Ülikool. Öeldaksegi, et kui inimene jõuab ringi tunnetamiseni, seda muud ei taha teha, kõik peab olema ja ma arvan, et ring, see on püha asi, ta on midagi väga võimsat. Koole. Arhitekt Milan Künnapu näitab raadios pilte oma loengus. Fulleri kuppel ja lõpmatuse variatsioonid tõukub ta Ameerika arhitektist ja fotoristist back minister Fullerist. Mina olen toimetaja Mart Zirnask. Kui Fuller tegi mingisuguseid, näid maja kui masinaid, eks ole, siis maakerale, kui masin, eks ole, lendas ringi ja, ja energia oli siis tõesti energiasäästlikud, mingid asjad seal tal siis mina räägin ka energiast, aga ma räägin rohkem siis kosmilisest, energiast, mõtteenergiast ja nende energiate keskustest niukestest, trennidest vä. Me oleme ise kaan teenida sinna, maju on hiljem. Mulle meeldib selline nagu teooria või selline arvamus, et me elame ajastul, kus inimene muutub, dub, kus inimese vibratsioon tõuseb. Räägitakse ka isegi mingist dimensioonide muutumisest, et mitmed siuksed, teade naised on sellist mõtet avaldanud, et ütleme, enamus inimesed kolmandas dimensioonis. Üks väike osa noh, 20 protsenti 15 on neljandas ja siis viis protsenti viiendas dimensioonis, nagu aga see arv kogu aeg muutub. Ja mis siis toimub, et kui inimene on kõrgemas vibratsioonis kõrgemas dimensioonis, et siis ta järsku avastabki, et ta ei saagi maailma muuta. Et ta ei saagi pea laiali joosta ja muuta midagi ja, või otsida seal uusi maavarasid või uusi energiaallikaid. Et ta saab ainult iseennast. Ta ta hakkab iseenda sisse vaatama ja järsku avastab, et seal enda sees on kõik peidus nagu et maailm polegi midagi muud kui enda projektsioone. Kui on enda sees on side leitud endaga ja on, on leitud selline positiivne maailmanägemus, siis maailm muutubki õnnelikuks, kui enamik inimesi on õnnelikud, nad vaatavad oma sisse, saavad seest energiat, Nad projekteerivad selle õnneliku maailma nagu enda ümber, need maailmad saadakse kokku ja siis ongi kõik korras, siis küll siis energia kuskilt tuleb. Aga nüüd peaks vulleriga siis pihta hakkama, et noh, kuna tema on selline visionäär, kes tuleb nagu tagant uksest või ei käi paraaduksest. Aga selliseid inimesi on alati olnud, oli ballaadi, oli selline, oli Luigaan selline Steiner, eks ole, mitmed noh, kuidas öelda, kes siis on nagu maailma muutnud ja Tartuurset maailma muutnud ja ja eks sellised ilmselt tuleb jällegi kes siis võib-olla mitte ainult ei tegele siis sellise majaga või linnaplaaniga. Ja kõik need, muuseas sellised inimesed nagu vaimsed nad on siis kas väga religioossed või kuidagimoodi ja Fulleri on samamoodi noh, natuke meenutuseks lugesin ta elulugu, et ta lõika sügavalt usklik. Samas on ta väga tõuga tehnokraate, seda metafüüsika on sealt raske kätte saada, minul on natuke see asi, no ma olen hilisem ja mul on see teistmoodi, see metafüüsiline mõtlemine ja ka muuseas ma lugesin ka seda artiklit maa kui kosmoselaev, Pulleri Arctic, eks ole, see muidugi, et ma ei ole mingisugune piiritus, ma ei tea, mis asi, mida võib lörtsida ja rüübata, seda laeva tuleb hoida, tuleb hoida siis seda meeskonda, meid on, see ei ole üldse palju, kuidas me omavahel hakkama saame, et see tagab siis selle õnneliku lennu. Sinnamaani ma nagu sain aru ja kahe käega nii-öelda asja poolt, aga edasi juba ta hakkas kirjutama, et ei peaks olema, et autol on olemas selline autoraamat, kus on kõik kirjas, kuidas sõita, kuidas nii midagi parandada. Et kogu värk oleks kirjas, siis ma hakkasin vaatama, et see, see on juba natukene, et kogu meie lend oleks ka seal täpselt kirjas ja kuidas ja kuhu ja pigem mina toetan, võib-olla mulle meeldib selline indiaanlaste mõtlemine, et ma ei ole mitte noh, ütleme masinaga ta on, oled, et ta on nagu noh, maaema, eks ole, materjal öelds. Et kes siis toidab ja kes meid, et kuidas öelda, kaitseb ja meid sünnitab ja võtab uuesti ja selline, noh, et niuke maa kui olend, kellega saab rääkida ja via saab paluda, eks ole temalt siis abi ja see jälle, et me oleme kõik kosmonaudid seal. Okei, see mul ei ole meeldiv, see on ju tore olla astronaut, kosmonaut või? Mul on meeles ajastu siis kui mina olin noor ja oli klipi ajastu tegelikult ju siis hipid võtsid Pullerilt väga palju, et võtsid jooned, omaned, toomid ja soomid, eks ole, ehitasid nendest varrastest selliseid kuppel, maju katsid neid igasuguse rämpsuga auto ustega ja mingite presenditükkidega ja papiga ja värvisid need üle ja elasid oma kommuunides, olidki niuksed, anarhilist elu astusid välja sellest kogu sellest jamast, mis neid ümbritses ja olid omamoodi spirituaalsed, mediteerisin, tegid muusikat. Aga noh, ilmselt nad natukene vist pingutasid üle narkootikumidega, nii et see asi lõpuks ikkagi kukkus kokku ja kes seal ellu jäid, need sõitsid Indiasse, nendest ka pooled tegid seal üledoosi. Aga siiski neid on, siiamaani on neid seal kohas mõni aasta tagasi pojaga olime, oli siiamaani tutid peas ja sõidad mutikatega ringi ja või need olid võib-olla nende lapsed muidugi või lapselapsed koguni. Aga alati on nii, et esimene vasikas läheb aia taha, et nüüd praegu ma kujutan ette, et ongi nagu usa niukene aeg, noh kasvõi see, kus ma siin praegu oleme, see elamine siin, see ongi selline omamoodi hipi, niukene kommuun, vot see on. Ma olen, käisin kunagi, me olime seda Keitveid, tegime San Franciscosse Sausa liitoson, niuksed, hilishipide veepealsed siis elamud, eks ole, seal ujuvad sellised väga naljakad igasuguseid heri, stiilise sellised asjad ja, ja noh, see hipiasi on muidugi mulle ka südamelähedane. Me päris hipid ise ei olnud, aga sinnakanti see on meie, nüüd Tallinna kooli seltskond siis kuskil 71. aastal seitse 10. Lasnamäel, kus praegu on see ilus Lasnamäe linnaosa ja siis ei olnud seal midagi, see oli seal üks prügimägi ja üks maha jäänud sõjaväe lennuväli ja me siis käin. Mina olen paremalt teine, sellel ilus lokkis peaga. No vot, ja siis, eks ole, siin me ehitasime ka niukseid nahk just elamiseks, need ei teinud aga mingisuguseid konstruktsioone. Ja seal siis olid siis tualettpaberit, seal lendasid ja laba niuke ellusuhtumine on nagu mulle alati meeldinud. See Fulleri muidugi niukene hullumeelsus on ka, ta on väga tegelikult tervendav. Noh, et missis temalt meelde jäi, on mulle jäänud, mida ta siis andis, et tema just kupli juurde ma tulen eraldi veel see niuke, metafüüsilise teema aga just kerge konstruktsioon, mis on siis noh, kuidas öelda, kerge kaaluga, Avadal väiksed konstruktsioon on eksponeeritud, nähtav Ta on interjööris nähtav, ta on eksterioris ja sealt edasi ju tulid kõik need, see kasvas uus botaliskanest välja, eks ole, Reiljan, peenem varane Luiga on kõik need poster kempsu rodgers, eks ole, need on ju kõike seda konstruktsiooni näidanud ja see on minule ka südamelähedane. Mulle kiputakse mingit postmodernismi silti külge, aga see ei ole päris nii, me ei häbene näidata ka oma neid igasuguseid torusid ja oma materjale ja betooni. Et see on kõik, on nagu kuidagi tuleb iseenesest. Ja pigem ütleme nii, et postmodernism, ütleme see, võib-olla see niuksed utreeritud mõistes on praegune arhitektuur, kus pannakse majadele särgid, ümber mingid fassaadid ette, mis ei peegelda mingisugust elektroonikat, mis seal sees toimub. Jah, mina kasutan sümboleid, ma olen küllaltki niisugune ratsionaalne. Mu majad on ka võib-olla pigem masinat, meenutad, aga seal on tihtipeale mingi metafüüsiline sümbol, kas siis mingi figuur, mingi kuju või mingisugune sammas või mingisugune veel midagi, ma selle juurde tulen. Nii, selle juurde ma tulen, eks ma siin räägi natuke hüppeliselt, aga küll küll ta hakkab minema. Nüüd ütleme tõesti see kuppel minu meelest kuller ei rääkinud kuplist, kui nüüd metafüüsilised, ta rääkis ikkagi, kui niukses ökonoomsest konstruktsioonist, kus siis väliskeskkond on sisekeskkonnast eraldatud. Aga tegelikult olen mina jõudnud sinnani, et on kuppel selline asi, seal all oled, seal on aeg nagu surutakse kokku ja kui aeg on kokku surutud, siis oledki teises dimensioonis, et seal nagu uks teise dimensiooni, et ole kupli all natuke aega, vaata mis juhtub, või püramiidi all, noh, kindlasti teadis Fuller sellest ja, aga tollal sellest nii palju räägitud, et praegu on võib-olla aeg edasi liikunud ja nendest vaimsetest asjadest on hakatud rohkem rääkima ja, ja mina kavatsen Kaderwe oma laeng rääkidagi, siis sellistest kuplitest ja nende peale asuvatest hotellidest. Aastal 1999, kui mina olin ennast juba parasjagu ära joonud, ära võistelnud kõige selles uues ajas ja omaenda nii öelda kehtestamisega ja, ja igasuguste kavatuuri võistlustega ja asjadega. Ja lisaks alkoholile ka veel veel tugevalt igasuguste uimastite ja, ja unerohtude küüsis. Näiliselt edukas, aga kuskil sisemuses üsna katki sattusin ma siis 99 suvel naissaarele, kus oli esimene siis indiaanilaager ja siin me näemegi pannakse ülestelist siis indiaani tipit ja mis on ka muuseas, ma asun. Fuller on väga palju õppinud nendest asjadest, ega valge mees ongi õppinud, on ju kõik asjad loodusrahvad sealt võtnud, ega siis midagi pole ise leiutanud, kaasa arvatud kogu moodne kunst, eks ole, Picasso võttis Aafrikast kõik need võimsad asjad ja siis maha miljonite eest, eks ole, tegi sama asjaga natuke kehvemini. Nii et valge mees ongi selline kõva võtjaja, aga okei, valged valged, eks siin on nüüd seesama tipi seest. Kui mina, siis jõudsin 99. aastal suvel muserdatuna ja et oleme puhkama, panin mingi 10 raamatut koti natuke loenda saare peale veidikene niukene, ehtne intellektuaalne kreatiini, lähen ka korraks puhkama, eks ole, ja, ja, ja mis seal juhtus, et olid tseremoonia, öösel oli kohe Peejote tseremoonia ja mul oli nagu au ja võimalus, öeldakse, mitte inimene ei leia biotaga. Biote leiab ise sinuni, et see Biote leidis minu ja tõi mind nattipidi sinna ja ütles, et nii, et sa pead end osalema. Ja ma olingi terve öö selles tseremoonias osalesime ja tulemuseks oli see, et kogu minu intellektile üles ehitatud maailm lagunes, purunes täielikult, isegi pead nägid seda kaks raksu, esimene raksaka seal, praod sisse ja teine Ractory, kui kõik kukkus nagu liivaks. Ühesõnaga, sellest pilu künapust, kes sinna sisse läks, ei jäänud midagi järele, hommikul tuli seal teine mees välja, kes oli, oli muidugi ahastuses, et mul vana enam ei olnud, uut ka ei olnud, eks ole, et ma räägin selle öö jooksul kogenud midagi nii pöörast, et vana enam ei kehtinud, et siis ma käisingi seal kolm või neli päeva, see oli see üritus seal mööda mingeid laudradasid ja mul on niisugune tunne, et ma midagi väga tähtsat teen. Pärast öeldi, et mul mingisugune asi, lihtsalt laeti ümber, nagu arvutil on ka, et, et midagi sa lähed, et kogu infana impoli ühesõnaga ei kehtinud. Ja siis midagi ei ole vaja. Ilmselt anti midagi asemele ja see oli nii müstiline, ma, ma räägiks hommikul sellest, aga üks asi, mis mul on, ütleksin, Diana läheb minu ees ja öeldi, et ema on selline, kes vahetevahel võib ära kaduda. Anna siis seal ei ole. Ja grupert ja mina lähen siis ma mõtlesin, et lähen natuke järgi talle juttu. Ta pööras laudrada ära, ma läksin kolmele sammu ja vaatan ja oligi kadunud. Ei olnudki Roberti tänav ja siis oli lisaks Rupert, teil oli üks tallas, see oli ülivõimas indiaani preester või Rõudmann, nagu ütlevad, eks ole. Ja tema oli niukene, et ta mind ei näinudki üldse, ta vaatas läbi, ma olin niivõrd niuke intellektuaal, keda ei peagi nägema, kellest polegi üldse asja midagi ja läks mitu aastat, kui ta järsku hakkas mind nägema ja hakkas minuga rääkima ja me saime sõbraks, sest ma olin siis muutunud juba, mul võttis veel mitu aastat, kui selle tühja koha peale midagi tekiks, eks ole. Aga ühesõnaga ma olen läbi elanud tükse isiksuse transformatsiooni, ma olen elanud ühte elu niukse intellektuaalid elu eduka ja võistleva ja, ja noh, üsna iroonilise tüübi elu ja olen elanud ka pärast sõda hoopis teistsugust elu, selles mõttes on mul kogemust. Ma ei ütle, et see eelmine elu oli nüüd midagi väga okei, ütleme sellise kolmanda dimensiooni elu ja nüüd edasi ja neljanda dimensiooni elu annad nii ja üks asi, mida nad ehitavad, eks ole, idiaanutan need Svetid ja need on nagu Fulleri kuplid, eks ole, et ehitatakse, nendest pannakse üles mingisuguse poole tunni jooksul ja kaetakse pealt siis presendiga ja siis on keskel on siis kõik need, see nende higistamistseremoonia, siis mis on ka muidugi ülivõimas, tarkus tuleb ikkagi loodusest ja loodusrahvastelt ja mina lõpuks jõudsingi selleni välja ja siis läks elu edasi, et ma hakkasin nagu hoopis teiste asjadega tegelema teiste projektidega ja kuidagimoodi ilmusid uued tellijad, ilmusid välja budistid, kes palusid teeks budistliku keskuse Tallinna lähedale ja siis ma pusisin igasugust värki, igasuguseid moessousse, Liibes, giid ja kõiksugused, niuksed, purjus majad ja mis on, kõik on viltu ja kõik on, ja proovisin, proovisin seda lõpuks läks kõik väga, mitte viltu. Ja iseenesest läks kõik väga-väga Ornungisse. Aga ma olin budistidega rääkinud, ma olin rääkinud nende, siin oli üks laama sange, kes siis õpetas natuke mind ja õpetati mind, kast ubasid jälgima või mis seal üldse on, ja siis oli üks minu vanem kolleeg tiivi Torim oli selline arhitekt, kes noh, isa oli budist ja kes mind nagu hakkas natukene nii öelda kantseldama. Nii et ma ka budismiga ka teatava piirini nagu tegelesin. Ja siis kuna ma olen ise juba alkoholist väljas tablettidest väljas ja siis oli noh, me võimalus nagu oma nihukest kogemust, et jagada siis teistega ja ma läksin vabatahtlikuna vanglasse sotsiaaltööd tegema, siis ma olin viis aastat nagu mitte, et ma olin seal vang, aga ma käisin seal lihtsalt. Ja, ja see oli kõige ilusam aeg mu elus. Küll oli vägev nad, mu vennad, mind ei huvitanud, mitu tükki keegi maa tapnud. Ta oli mu vend, Ta teadis seda, et ta mu vend. Meil oli hea olla koos ja kõige naljakamaid ka vangivalvurid, mu vennad ja muidugi eelkõige direktor, kui mul hakkas igav, siis ma läksin sele, koputasin uksele. Oi tere, tere. Tere. Vile. Tule sisse. Tikovi värke, nendel on ka igavesel ja siis fantaseeriksime, eks ole, siis jällegi, ja siis tuli mõte teha vanglahoovi peal selline tempel. Et seal ongi, nagu ma ütlesin, on plaan, eks ole, et seal nagu panter, vangla panteon, jah, et seal oleks siis ka koht, kus saaks selliseid luuleõhtut teha ja muidu aega veeta toredasti. Aga noh, see jäigi niukseks ilusaks pildiks. Aga see oli jah, see oli väga vägev periood, et inimestelt hädasi karmid lood, minul lugu on kukepea sellega võrreldes, mis nendel meestel oli, kellel oli kas rock mingi 15 aastat või 10 aastat. Aga mis kõige tähtsam, ma mõtlesin teiste peale, ma enam ei mõelda enda peale, ma mõtlesin, kuidas teisi aidata. Ma olin terve elu mõelnud, ainult mina, mina, mina, mina tahan olla teistest parem, tahan olla see. Aga järsku mul mu mure läks teiste peale ja aidates teisi hakata alles iseennast nägema ja, ja mõistma. Aga noh, olles nagu kunstnike arhitekt, siis ma kogu aeg seda dokumenteerisin siis mingite kas kolaažide või mingite pilt, tere või, või noh, et see on selles mõttes mul nagu veresega, et iga asi muutub kunstiks sadamaga ütlesin sellele vangla direktorile, kellel ei olnud midagi selle vastu, et üks sihuke hull hakkas seal käima, et mind võeti seal omaks, aga lisaks vanglanema hakkasin ka natuke kaugemal, käin maksme reisima ja ma hakkasin nagu budistidelt sain nagu inspiratsiooni ja siis ma tahtsin neid hüppasid ja asju näha ja siis ma käisin kõige enne, mägi olime selles Taiwanis, eks ole, days ja siis Nepaalis ja Nepaalis muidugi, noh, need on need põhist, Upad, seal, need on katmanud uus. Maksin stuupa tunnetama, et tuleb välja, et selles tuppa on selline kosmilise energiamasin väga iidne, väga iidne juba, ma ei tea kuskil Lemuuria ajast. Ja siis ma hakkasin nagu seda tunnetama ja hakkasin nendest nagu lugema ja siis hakkasid avanema alles mingisugused vägada. Väga huvitavad asjad hakkasid nii-öelda juhtuma. Et tuleb välja, et energiat, kosmilist energiat. Ma olin tajunud kogu elu, aga ma ei osanud seda lihtsalt noh, ma ei saanud sellest aru, aga siis järsku ma hakkasin nagu kogu maailma energeetiliselt nägema. Kab arhitekt Villem Künnapu Üks teooria, kus on tekkinud siis need tuubad, et on siis Tiibetis on see püha kailasi mägi mis on siis loodud ka mingite kõrgemate olendite või, või muud laste poolt nagu siis mingite tavaliste mägede mõttejõuga lihvimise teel, et nagu sellised püramiidid ja need ümber veel püramiidid ja selline püha linn nagu oli ehitatud tänapäeva tuppa tantsis selle pudelit, sellised väiksemad mudeleid, mis on samamoodi siis kosmilise energia vahendajad, nad on nii antennid kui ka siis ise edasiandjad. Ja kõige naljakam, et see ongi nii, et see ongi nii, seal idamaades olid hästi palju ja nad on nagu igapäevase elu osaded, olgugi need vanad varemed, aju taia, niisugune linn on, mis on siis tai, sellest pealinnas siis paarsada kilomeetrit eemal on ainult need tubade varemed alles Need inimesed viivad sinna maale siis pühitsetud sinna, neid ohverdavad neid terakesi asju ja räägivad läbi siis selle tuppa räägivad siis vaimudega. Ja, ja need lubad, on, idamaades on igal pool tuppa nii tähtis asi, et keegi muust ei viitsigi rääkida üldse. Meie räägime siin mingist külmutuskappidest ja pesumasinatest, aga seal ei taha keegi õitseaega raisata selliste asjade peale, et neist rääkida, veel vähem neid osta või omada raha ka ei ole muidugi. Ja, ja raha ei ole ja polegi vaja, see nii naljakas inimesed on ilma selleta õnnelikud, Nepaalis tulevad, tantsivad kaks nädalat on mingi festival, usufestival laulavad, tantsivad siis natuke aega, lähevad maja taha, seal mingi paar peenart, siis midagi seal vahivad, siis tuleb uus festival jälle. Ja ja, ja kõik on okei ja inimesed on selge pilguga väärikad. Targad koolis pole käinud lugeda, kirjutada ei oska, aga kõik okei, nad valdavad sellist informatsiooni, et meiesugustel tarkadel raamatu lugejatel on ikka väga palju õppida nende käest võib-olla oskad lugeda, mina nii täpselt ei tea. Aa vot siin ma näitasin siinsamas on seal Hayut aias, seal on umbes, ma ei tea, 10000 suppat seal kõik muu ära lagunenud, aga nüüd uus liin hakkab tekkima. Valin ühe rühmaga seal kuskil teiselpoolsel täis. Järsku ma tundsin, et ma ei viitsi enam seda turisti värki teha ja ma tahaks mingit autot minna mas, ubasid vaatama. Okei, okei jah. Kolleti Ma oleks auto ja ja toodi autojuht ja ma sisse joonistasin, ma olen kuskil rahvast oli teinud visandid, Ma tahan, maksan kolm tuppa järjest aja, ma tean küll, et need on, oleme seal aju täijastat, lähme sinna. Seal oli nii pöörane energia. Ma joonistasin nad ruttu ülesse. Siis ma tulin sealt välja, järsku, mul hakkas tohutult head ja tegin joonistusega ära. Midagi väga vägevat juhtus ja siis ma jõudsin sinna oma grupi juurde õhtul. Ja mida hiljem see giid rääkis, kes on ka selgus, et ka niisugune energiainimene või nägija lihtsalt, et kui ma tulin sinna, see rühm oli kuskil lõpuõhtu ja ma tean, mingid tantsuvärgid seal. Mul oli mingi kuldne pall ümber, et ta julgeb mulle lähedale tulla, tahtsin palli sisse minna, et ma olengi kahemeetrine, pall oli ümber. Ühesõnaga need Supad nagu laadisid mulle need selle palli ümber. Ja mis kõige naljakam, et see uus linn tuleb nendest ubade ümber jänes tuppa, ta on kohe liiklussõlme keskele ja õige koha peal. Et idamaalane saab aru sellest õhtumaalasele, räägi midagi kosmilisest energiast, noh teie veel saate aru, siin vähemalt suurem osa, aga reeglina kuskile vägevasse ülikooli lähed New Yorki tega väga seal idas küll, jah. Indias, palun väga. Ma pidasin loengu tagasi, eks ole, see nüüd olime liiduga seal, käisime Khani ehitisi vaatamas, kõik noogutavad, saad aru asjast. Aga ta on muidugi selline asi, et kui Fulleril oli ainult kuppel, eks ole, sisse stuupa on nagu kuppel, pluss antenn. Et seal on ka siis seal on nende nagu viis põhielementi see baas, eks ole, siis on see kuppel siis on veel mingisugune asi, siis on nagu antenn siis on noh, nagu need põhielemendid on, eks ole, maa tuli, vesi, õhk ja üleval on siis eeterkeha, roomas on panteon, eks ole, noh, puhas tšakra nagu inimese need tšakrad, eks ole, inimese energia, need keskused, linn on ju samamoodi nagu inimene nagu olend, hea linn, talane tšakrad igal pool olemas ja seal mõttes room ongi selline ta nagu kirikuplaan oma tšakrate ka ja ja inimesed on alati seal õnnelikud, turistid jooksevad ringi ja, ja logivad münte sinna, nendesse purskkaevudesse saavad jäätist ja väga rahul kõigega. Siis sattusime ka Egiptusesse, kus siis sellised mehed on kõik käinud, näiteks kuller käis, aga kaan käis seal kindlasti ja ta sai pärast kipsustega muutus täielikult. Ta nägi seda teist maastabki, seda nende eelmiste inimeste, Atlantise inimeste nagu noh, et kõik oli hästi suur ja ta hakkas ka tegema siis selliseid Tõi oma trepikojad välja ja kõik majad hakkasid meenutama niukseid, vanu suuri maju, mis mulle ka muuseas meeldib, et siis New Yorgis mitmed antennid, eks ole, parteid Building, mis on võimas antenn, väga tugev antenn, muuseas vabaduse sammas. Ja kogenemi muuseum on ka väga tugev niuke tšakrad. Moskvas, palun, aga miks seal kogu aeg midagi juhtub selles Kremlis sellepärast et neil on mets, tuubad seal ega siis saab liigutada negatiivset energiat, kõike saab liigutada nendega terve Moskva, muuseas need suurest ubasid täis need kõrghooned, need on pandud nagu viisnurgakujuliselt sinna plaani peale täpselt ja ja Venemaal, muuseas, Moskva ümber sellised püramiidid, üks Colodi nimeline ärimees on need ehitanud, ta hakkas tunnetama kõrgeid kõrge kuni 40 meetrid fiiberklaasist siis et parandamaks energiat. Nii et me võime neid venelasi kiruda, kui palju tahame, aga nad on mingi koha pealt on väga ees teistest kuidas öelda, kosmilise energia, ka tegelemine neil neil au sees ja ja nad on selle koha pealt päris tuulid. Nii ma hakkasin siis noh, olles ikkagi kunstnik, arhitekt, ma hakkasin nagu siis nii-öelda omas tubasid konstrueerima algulaga kontseptuaalse töödena, Taiwanis oli üks näitus, siis ma tegin nagu niuksed ujuvast uba Taipeisse ja oli veel Taipei linnavalitsusele ette tegin paar sellist suurt tuubad süvema, tegin Veneetsias sinna pea San Marco väljakule ja noh, selline kontseptuaalsed tööd, need olid seal penali näitusel ka väljas, nad olid esialgu projektid lihtsalt siin oli üks niisugune suur kullast tuba seal Veneetsias, eks ole, selle telje peal siis selle suure katoliku niukse kiriku. Ja, aga need olid nagu Veneetsias seal ühel Arthuri Benaalil, nagu seal ka eksponeeritud, küll mitte Eesti selles ekspositsioonis, aga taiwani tol korral olin taiwani lipu all. Mul õnnestus seal osaleda. Aga jah, selline asi mind huvitas küll, nagu kuidagi sain pihta, küsiti, mis mees teeb seal, noh, kui me kuskil välja läksime, tema uurib stuupa, arrediibeeaa, selge, selge. Siis oli mul ka oma Fuller tegi seal oma neid suuri geodeetilise kupleid, eks ole, mina uurin orjal neid asju. Selline energiasammas on siis koos Patrickuga tehtud, siis tigutorn Tartusse. Meil oli see nagu detailplaan juba varem valmis, seal pidutseme kaarjas kõrghoone olema, all olid sihuksed, kuplid asjad sisu välja ja täpselt ei teatudki ja liikus, aga siis Tallinnas oli just see Viru keskus valmis saanud. Ja siis oli tohutu skandaal sellega siis hakati meid igast Augustagu kiruma sõimama ja selle üle ka kogu aeg oli niuke niuke peksakas pihta ja meil oli just see töö pooleli ja mõtlesin padrikul mis nüüd saab, et nüüd hakkas vaibuma, juba hakkas natuke vaibunud, kuna siis läheb uuesti lahti, kui me keset linna mingisuguse torni ülesse lööme, et see peab küll midagi väga erilist olema ja siis me saime sealt nagu jõudu, et midagi erilist sinna teha. Ja mis seal salata, kriitikud nagu väga sõna ei julgenud võtta, keelse täielik hauavaikust oli pärast seda kuidagi valmis sai. Et see, no ikka hea asja tundemärke, et siis keegi ei sõima, aga ka ei kiida, aga aga seal on siis nii, et see spiraal siis selle asja nagu aluseks plaaniks nagu liikumine siis pimedusest valguse poole ja kui hästi vana nagu sümbol ja Me oleme Ainiga Ain Padriku koos seda asja ammu ajanud, et me, me toome nagu oma töödesse mingid niukseid, olemuslikke vanu sümboleid. Et see kuidagi tuleb iseenesest, et see ümber kuidagi leiab oma koha selles projektis ja kas ta on siis mingi suure kujundina või on ta mingi detailina. Ja kuidagi see mõjutab, ta annab talle powerit, et selliste vanade kujundite kasutamine. Mulle alati meeldivat mõtet mingist igavesest armatuurist maast välja kasvavast arhitektuurist, mis on nagu nagu vanad lossid või vanad kindlused, et et on mingisugused asjad, mis seal ilma ajata või ajatud, et ma tahaks nagu arhitektuuri. Me tahaksime tuua Ki selliseid püsiväärtusi. Et sellisena me kujutame Artuuri ette ja et see aeg ei omagi tähtsust, mulle meeldib nagu selline ajatus ja lõpmatus ja et mis ma algu rääkisingi, et inimene, kui ta tahab maailma parandada, siis vaata oma sisse hoopis mediteeri. Ole iseendaga, tajuta sügavust ja iseenda lõpmatust ja vot see on midagi väärt, et lõpmatusega ühendus. Et see annab mingisuguse igavese elu või et väiksed asjad kaotavad oma tähenduse. See on siis kas kunstiga või Artuuriga või, või lihtsalt oma igapäevase no mitte midagi tegemisega, nagu indiaanlased ütlevad, maailma peatamine, teatud maailma, kogu see info, niisugune möll, mis tuleb vasakut, paremat, et ta muutub ebaoluliseks. Ega siis padrik on samasugune soteerik nagu mina, Sabelatad, hullemgi veel ja me koos nagu arutame neid asju ja meil tekivadki need kuplid ja kerad ja seal nüüd Ahhaa keskus koos siis tigutorniga, eks ole, siis on väga niuksed väga vanade baaskujundid näiteks aaloe veisika piskis, eks ole, kuidas kaks ringi omavahel siis kaks võrdse diameetriga lõikavad, keset teame 11. No see on väga vana püha geomeetria kujund, nii et see on nagu seal sees ja see nagu organiseerib kõike, ta annab selle struktuuri ja, ja mingisuguse nihukese kindluse. Ja sina seest, eks ole, liimpuittalade, eks ole, need kaared ja nendest siis kuppel tekitatud ja see väga huvitav, ma mäletan, kui selle avamine, avamine ja siis kõik need tähtsad tegelased, kes seal all olid, ei taha ära minna ja kõik muudkui pidasid kõnesid lõbusaid, kõnele otsaga ikka kuidagi oldiaalse kupper võtsid nad enda pihku kuidagi selle, et see on väga hämmastav, kuidas kuppel organiseerib nagu inimese mingisugust meeleolusid ja tema seisundit, tema teadvust, ma ütleksin isegi kui selliseid pealseid asju nii natukene, mitte nii et väga hoogu minna, ainult neid panna, nendega tegeleda, siis sa nagu kae eraldada elust ära. Tihtipeale ongi need esoteerika inimesed ja siis ütleme noh, praktika inimesed omavahel ei ole silda. Et mulle meeldiks see, et kui oleks sild nagu, et Ma oleks siin maailmas oleks kodus ja siis seal kuidagi niimoodi mul läinudki, et ma olengi nagu üritan olla, et vahel on mul siin maailmas natukene tegu, et aga, aga vaikselt hakkab see tulema. Nii ja siis see vanglatempel jäi ära. Aga küll saime kolm templit siis selle eestel Narva maantee algusesse sinna maja katusele panna. Ja üldiselt nägijad mehed kiidavad, ütlevad, et väga head asjad organiseerivad seda kesklinnaenergeetikat päris ilusti ja seal sees keskmises tornis elab üks soomlane, tema oli ärimees ja niuke tavaline rahajõmm, kes lükkas raha kokku ja aga siis sattus sinna kuplisse elama ja siis järsku ta hakkas avastamata elu hakkab vaikselt muutuma. Et tal kuidagi nagu see äri nagu huvi, raha vastu hakkab vähenema ja ja siis ta hakkas nagu mediteerima, siis talle tõi suure buda kuju sinna üles seal üleval trassile välja. Ja siis ta hakkas veel rohkem mediteerimiseks maalima. Ta peab kunagi Maalt, hakkas maalima, küllaltki hästi maalima. No siin on üks minu projekteeritud maja seal Rakveres nagu lossimäel, nagu, mis on ka tegelikult väga tugeva energiaga nelja suure korstnaga ja huvitav, et ma olen seal olnud, noh, all üks pere elab. Ma käisin pildistamas neid, kutsud sisse, istume, ajame juttu ja siis ütles, et mis pull see on, et oleme siin majas ja kuidagi nagu aeg kaob ära ja ja mingi kosmiline tunne tuleb sisse ja, ja ühesõnaga noh, et kergelt hakkab nii. Ja naljakas kuidagi viimasel ajal päris paljud hakkavad siukest juttu rääkima, kes sellistes majades elavad. Ühesõnaga, geomeetria mõjutab inimest, inimese teadvust. Muidugi, niisuguste asjadega peab olema ettevaatlik. Siis juba mina olin loobunud alkoholist igasugustest muudest asjadest ja kui juba sellisel teele asuda, siis tuleb ennast jälgida oma elu ja oma sisemist moraali ja puhtust. Ja nii et selline ringi teema öeldaksegi, et kui inimene jõuab ringi tunnetamiselist, ta muud ei tahagi enam. Kõik peab olema maruline. Et ring, see on püha asi, tal midagi väga võimsat. Kui sa alustad maja kavandamist siis mis on seal nagu sellised päris algosakesed või mis on see algosake ehk siis kust see mõte protsess algab, et kas see saab olla nagu kuidagimoodi funktsionaalne, et kui mina vaatan seda maja siis kas see peaks olema nagu selline ratsionaalne maja iseenesest mingi ratsionaalne asi või kui palju seal nagu ratsionaalsetega EKRE? Jah, ja eks see arhitekt on ikka enivei, ratsionaalne, sa võid olla kõige Fuller näiteks, eks ole, või või ükskõik kes oli küllaltki noh, crazy ja otsis igast erinevaid ebaratsionaalseid ja fantastilisi, võib-olla asju, aga olles õppinud seda ala. Ma tean, mis asi on köökumis ilmakaarest asuv, ma tean, kui suur ta on, kuidas ta side elutoaga, kuidas on ta köetav seal korras ratsionaalsed asjad. Aga lisaks nendele tuleb veelgi see mitte ratsionaalne see, no nagu ütleb Fuller. Lisaks füüsilise tuleb ka metafüüsiline aspekti juurde, nii et ratsionaalne asi, ta ei saa seda ratsionaalset seda eitada, muidu ei tulekski seda maja, keegi ehitaks sellist maja, et need asjad korras olema veel rohkem korras kui tavalises majas. Noh, lõpuks ikkagi tegeled, eks ole, justkui mingite kõrgemate asjadega, aga tegelikult ikkagi matemaatikaga päris lõpuks või millele sa nagu taandub? Aga matemaatikat, minul seal üldse pole, see on geomeetria, jah, seal on lihtsalt kujundid, ruut, ring, eks ole, noh ma ei tea, kõik arvavad, et Artur on tohutu matemaatikaga, et aga minu meelest, mis matemaatikat seal on, mingi väike geomeetria tunne, võiks ju olla nagu kujutava geomeetria mingisugune asi, see ei tee paha selleks oma joonistada. Ma nagu aiman, mida sa tegelikult mõtled, et see on nii keeruline, kõik, aga see on nüüd see arhitektuuriarhitekti professionaalne, seal ta õpib koolis, aga põhimõtteliselt arhitekt, kes ruumi komponeeribs, ta nagu helilooja heliloojale on ka, ma ei tea, kui palju teda matemaatikat tal vaja on. Tal, see tuleb kuskilt sasi. Me kipume, inimeste hoidemonid leiutab ja temal oli, ta arvutab midagi ja, ja, ja veel täide midagi erilist kunstnikule antakse, suurtele kunstnikele antakse need, ta näeb asja. Aga kuidas ta seda näeb, see kuidagimoodi tuleb kuskilt ja näed seda joonistad üles ja ongi. Et olles ise looja, noh, kuidagi hakkad tegema ja tuledki. Mina temast tuleb, tuleb ja ongi. Ja niimoodi teevadki ka Luiga on, ta ei olnud mingi kõikide Uiad kaanoni peamees ja kõikide Ta ei tea tuhkagi, ta lihtsalt hakkab tegema, tan natuke reisinud, ta on natuke neid vanu asju uurinud, aga ta ei ole mingisugune teadlane, vanade seal klassikalisi Arthuri teadlane ei olegi. Tegelikult jäägi mulle samamoodi ei olnud, see on ka niuke seikleja ju, noh ta oli, mis ta tegi, käis pidudel ja tegi pulli ja ja ei saanud kuskil igal pool nagu oli natuke üleliigne. No meil võtame meie suured poeedid, eks ole, Viidingu juss, tema ju eksüdi ta ju lõpuks kõigest koolis veel õhtu kollapetas kuidagimoodi kuskile ära ja ega mina juhtumisi olen ka väga paljudes koolides käinud ja ja üks nendest oli muuseas, oligi nihukeste mitte nende kutsute lollide kooliks, teine kuni viies klass oligi Kadriorus, oli niisugune, oligi lollide kool ja mina käisin seal. Ja need olid siis eesti ja vene klassid olid lõpuks sisenenud Eesti kassid, kaks trassi oli veel, need viidi siis sinna 42. keskkooli ja sealt siis suurem osa jäidki, siis eksisin kuidagi pidama, nagu ei saanudki edasi, aga siis mõned säilik edasi ka. Pojaga augustiga Me käisime kaks korda Indias siin oleme seal paranaasisse pühas linnas. Need on küll imeasjad, mis seal kogetsel templid ja need tseremooniad ja need, need inimesed, need palverändurid ja, ja et see on kuidagi nii vägev ja nii võimas ja seal oli üks hindekunstnikke, kes õpetas, et iga päev teha. Ma ei tea, demots 10 joonistustega, noh, kas või mõnedki hästi kiired joonistused teda nagu meditatsiooni eest ja siis ma hakkasingi templeid joonistama seal hästi kiiresti ja seal. Huvitav, et ta viib mingisse väga huvitavasse seisundisse väga positiivses ja siiamaani ma ma üritan iga päev joonistada või maalida või midagi. Ma ei ole hea mediteeri ja ma proovin seda mantrat korrata, aga ma oma arust ei jõua kuskile. Aga kui ma pildikese teen, siis on, kohe lõigatakse muse sisedialoog nagu katki ja ma olen kuidagi nagu ühenduses mingisuguse kõrgema väljaga või ühendväljaga või kuidagi niivõrd kihvt tunne tuleb. Ja ma olen nüüd hakanudki maju, maalin päris palju ja eelkõige selleks, et saada head tunnet, kiired visandid, sellised akvarelli moodi asjad ja need, noh, ma ei tea, midagi väga erilist, nagu eriline tunne tekkis. Ja see nagu äratas mus jälle sellise kunstniku jakk maalija, mida ma muuseas olin kunagi lahkuma õppisime ergis, noh, tükk aega tagasi, siis mul oli see juba ikkagi käe sees, siis ma hakkasin nagu uuesti tegelema sellega, hea nagu mõjutab nagu armatuuri ka. Nagu ma olen aru saanud, et Artuuria kujutav kunst, et seal üks seesama, et Ta on samasugune, mingi suur kujund, ütleme maja või linn või ta on ju ka samasugune pilt või, või skulptuur või. Minu meelest tuleb joonistada hästi kiiresti, et siis sa saad nagu mingi energia nagu paika Sa hakkad pärast parandama ja veel sättima ja intellektiga midagi seal juurde lisama. Võid ära rikkuda, sellepärast mulle meeldivad need Ekspress solistid ka, kes hästi kiiresti maalivad oma hästi jõuliselt ja nagu ma ütlesin, üliõpilastega käisime Berliinis ja siis ma vaatasin nende 70.-te aastate Berliinis koolkond, see natuke transavangardi seltskonda. Eks letting oli niisugune vänd kavatsetavast filmi ka. Ja siis ma olin, kui, kui ma näen energiat, ma muidu ei hakkagi maalima Malibki energiat sõnaga noh, ja mulle ka, et ma näen mingit värki ja ma nagu panen selle kas siis pliiatsi või mingite värvidega selle tunde lihtsalt siia. Ja siis on see energia liigutamisega nagu hakkab midagi endas ka muutuma ja ma olen aru saanud, et kunsti, Arthur, et see ongi eelkõige nagu energeetiline protsess. Aga kas ütleme selliseid töid tehes arhitektuuri olemas, sinu jaoks on kuidagi laiemalt ka muutunud. Loomulikult ongi nagu mitte Ainar tuuri olemusega üldse, kõikide asjade olemus on muutunud, nagu ma elasin läbi mingisuguse isiksuse muutumise alane, läbi elanud läbi oma igasuguste jamade ja kannatuste ja värkide nagu muutusingi löögiks, teiseks isegi vaat huvitav, see on huvitav küsimus, et kunagi hästi ammu öeldaksegi, et seal kuskil Lõuna-Ameerikas või, või ma tea maiadel või tolteekidele või kellena ta. Ühesõnaga seal oli kahte sorti arhitektid, retkes tegid tavalisi maju ja teised, kes tegid templeid. Ja need, kes tegid tavalisi maju, need õppisid sõjakoolis. Aga need, kes tegid templeid, need õppisid kloostrites, et see oligi kahte lehte löödud, tegelikult. Et võib-olla need asjad peaksidki olema nagu, et kalad natuke lahus ütleme nii, ma kujutan nii, ettetempel on nagu noh, tšakra ja siis ümberringi on nagu tavaline elu, siis kuskil jälle üks tempel, mitte nii, et kõik on templid, et siis võib need ka hulluks minna. Aga et on selline tavaline niuke asine elu, siis tuleb jälle mingisugune nii, nagu võtta vanu linnu, eks ole, ja mis vanu, kõik igal pool siin samaski siin hakka Põlva poole sõitma, jälle, kuskil on mingi pisike kirik või midagi midagi taolist. Et kuidagi sellised, ma kujutan ette seda. Ja võib-olla veel lõpetuseks on mul siin veel üks pisikene niuke kabel või võis tuba siin väänas mis just, ta sai valmis ja mida veel peaks tegelikult võib-olla ma nüüd peremäega veel mõtleme seest, sõda, teeme sisse ka midagi veel ja ma välja ka mõned sümbolid, vot see on nagu niisugune, võiks öelda, selline nagu uue usu tempel või noh, nagu vanasti Ekspress solistid ütles, et minu maja on nagu uue usu tühi anum, senitundmatu usu tühi anum, eks ole, et veel ei teagi täpselt, kuidas nad nagu kristlased samas neid huvitavad ka muud asjad ja võib-olla sinna tulebki mingi lõpmatuse sümbol ja võib-olla mingi kala, kristluse sümbol. Ja riskime päris ei pandud üles, aga ristuva tuleb sisse, sellised asjad tulevad, tulevad sellised tellimused ja ja võib-olla tuleb mõni suurem käsi kunagi ei tea, et kuidagi need teemad huvitavad. Selline kosmiline energia ja samas ma mind ristiti ära 2002 või kolm ja ma nagu pean ennast kristlaseks ise ma käin kirikus ja, ja, ja siis, ega mul rääkida nihukest hullu juttu, et ma kujutangi ette tänapäeva inimene ongi vaba kristlasena ma olen ka vabama Malaulähtrootse Kristusest, kes mulle meeldiv, keda ma tunnetan, tajun, mulle meeldib maailma käsitleda nagu, nagu noh, mingi suure organismi, mis on kõik tegelikult üks ja mis nagu tuksub ühiselt ja vaat see ongi asi, see sünergia, millest räägib ka vuller, eks ole. Et me oleme üks tervik, me mõtleme tegelikult me oleme üks organism, et kuskil hakkab midagi muutuma ühes maailma servas, siis teises servas juba see asi ka sama asi käib. Ja et ega see energiajuttu. Võib-olla ongi nüüd aeg rääkida, selliseid asju oled. Sest võib-olla tõesti me hakkame enda sisse vaatama ja avastamegi, et on olemas veel mingisugused energiat lisaks elektrile ja mingid jõud, mis aitavad meil elada ja ja paremini elada ja maailma muuta, muuta paremaks, just kus see muutmine hakkab ikka seestpoolt. Teemal Fulleri kuppel ja lõpmatuse variatsioonid rääkis arhitekt Villem Künnapu. Loeng on salvestatud 2014. aasta augustis Põlvamaal Puusta orus. Muusika, ansamblit, väljasõit rohelisse. Saate valmistasid ette Külli tüli ja Mart Sernask ja salvestas Urmas Tooming. Raadioteater 2015.