Et aastaid tagasi hakkas lõpule jõudma suure isamaasõja, teine aasta, 19. juuni. 943 oli pikkade sõjapäevade reas 728. seega oli nüüd seljataga neid päevi rohkem, kui ees seisis. Kuigi läbielatu oli alles väga-väga värskelt meeles, tundusid ometi sõja esimese perioodi sündmused juba kauge minevik, kuna vist sellepärast, et rindel oli teatav lõõgastusaeg. Vist sellepärast ka, et taheti unustada kõik, mis oli olnud raske. Sest kuidas muidu leida jõudu uute eesootavate raskuste talumiseks. Kuigi rinde varustamine nõudis tohutuid pingutusi ja kuigi tagalas oli terav puudus kõigest, tundus kõik ikkagi hoopis teistsugusena, kui oli olnud aasta tagasi. Rõõmustas teadmine, et tehtud pingutused ei ole olnud asjatud. Et punaarmeel on nüüd küllalt jõudu meie maa okupeeritud alade vabastamiseks ja vaenlase lõplikuks purustamiseks vabastatud linnade, asulate ja külade varemetel tärkas juba elu. Ellu hakkas ärkama, kangelaslinn Stalingrad. See lõputu rusudeväli Volga kaldal. 1943. aasta mai alguses saabus Stalingradi komsomolirühm, mille koosseisus oli ka eestist evakueerunud kommunistlik noor Salme Roosimägi. Loeme killu tema mälestustest. Neid oli kokku 250 kommunistlikku noort mitmesugusest rahvusest. Mina üksi olin eestlane. Meid kõiki aga ühendas üks eesmärk võimalikult kiiresti taastada fašistide poolt põletatud linn. Kõigepealt aga kuulus Stalingradi traktoritehas. Asusime tehaste rajoonis elama tõlkidesse, mis seisid keset punast väljakut. Nõuti äärmist puhtust nii telkides kui ka ümbruses. Oli maksel kindel kodukord. Igas telgis oli oma telgi vanem sööklakontorid, kauplused, haiglasidejaoskond, kõik asusid lageda taeva all. Kuuenda mai hommikul läksime tehasesse, masinad olid roostes ja purustatud, veetorud läbi lastud, seinad kohati varisenud. Katuseplekk rippus ja kõikus tuules. Brigaadidele tuli tööle asuda. Tööriistu polnud kusagilt saada. Need tulid endal muretseda. Asusimegi kõigepealt rusude alla maetud tööriistade kogumisele ja parandamisele. Rauasaed, vindilõikajad, suured mutrivõtmed. Kõike me leidsime, aga nad olid võimatult roostes. Neid oli tarvis puhastada ja õlitada. Eelkõige tuli meil korda teha veetorustik, sest sellest olenes väga palju kogu tehase töös. Ka mina olin veetorude taastajate hulgas. Köis vööl, tangib peitel võtmed ja muud vajalikud riistad käes. Ronisin koos kahe teise tütarlapsega tellinguid mööda üles köitega kinniseotuna, alustasime tööd. Kui õhtuti koju tulime, olid käe ja jalalihased, õlad kogu keha kanged, pingutavast päevatööst. Me ei lasknud pead norgu, sest pidasime alati meeles seda, et samal ajal võitlesid tuhanded noored rindel. Ei, meie ei norutanud, meil jätkus õhtuti tahtmist ja huvi minna tantsima Ki või kinno, mis asus keset tänavat. Mõne aja pärast hakati tehasesse tooma alles jäänud masinaid. Iga päev tuli ešeloni tega juurde ka uusi seadmeid, meie maa teistest tööstuslinnadest. Ühes masinatega tulid koju tagasi ka Stalingrad lased. Lisaks nendele tuli inimesi teistest linnadest ja küladest. Varsti olid kerkinud uued tehase müürid. Veetorustik oli osaliselt korras, tsehhid said elektrivoolu. Masinate müra summutas inimeste hääled ja Virkade töötajate käed liikusid vahetpidamata. Masinate juures valmistatud traktori ja muude mehhanismide osad saadeti esialgu teiste linnade tehastesse kokkupanemiseks. Elu edenes päev-päevalt ja hakkas võtma üha normaalsemat ilmet. Järjest kõrgemale tõusid ehitatavate majade müürid. Tellingutel askeldasid tütarlapsed, juba olid taastatud või uuesti ehitatud mõned haiglad, kauplused, sööklad, postkontorihoone. Alustati koolimajade kordaseadmist. Varsti võis näha väikesi Stalingrad, lasi kooli sammumas. Kõik see sündis mõne kuuga, linnas, mille kohta kirjutas üks inglise sõjaajakirjanikke. Siia ei tule enam kunagi elu. See oleks võimatu. Loomuvastane. Ei ole niisugust jõudu, mis kannaks laiali. Varemed muudaks olematuks lõputu rauaräbu. Kulub rohkesti aega, et Kõitmatuks liiva alla ja kõduneks nagu aastatuhandete eest kadusid iidsed linnad. Nõukogude inimesed tegid võimatu võimalikuks Stalingradi kaitsjate ja vabastajate kangelassaagadele lisandus linna taastajate kangelaslugu ja niimoodi oli see mitte ainult Volga-äärses linnas. Niimoodi oli see kõikjal enamasti koos vabastajatega või siis kõige rohkem. Mõni tund pärast vabastamist saabusid kõigisse vaenlaselt tagasi vallutatud linnadesse ja asulatesse partei ja nõukogude organite operatiivgrupid kes viivitamatult asusid normaalset elu taastama. Nende gruppide ettevalmistamine algas tagalas ammu enne seda, kui punaarmee pealetungil asus nii kindel oli usk võidusse. Meenutame veel kord masendavaid taganemispäevi 1941. aasta suvel. Siis evakueerusid paljud Eesti NSV kodanikud Nõukogude tagalasse. Sinna jõudsid ka tuhanded kutsealused ja mobiliseeritud. Kõik oli võõras ja uudne, mis paljudesse paikadesse paisatud inimesi vastu võttis. Kuid igal pool kohati abivalmis ja sõbralikke inimesi, kes kõigi raskuste kiuste aitasid tulnukatel esmastest olmemuredest jagu saada. Esialgu tundus võib-olla mõnelegi, et ta on just nagu merehädaline üksikul saarel, kuhu ei tule keegi, kus paratamatult võib igaveseks unustuse hõlma jääda. Kuid nii see siiski ei olnud. Evakueeritud valitsusasutused hakkasid otsekohe evakueeritute asukohta välja selgitama. Selleks määrati paljudesse linnadesse ja keskustesse vabariigi valitsuse volinikud, kes koos kohalike võimuorganitega tegid evakueeritute abistamiseks kõikvõimalikku, mida sai sõjaaja tingimustes teha. Kuid õige pea algas sihipärane tegevus olemasoleva kaadri koondamiseks ja uue kaadri väljaõpetamiseks taas vabastatud Nõukogude Eesti jaoks. Täpsustagem seegi töö algas juba 1941. aastal meie maale kõige raskemal ajal, kui vaenlane oli vallutanud Ukraina, Valgevene balti vabariigid, hulga Venemaa oblast teid ning jõudnud Leningradi ja Moskva alla. See ei olnud hurraa-optimism, vaid selles väljenduskindel usk võidusse vihatud vaenlase üle. Esimeseks sammuks oli meie kunstikaadri koondamine Eesti riiklikesse kunstiansamblites mis sai alguse 1941. aasta lõpus oma saadetes. Me oleme juba valgustanud ansamblite organiseerimise aegu ja tegevust nõukogude tagalas. Rõhutagem siinkohal vaid seda, et see samm oli Eesti nõukogude kultuuri arengu seisukohalt erakordse tähtsusega, millele aeg on juba kindlalt positiivse hinnangu andnud. Sugugi mitte vähema tähtsusega oli Eesti teadlaste tööle rakendamine oma erialal. 1942. aasta märtsi alguses vabastati kõik teadaolevat teadurid sõjaväest ning suunati tööle kõrgkoolidesse teaduslikes uurimisinstituutides ja muudesse teadusasutustesse. Näiteks asusid siis Tallinna Polütehnilise Instituudi keemikud Oskar kiret, Eero rannak evate elmann ning insenerid Eugen Soonvald, Ants truu ja Ilmar Öpik oma erialal tööle Sverdlovski ja selle lähemas ümbruses. Professor Jüri Nuut, Georg Mets, Aleksander Karsnek ja Nikolai Alumäe töötasid Tšeljabinski põllumajanduse mehhaniseerimise Instituudis õppe jõududena. Nüüd aga meenutus noist aegadest, akadeemik Ilmar Öpikult. Tähendab tagavarapolku jäin raskelt, haigeks. Teeb riik ja see oli sel ajal, kui Tallinna Polütehnilise Instituudi õppejõud kutsuti Sverdlovski sõjaväeringkonna staapi mobiliseerimiseks erialasele tööle suunamiseks, mina olin siis haiglas. Aga siis kolleegid said kuskil Tree jaama sõiduks ja said minu hinnarei otsa peale ja minu, kas siis Sverdlovski, aga tervisliku seisukorra tõttu mind veel ei demol piliseeritud, vaid saatis sõjaväehaiglasse kus mul ühtekokku siis ravi ja järelravi peale kulus Sverlovskisse, seal Trophy külje all. Margus, et vist kolm kuud printsist mobiliseeriti, asusin tööle siis praeguse nimega on see asutus, on instituut Dieplo elektroprojekt, tol ajal tema oli üleliiduline elektrijaamade ja võrkude ja alajaamade ja elektriliinide projekteerimise trust. Olin just enne seda jõudnud ülikooli ära lõpetada ja aspirantuuri astuda. Trustis algus oli mul raskusi vene keelega. Esimesed tööd olid mul. Ajutise elektrijaama sisseseadete projekteerimine ja paikapanemine Põhja-Uuralis, kus ehitati tol ajal suurimad Nõukogude liidus Bogo Loscalumine tehas ja selle ehituste läbiviimise ajutine elektrijaam, mis olid kihvinist evakueeritud alumiiniumivabriku soojuselektrijaamaseadmete riismed nende baasil tuli sinna siis kõigepealt ajutine elektrijaam üles seada. 100 siinse suur ehitus. Käitu. Jäingi kogu sõja ajaks siis elektrijaamade projekteerimisele või õieti isegi üteldi ehitustel ja siis sõja käis kõik väga operatiivselt projekteerita briga hallitavaid ehitusplatsil ja toitsid otse laua peal nii-öelda joonistustega Monteerijaid, ehitajaid, seal fundade projektide kinnitamist ega mitte midagi. Seal olid küllaltki tõsised probleemid, sest seal need uraali elektrijaamad tuli kohandada töötamiseks kohalikudele. Kütustelatsioon, see Bogos laskja, Tšeljabinski pruunsüsi mille kasutamiseks suuri kogemusi ei olnud kõrge niiskuse tuhasisalduse kütus. Peale selle olid veel Jegor atratsiidid Urali. See oli tuli nende jaoks kohendada siis turba ja Moskva pruunsöeküttel töötanud seadmeid, see oli küllaltki huvitav. Näiteks üks kolleeg ema töötab praegu Moskvas ühes teadus uurimisinstituudis, ta töötas Montaažil ja seadmete käikulaskmise peal. Pärast sõda avaldas ta raamatu venekeelse nimega Naladkatset, noh ref fotot. Kusjuures ta SAISis kogemusi täielikult kõikide võimalike montaaživigade kohta, mis võivad esineda niisuguste masinate fantaažil. Jättes tehnilised üksikasjad kõrvale, püüame meenutada üht huvitavamat ülesannet sõja ajal. Eile tuli ülesanne projekteerida pikimootorrattatehasele soojuselektrijaam siia tihti mäe sahk kirikusse. Küll me siis proovisime ja katsetasime, kuidagimoodi ei mahtunud see turbiin sinna kiriku sisse ära, katlast rääkimata. Et lihtsam oleks saanud paigutada seda turbiini uude hoonesse, sinna kõrvale teha mäe alla, mitte mäe otsast. Jõgi oli all, aga riikliku kaitsekomitee korraldus oli Stalini allkirjaga, et et tuleb panna kirikusse. Ja selle peale siis kirjutasime lõpuks ikkagi vastulause ja palusime kaitsekomiteel võtta otsestele ideerimisele. Aga vastus tuli väga huvitav, nimelt sel ajal see elektrijaam, kust oli evakueeritud turbiin, mis pidi Irbiti üles, vabastati fašistliku okupatsioonist ja tuli uuesti kaitsekomitee käsk saata. Turbiin jagata trumlit tagasi sinna elektrijaama, kus nad olid evakueeritud, need sai see kirikusse elektrivajutamine ära. Ja võib-olla väga lühidalt kõige huvitavamad koostööst. See oli vist Solicamski elektrijaama ehitamisel. Elektris osa peal oli siis permi energostu, Mihhail patriinik juhatas neid töid seal milisem male maailmameister ja mina pidin tegelema siis selle soojustehnilise osaga seal turbiinide ja katel kateldes. 13. mail 1942 võttis Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee büroo vastu otsuse kaadri kohta. See oli ulatuslik programm, mille elluviimisele asuti kohe. Partei keskkomitee ja vabariigi valitsus taotlesid materiaalseid vahendeid ja valisid kandidaate. Et aeg oli väga raske, tuli ületada küllaltki suuri takistusi, kuid keskasutuste ja kohalike nõukogude organite abivalmis suhtumine oli alati tõhusaks toeks. Nii kujunes suhteliselt lühikese ajaga välja nõukogude tagalas Eesti NSV jaoks rahvusliku kaadri väljaõpetamise otstarbekas süsteem. Vastavalt keskkomitee otsusele peeti silmas, et kaader saaks kindla ideelisi, poliitilisi ettevalmistuse, omandaks küllaldaselt erialaseid teadmisi oma tulevaste tööülesannete täitmiseks ning õpiks põhjalikult tundma vennasvabariikides ja eriti okupatsioonist vabastatud piirkondades. Varutud töökogemusi kujunes välja kolm põhisuunda. Esiteks juhtivate partei Nõukogude komsomoliametiühingu ja majandusala töötajate väljaõpetamine spetsialiseeritud kursustel. Teiseks teaduslike töötajate ettevalmistamine ja nende kvalifikatsiooni tõstmine vennasvabariikide kõrgkoolides ja teaduslikes uurimisasutustes. Kolmandaks kvalifitseeritud tööliskaadri väljaõpetamine kutsekoolide eesti õppegruppides, Eesti NSV tööstuskombinaatides ja spetsiaalselt organiseeritud kursustel. Teadlaste tööle rakendamisest me pisut juba rääkisime. Tulevikule mõeldes oli esmajärgulise tähtsusega ülesandeks just juhtivate partei nõukogude komsomoli ja ametiühingu töötajate ettevalmistamine milleks asutati Moskva lähedal Jegorjevskis spetsiaalne õppekombinaat. Kuid juba enne kombinaadi käiku minemist korraldati Jaroslavli oblasti muskino rajoonikeskuses esimesed ulatuslikud kursused. Miks just selle kaadri ettevalmistamise eest oli tarvis esmajärjekorras hoolitseda. Teatavasti langes hulk juhtivat partei ja nõukogudetöötajaid Eesti NSV kaitselahingutes 1941. aasta suvel. Arukalt jäi neid ka põrandaalusele tööle okupeeritud Eestis. Paljud rakendusid poliittöötajatena tegevusse Eesti rahvuslikes väeosades. Võis väga selgelt kujutleda, kui palju juhtivat kaadrit vajab taas vabastatud Nõukogude Eesti. Mõne üksiku kursusega neid juba ette ei valmistanud, vaid selleks oli vaja pidevalt tegutsevat õppebaasi. Nüüd aga esimestest kursustest muskinos, meenutab Eesti NSV teeneline õpetaja Jüri Kipper, kes kuni 1942. aasta sügiseni töötas evakueerituna Tšeljabinski oblasti Chasse rajooni tööstuskombinaadis. Puusepana. 1942. aasta septembri algul sain Moskvast Telegrami kutsega muskina rajooni parteinõukogu komsomoliaktiivi kursustele ilmumiseks. Peale minu oli sellest rajoonist veel kutse saanud haapsalu täitevkomitee esimehe kaare abikaasa Maria kaar. Saime sõidudokumendid kiiresti joonde. Sel ajal sõitis oli väga raske sõidulubasid vaja. Rajoonikomitee viis meid baar rakendiga vedruvankris. Koza protski jaama. Rajoonikomiteel oli kaudu olemas, aga teed olid niisugused, et autoga läbi ei pääsenudki. Kui me siis selle vedruvankriga läksime sporinud küll endas kahele poole vene keetne kumbki ei mõistnud ja sellepärast oli no päris probleemis, kuidas sinna pääseda. Aga siis kaardi järgi sai kurss maha pandud ja seda mööda siis sõidetud Kasokovskis jaamast sõitsime Tšeljabinski oblastikeskusesse. Seal teile, dokumendid tehti kohe korda. Maa ja astusime teise rongi peale, millega sõitsime Volga jaama, see on seal, kus Moskva Volga kanali rõbiski merre jookseb, kohe seal suurte kohal. Aga sealt tuli tagasi tulla mööda Volga kallast, umbes 10 kilomeetrit. Kui meie maskidesse jõudsime, siis olid suurem osa kursus läbi, lasi juba kohal. Neid oli tulnud Volga maadelt ja uraalidest, Uraalide tagant, Kesk-Aasiast ja mujalgi, kuhu sõda Eestist evakueerunud olid laiali paisatud ja kokku sai meid siis üle 80 inimese. Suurem osa naised. Mehi oli nende hulgas vähe, umbes paarikümne ümber. See oli nagu tüüpiline tol ajal tagalas igal pool sest mehed olid rindel. Ega needki Vanu nagu Villem Uustalu ja Karl Kuusk ja terve rida teisi osa oli taga juba relva kandmiseks kõlbmatuks muutunud hävituspataljonis võideldes, nagu Aleksander palkunell. Aleksei Murutar. No siis mina olin, aga oli ka päris noorukeid veel. Karl Siilivask oli emaga koos sinna tulnud ja õppis koos meiega haaral Toomsalu. Ja veel teisigi oli suurte elukogemustega inimesed, nagu Erika Siilivask Võru õpetaja, Mari Linberg, Viljandil partii töötajad, revolutsiooni karastustulest läbi käinud Melanie Lepik, Aliide Sommer liig. Umbes kolmandiku aga moodustasid alla 20 aastased noorukid. Paljud olid tulnud koos lastega selleks ajaks kõne. Olime kohale jõudnud, oli seltsimees Käbin, kes oli kursusejuhatajaks määratud õppemateriaalse baasi juba jõutud korda seada. Kursuste kasutada oli kahekordne koolihoone. Selles paiknes õpperuumid. Söökla ja köögiplokk. Kursuste ühiseluruumid, õppejõudude elutoad raske sõjaaja tingimustega arvestades. Toitlused ei meid ikka päris päris hästi. Põhikohaga õppejõududeks olid peale lamba kahara, kes õpetas EKP ajalugu veel Arnold, puht samuti poliitiliste ainete õpetaja Liidia roots. Nõukogude Liidu rahvaste ajaloo õpetaja Eliisa Külaots oli Nõukogude Liidu majandusgeograafia, õpetas ja Reinsalu vene keelt. Õppisime veel Eesti ajalugu, mida õpetas professor Hans Kruus partei ja nõukogudeehitust Nõukogude Liidu välispoliitikat ja välissuhteid ning mitmesuguseid tarkusi tulevaseks tööks vabastatud Nõukogude Eesti pinnal. Pidevat informatsiooni saime isamaasõjakäigust. Moskvas sõitsid meile loengut pidama EKP keskkomitee sekretär Nikolai Karotamm ülemnõukogu presiidiumi esimees Johannes Vares, rastava komisjone. Nõukogu esimehe kohusetäitjaks oli sel ajal Oskar Sepre. Tema külastas meid ülemnõukogu presiidiumi sekretär Voldemar telling rääkis rahvusvahelisest olukorrast aga peale selle veel rida tolleaegset rahvakomissari ja teise partei ja valitsuse juhtivaid töötajaid. Õppetöö algas 25. septembril 1942. aastal. Lõppes Viieteistkümnendal jaanuaril 1000 943. aastal. Loengud toimusid kõigil ühised seminarid, sori kursuste koostöös jaotatud kolm õpperühma Kaczoli vanade rühmast partei Nõukogude töötajatel. Noored nimetasid vanade rühmaks. Üks olisi komsomolirühm. Hommikust õhtuni toimusid loengud. Õpikud ei olnud peale partei ajaloo lühikursuse. Kursuse juhtkond oli muretsenud ka mõned eksemplarid eestikeelset leili valitud teoseid. Need käisid siis käest kätte ja nende pärast pureleti kellegi kätte liiga kauaks jäi. Tuli loenguid üles märkida, mis aga paljudele nende Nojel ettevalmistustaseme juures on. Väga raske ülesanne oli, aga tahtmine oli kõigil jah, kõige õppisid väga hoolega ja õhtutundidesse iseseisvaks tööks jäi napiks, seetõttu tuli ikkagi ohtu poolse töötunnid lisaks võtta. Tihti tuli õppida Tatina valgusel, sest vooluhäired, need olid väga sagedased, seminarid olid väga aktiivsed, vaieldi, igaüks kaitses oma seisukohti, lektorid muidugi lasid meid siis seal omavahel vaielda, vaadeldes kuulsemineri lõppedes tehti siis kokkuvõte, siis selgus, kellele õiguse ja kellel siis väärad seisukohad seal oli. 15. jaanuaril toimus pidulik aktus, kus tehti siis kokkuvõte ja seltsimees Käbin andis igale ühele kursuse lõputunnistus hetke. Kus need tingimused olid, noh umbes samasugused, mis neid edu ees ootasid, siis kui Eestimaale tagasi tuleme. Mees üliõpilane oli sõja ajal haruldus, sest mehi vajati rindele kaitse ehitustele ja mujale, kus mehe jõudu ja mõistust tarvis oli. Kuid oli ka erandeid. On huvitav, et paljud nooremad inimesed, kes Eestist tagalasse evakueerusid, mõtlesid olude kiuste õpingute jätkamisele. Ka kirjanik Paul Rummo, kes 1941. aasta sügistalvel Tšeljabinskis viibis pidas aru Murdsin pead, kuhu rakenduda. Mõtlesin siinses pedagoogilises Instituudis täiendada oma pedagoogilist haridust, kuid keeleoskamatus kohutas tagasi. Samadel põhjustel loobusin plaanist astuda põllumajanduse mehhaniseerimise instituuti, kuigi seal õppejõuna tööle asunud professor Jüri Nuut mind julgustas. Tõtt-öelda veetlus mind väljavaade koju tagasi pöörduda. Vilunud traktoristina. Paul Rummol ei õnnestunud õppima asuda, sest tema jõudu vajati riiklikes kunstiansamblites. Ent paljudel õnnestus täiesti ebatavaliselt sõjaaja tingimustes. Nõukogude valitsuse suur hoolitsus meie rahvusliku kaadri ettevalmistamise eest väljendus selles, et paljudel meestel lubati sõdurimunder seljast võtta ja koolipinki asuda. Üks neid mehi oli praegune termofüüsika instituudi direktor Lembit Vaik. Tema jätkabki. 43. aastal kutsuti mind polgu staapi ja seal juba rahvakomissaride nõukogu delegatsioon, kelle kooslus ma mäletan hästi, oli akadeemik Sepre. Tema ise pidas veel minuga vestlust, kas ma sobin jätkata õpinguid? Ütlesin, et kui selline võimalus on, siis väga hea meelega. Kuidas on vene keel oskasid, see vene keele oskus on küllalt tagasihoidlik, vähene sest et ainult 40. aastal hakkasin õppima vene keelt, nähtavasti pandi mind sinna nimekirja. Ja siis 1000 943. aasta maikuus tuli järsku korraldus saata tagavarapolgu mind koos teiste analoogsete sõjaväelastega, kes ka varem olid kõrgemates koolides õppinud. See oli üks grupp, oli meid üle 20 inimese saata Moskvasse ja nii me siis rongiga sõitsimegi sealt välja ja saabusime Moskvasse ja siis sinna Eesti esindusse. Seal anti meile vastava tõendi välja. Me oleme vabastatud Nõukogude armeest. Ulatud eesti rahvakomissaride nõukogu käsutasid. Meid suunati suveks vene keele kursustele. Need toimusid Jegolevski linnas, kus asus Eesti NSV rahvanõukogu nii õppekombinaat kui ka tööstuskombinaat. Selles õppekombinaadis toimus veel suurt kaks ja pool kuud intensiivne vene keele kursus. Vene keele kursusejuhatajaks oli tuntud ühisem, Tartu Ülikooli vene kirjanduse ala õppejõud Phelpa Need kursused. Lõpetasime paralleelselt vene keelega, mida me iga päev õppisime kuus tundi päevas. Oli veel siis täiendavalt, kas siis Nõukogude Liidu ajalugu ja partii ajalugu. Ja kui vene keele kursused olid läbi 43. aasta sügisel, mis igaüks tundis muret, missugust õppeasutuse last saada, vaatasime siis Moskva kõrgemates koolides ringi. Käisime Moskva energeetika instituudis ja käisime ka Bauma-nimelises kõrgemas tehnikakoolis. Kuna mina olin mehaanikateaduskonna tudeng, siis ma jäingi pidama Moskva Bauman nimesi Instituudi kõrgema tehnilise õppeasutuse juurde ja ansi sinna paberit sisse saab jätkata õppetööd juba teisel kursusel. Kuna aga sõjale tingimustes vulgaar ei olnud mitte mingisuguseid dokumente ega paberit selle kohta, et ma olen Itsesitaliasin midagi mingilt õppinud ja siis need iseloomustav oli see, et ise kirjutasin ka kõik need eksamid, olin Tallinna Polütehnilise Instituudi sooritanud, kelle juures, mis hinnangutega selle paberi kinnitas tookordne hariduse rahvakomissar Nigol Andresen. Kirjutas, kirjutasin oma allkirjaga, pani pitsati peale ja nende dokumentidega, läksin siis puusa vabandusega, sinna kõrgemasse õppeasutusse ja seal võeti ilusti lahkelt vastu. Sellega tunnistati kõik see, mis oli sealtpoolt kinnitatud, see võtit täiesti tõenäolisel. Aga ja määratiment teisele kursusele, Bauma-nimelises, kõrgemas tehnilises õppeasutuses või olime eestlastest, kes olid vabastavad sõjaväest, olevat neljakesi. Nii algaski õppimine Moskvas. On loomulik, et esiplaanil oli kaadri ettevalmistamine tehnilistele aladele kui silmas pidada eesootavaid ülesandeid rahvamajanduse taastamisel ja edasiarendamisel. Kuid siiski ei piirdutud ainult sellega näiteks grupp kehakultuur. Asi läks õppima tuuri instituuti. Oli õpingute jätkajaid ka meditsiini alal, oli kunstide alal nüüd sõna- teenelisele kunstitegelasele Märt Bormeistrile. Mina enne sõda olin lõpetanud riigi kunsttööstuskoolist 37. aastal dekoratsioonimaali alal 10 kaheksandast 39. aastani olin riigi kõrgemas kunstikoolis, siis läksin õppima ballasesse 41. aastal, kui mind mobiliseeriti juulis, alul on muidugi tööpataljonis hiljem siis või kolmesajandas polgus tähendab, seitsmendas diviisis. Sealt siis läksin sõjalistele töödele saadeti mind 42. aasta sügisel kolmekesi murdma. Jensen ja mina läksime sealt Jaroslavli eesti kunstnike kollektiivi. Ja, ja seal olin ma siis 10 kolmanda aasta sügiseni siis võimalus minna end täiendama Moskva suurikovi nimelisse kunstiinstituuti praktilises uurika nimelise kunstiakadeemiasse. Hinnad tulid veel õppima Kollom ja Esko Lepp kaks graafikut, maali tuli veel õppima Karl Burman juunior kuid kaks neidu givel oli Anu Pall Mägi Taali ennem Pallases õppinud ja Magda Pärt ja vastavalt sellele, kuidas nüüd kellelegi varasem ettevalmistus oli, siis kes läks kolmandale kursusele ja kes läksid seal viiendale kursusele Pinacosburmaniga maali järel viiendale kursusele. Neiutaksid maaliselt kolmandale kursusele, õpilastele makseti, tol ajal stipendiumi, aga palju see stipendium täpselt Ta oli, seda ma paraku on. Aeg-ajalt oli see vist kas 200 rubla aga meile makseti hoopis eristipendium, kellele makseti 600 rubla, kellele 700 rubla. Ja ma tean, et hiljem mulle veel seda stipendiumi tõsteti, suurendati, maksate vist kas 800 rubla. See oli küll üllatav, et sõja ajal võis tähendab õppida. Mõni sõna õpinguist vähemalt. Päevad venisid pikaks küll tavaliselt nii nagu see üldiselt kunstiinstituutidele omanon lasti joonistuses väga niuke entusiastlik õppejõud oli professor Sumiaakin. Täis energiat, laste portreed joonistada. Poolfiguur tähendab erinevaid tüüpe, Berin erinevaid inimesi, põhiliselt maalisime tähendab inimest, laste muidugi teatavat kompositsioonist ülesanded, muidugi, programmi kohaselt oli ka ette nähtud, et peaksime nendega pakti maali tegema. Kuid paraku ühe ainsa saime sellest tehasest. Ruumid olid niivõrd jahedad. Tavaliselt modelgi, kes rõivastes pidin ees istuma, istus kasukas ja meilgi, kellel vatijope või midagi muud, mis hinge ihu soojendas. Ma peaksin vist küll eriti rõhutama seda, et meisse suhtuti erilise niukse sõbralikkuse ja soojusega. Mul oli näiteks ja kolleeg Burmel või maali erialal oli professor Kazimiorkin juhendajaks huvitav maali, huvitavat kolorist ja, ja hea pedagoog, paari kompositsiooni, mis meid lasti teha, on valikuvõimalus, kas Ivan Groznõi ka või siis Peeter, esime misega seoses, mina valisin omalat, Peeter, esimene ütleme, laevaehitajana ja Moskvas oli muidugi selleks suurepäraseid võimalusi, seal sai tutvuda muuseumide oma vastavate kogudega, et saada, ütleme, teatavad nii-öelda faktoloogilist materjali. Venemaal ja koolis on alati tuntud huvi just nii-öelda ajaloomaali suhtes. Ja selles osas oli jällegi võimalus, ütleme tutvuda. Muide, meile näidati ka mitmeid filme teatava ajalooperioodiga seoses, see tuli jälle muidugi omakorda kasuks minuse Peeter esimene laevaehitajana. See töö jäigi Moskvasse. Seal oli tollal väga erinevaid õppejõudusid kes maaliõpetaja Sergei Gerassimovi impressionistliku kult eakolorist teenikali näiteks jällegi üheks õppejõuks seal teatavas grupis õppimine seegi on juba tähendab üpris kasulik, sest ikkagi igaüks teeb võib-olla omamoodi, näeb ja teeb omamoodi, tõlgendab omamoodi. Täna me jõudsime edastada ainult nelja mehe meenutusi tööst, õpingutest, raskete, Teil sõja aastatel nõukogude tagalasse, usun, et edaspidi kohtume endis teie koolilastega ja teiste pagi, kes oma edasisele viljakale tegevusele taas vabastatud Nõukogude Eestis just tagalas õppides aluse pannud. Et erakordselt raskes argipäevas leiti jõudu mõelda tulevikule. See tõendas nõukogude rahva vankumatu veendumust, et vaenlane lüüakse puruks.