoja loodud tekste, mida need endast kujutavad? Ma olen meeskoori poolt üks jutustaja ja mõistev oli põld räägivadki oma tegemistest ja ma ei ütleks, et need kaks kooli omavahel laval mõõtu võtavad, pigem vastupidi, laulavad üksteisele, räägivad oma tegemistest, et oma võib-olla suhtumisest teatud isegi tõsistesse küsimustesse nii oma riiki kui oma maasse võib-olla ja samas ka sellised väiksed naljakamad, toredamad numbrid, mida võib-olla väsinud samas ei peakski kommenteerima, et seda saaks nagu kontserdil kuulata, nii palju võib küll öelda, et seal on ka saateansambel ja see on ka kokku pandud isadestust. Trammimeestest on koos saateansambel, kes saadab nii poistega, oli koga meeskoli koos. Aga kas teie kava on igal pool sama? Kavade on igal pool samasugused naist, loodan selles kontserdist pigem sellist mõnusat omavahelist suhtlemist kui tõsist akadeemilist olekut. Aga lisaks sellele, et ees on kolm põnevat kontserti, isadepäeva puhul on teil ka hingedepäeva raames tegemist. Jah, seesama pühapäev, nüüd kohe on jõhvis Mihkli kirikus Revaalia kammermeeskoori ka hingedepäeva kontsert ja seal nüüd võib-olla just meie kooli selline esimene kontsert meie väikse juubeli raames. Varia kammermees kasvab see aastakümne aastaseks hakkab jõudma parajasse puberteediikka. Ja siis jah, teisel novembril kell kuus on ta Jõhvi Mihkli kirikus tegelikult siinkohal öelda, et 15. novembril Mustpeade peas kell 16. Null null toimub siis rivaali kammermeeskoori 10. aastal juubelikontsert, kus on üsna palju põnevat kirjutatud. Neli uut teost tulevad esiettekandesse, võtab osa syyczemm tšellokvartett ja Oleg Pissarenko trio ja Siiri Sisask, millega me oleme teinud päris palju koostööd. Jaak Luts mängib seal ja veel mõned üllatused. Isadepäeva kontserdid isade pojad toimuvad neljapäeval, kuuendal novembril kell 19 Tallinnas Estonia kontserdisaalis. Reedel, seitsmendal novembril kell 19 Pärnu kontserdimajas ja laupäeval, kaheksandal novembril kell 19 jõhvi kontserdimajas. Siinkohal ammenduvad heligaja teemad. Saatele tegid kaastööd nele Eeva Stein, feld Kersti Inno, Hedvig Lätt, Age Raa, Mirje Mändla, Jaanika Kuuda. Saate panid kokku toimetaja Tiina kuningas ja operaator Helle Paas. Täname teid kuulamast ja soovime teile rahulikku hingedeaega. Selga ja muusikauudised muusika uudised laupäeval kell üheksa, null viis. Saade kordub kell 15, null viis ja internetis tiimis abi vanaemal teile sobival ajal. Heligaja.