Reporteri elukutse on tore sellepärast et ta viib sind kokku väga huvitavate inimestega. Kuid mõned nende inimeste seast on erilised. Erilised sellepärast, et nendega tahtsid kohtuda juba siis, kui endal polnud veel aimugi tulevasest elukutsest. Üheks niisuguseks inimeseks minu jaoks on kolmekordne Nõukogude Liidu kangelane. Lennuväe kindralpolkovnik Ivan nikeedid rõdub. Ja nüüd sai see kohtumine teoks Moskva kesklinnas vaiksel põiktänaval asetsevad korteris. Peremehe kabinetis, kus kõikjal seisid lahingulennukite mudelid. Rääkisime sõjast. Tundsin huvi, et kas kolme kuldtähe omanik, kes sõjas võidult võidule lendas kunagi ka üpris täbarasse olukorda sattus. Lahingus tuleb heidelda elu eest viimase sekundini. Ja alati ilma kriimustused ta välja ei tule. Oli kord juhus, kus mu lennuk süüdati põlema. Algul oli mõtet, hüppan kohe välja, päästan ennast, sest bensiiniga nalja teha ei saa. Plahvatus võib tulla. Kuid meenused olen vaenlase territooriumi kohal ja siis otsustasin leegiga võidelda. Aga samal ajal mõtlesin, et kui ei õnnestu leegi kustutada, siis põrutan otse fašistide sekka. Läksin pikeesse ja otse maa lähedal rebis õhuvool tiivalt leegi. Nägin, kuidas fašistid laiali jooksid. Maania oli jäänud ainult mõned meetrid vist isegi tolm tõusis minu järel üles. Oli see teie raskeim lahingkindral? Kõik lahingud rasked, ehkki väliselt tunduvad sarnastena. Kuid lahing, mis eluks ajaks meelde jääb, oli jazz linnast põhja pool. Siis lendasin lennukil, mis oli ehitatud kolhoosnik kooneri säästude eest. Olin kümnemehelise grupi komandör, lendasime katma meie maavägede positsioone ja kohtasime umbes kahtekümmet. Hävitajad-pommitajad, Focke-Wulf 190. Nad püüdsid meid lahingusse siduda, kata rajoonist eemale meelitada. Kui ma sainede kavatsusest aru. Me ei võinud ennast siduda lahinguga, sest saksa hävitajatega võideldes sedaaegu oleksid nende pommitajad vabalt saanud meie vägesid pommitada. Kuid me ei saanud lahingut vältida. Nii agaralt kippusid nad kallale. Toomas ja siis andsin oma lenduritele raadio teel käskluse lahingusse, kuid teeme lühidalt. Aga see lühidalt tegemine, tähendused, peame näitama neile oma tõelist iseloomu ja andma neile lühikese aja jooksul nagu kord ja kohus vastu hambaid. Tegi siis pettemanöövri ja hakkasin kogu grupiga kata rajooni kohalt eemalduma. Sakslased rõõmustasid, arvasid, et on oma ülesande täitnud vara. Andsin omadele käskluse. Pööre 180 kraadi tagasi. Keerasime ninad ringi ja läksime otserünnakule. Ajasime sakslased laiali, ehkki neid oli peaaegu kaks korda rohkem. Samal ajal anti maa pealt raadio teel edasi et läheneb suur grupikeerivaid pommitajaid, on kuulda võimsat mootorimüra. Olge tähelepanelikud. Vaatasin tõepoolest 27 pommitajat ja kümmekond kate hävitajat läheneb. Läksin üles päikesesse, korjasin oma grupi kokku ja sealt päikese poolt meesis lõikusimegi sakslaste lahingukorda. Oli keeruline ja oli hirmus. Selles lahingus oleks äärepealt üks meie seltsimehi surma saanud. Tema lennuk sai tabamuse ja ma saatsin ta ära kodulennuväljale käskkirjas tema paarimehel äralendu julgestada. Kuid ka ühe vaenlase lennuki tulistasime hoo pealt alla, mitu tükki said, tabamuse läksid pikeesse, pillusid pommid, kuhu aga juhtus ning põgenesid. Aga ka minul oli järele jäänud vaid kaheksa lennukit. Lähenes teine grupp saksa pommitajaid lõikusele, sellesse tekkis suur karussell, vilkusid viisnurgad ja haakristid. Kuid kas selle grupi suutsime Me laiali ajada? Läänes kolmas grupp ja ma palusin abiväge, sest olin üksi jäänud. Tõesti, isegi minu paarimees Vassili muffin ei pidanud selles keerulises situatsioonis vastu. Kuid mina olin grupi komandör ja vastutasin meie maavägede katmise eest. Maalt tuli käsklus, läheneb kolmas grupp juhtlennuk alla tulistada. Olen üksi jäänud, käsin juhtlennuk alla tulistada. Ja siis ma tundsin, et surm on ligi. Kuid käsk oli vaja täita. Läksin otserünnakule ja mul õnnestuski juhtlennuk alla tulistada. Teised sattusid segadusse ja õiges pommitamisest ei tulnud neil midagi välja. Pärast seda ründas mind korraga mitu hävitajat. Raskeks läks, mõtlesin soo ongi kõik. Lõpp. Aga tahtsin elada ja veel vaenlasega võidelda. Võtsin appi kõrgema pilotaaži. Kõik need trikid, mis olin kätte õppinud veel lennukoolis ja instruktori päevil. Tegin sääraseid figuure, millega pole ei enne ega pärast seda hakkama saanud. Vaenlane tulistas kümneid kordi minu pihta, kuid ei tabanud. Ainult üht palusin mõttes, et lennuk ülipingest laiali laguneks. Jõudsime siiski õnnelikult tagasi kodulennuväljale. Katkend kolhoosnik kooniale kirjast sellesama mehekirjast, kelle säästudega ehitatud lennukil Ivan kase tupidas oma elu raskeima lahingukiri oli adresseeritud Kaseduubi väeosa komandörile. Seltsimees komandör, palun teid väga lubada kapten Ivan giidiscasuseduubil tulla minu juurde kasvõi üheksainsaks päevaks. Muidugi, kui seda lubab sõjaline olukord. Ükskõik missugusel päeval teie äranägemise järgi. Kaisutan Ivan jidišit nagu oma lihast poega. Rajoon on valmis pannud terve tsenteri met. Teie väeosa lendurite jaoks. Sel aastal on oodata head lõikust. Tervitab koonia. Teil oli. Sõja ajal komme, et kui te läksite oma lennuki juurde tervitasin teda sõja väelaslikult kätt mütsi tõstes, nagu oma sõpra ta Kedamine provotseeriv maid kitsamale, oda, victarliga väärsevanov. On brovtšog Ljubov. Seda õpetas mulle minu lennukeid tehnik Viktor Nikolajevitš Ivanov. Ta oli kõva töömees ja tavaliselt kandis ta mulle lennukikorrasolekust ette, mitte nii, et lennuk on valmis vaid aparaat valmis. Ta õpetas mind tehnikalt armastava sisendas teadmiste tehnika lahingus alt ei vea. Seepärast hakkasingi oma lennukeid niiviisi tervitama. Ehkki ise algul häbenesin pisut. Vahel isegi suudlesin oma lennukit. Teised pidasid seda ülearuse sentimentaalseks ja ma tegin seda salaja, suhtusid lennukisse nagu elavasse olendisse. Paljud teie sõbrad hukkusid sõjas. Kuid teie jõudsite siiski välja. Berliinini. Jaa, lendasite põleva fašistliku pealinna kohal väämnepaschess Liibüasse staatuses. Ethani väljendusel puuduti palli trassi ei. Armsam. Mul oli õnne ellu jääda. Ma ei unusta kunagi lahingusõpru, kes olid minu kõrval ja andsid oma elusõda, nõudis ohvreid. Kuid paljud meist jäid ellu ja me tundsime koos võidust rõõmu. Kuid viimane lahing oli väga raske. Kohtasime koos Dmitri torenkoga Berliini kohal neljakümmet hävitaja-pommitajat Focke-Wulf 190. Need läksid meie maavägesid pommitama. See jaga võis tähendada veel uusi ohvreid meie sõdurite hulgas otse enne sõja lõppu. Ning vaatamata sellele, et sakslased olid kahekümnekordses ülekaalus otsustasin lahingusse astuda. Küsisin vaid paarimäelt, kas läheme. Ehkki teadsin ette, mida ta vastab. Ja selles lahingus tuli mängu panna kõik kogemused, mis olid korjunud sõja-aastate jooksul. Tulistasin alla kaks lennukit ja vigastasin kahte. Seega laekus selles lahingus minu arvele viimane, 62. allatulistatud vaenlase lennuk. Aga ise oleksin äärepealt otsa saanud. Paarimees Dmitri tytarenkov päästis minu elu tulistades alla sakslase, kes oli mulle üsna kindlalt sappa istunud. Tulistasid alla 60. Kas vaenlast oli ka nende seas sääraseid fašistlike? Kui õhuarmee ässasid, kelle nimed olid tuntud ja kas te saite kunagi pärast teada, kes olid lendurid, keda te võitsite lahingus? Tavaliselt me lendasime vaenlase poolt hõivatud territooriumi kohal ja kui me seal sakslase alla tulistasime, siis me ei saanudki teada, kes ta oli. Ühe, aga tulistasin alla otse meie lennuvälja kohal ja see võeti vangi. See oli juba Berliini all. See lendur oli paruni poeg. Tema arvel oli palju alla tulistatud Inglise ja Ameerika lennukeid. Dali õhukaitselendur ja hiilis meie lennuvälja kohale, mis oli rindejoonele väga lähedal, et kedagi meie omadest maandumise pealt alla tulistada. Kuid juhtus nii, et hoopis mina tulistasin tema alla. Tal oli valge shamps, jope seljas ja püksid olid hoolega viilitud, saapad laikisid. Kuid üldiselt oli tal kõrbenud ilme värises. Ta küsis, et kes siis ta alla tulistas. Tutvustati, et major sõdub. Ta sirutas mulle käe ja õnnitles mind, aga ise ikka veel värises. Nime ei mäleta, kuid Taali ühe paruni poeg major korseduubi jaoks lõppesid lahingud Berliini pärast veel enne maipühi. Kahekordne Nõukogude Liidu kangelane kutsuti välja Moskvasse. Etta esimesel mail esines kõnega punasel väljakul esimese Valgevene rindevägede nimel. Sõda oli lõppenud, aga mis sai edasi? Edasi suunati mind õppima Õhujõudude akadeemiasse. Meil rindemeestel oli raske jälle koolipinki istuda, kuid vaja oli omandada praktika kõrval ka teooria lahingukogemusi üldistada. Seepärast õppisime kannatlikult. Õppejõududel polnud meiega kerge, kuid me leidsime siiski ühise keele. Rikastasime 11 vastastikuste teadmistega. Minul tuli täita veel rohkesti ühiskondlikke ülesandeid. Mind valiti Nõukogude Liidu ülemnõukogu saadikuks peale selle kohtumised tööliste kolhoosnike pioneeride üliõpilastega. Vaatamata sellele, et tööd oli väga palju, lõpetasin 1949. aastal edukalt akadeemia ja asusin jälle riffi. Siis oli ja on kasvõi juba kolmekordne Nõukogude Liidu kangelane. 30 aastaselt sain hävituslennuväediviisi komandöriks siis tuli juba tegemist teha keeruka reaktiivtehnikaga. Lendasime igasuguse ilmaga, nii öösel kui päeval. Täiesti nagu märkamatult said lendurid hakkama kangelastegudega startida reaktiivlennukile öösel. See polnud tol ajal mitte lihtne. Meie rindemehed nägime kohe, kui raske ja keeruline see oli. Vahel tuli sõpru mata rahuajal. Kuid loomulikult võtsime me kasutusele kõik abinõud, et lendurid elusid hoida ja õpetada neid käsitsema kaasaegsel lennukeid. Ja edasi tuli jällegi koolipinki istuda. Seekord asusin õppima juba kindralstaabi akadeemias, mille maa 1956. aastal edukalt lõpetasin. Neid teadmisi oli väga vaja, sest tuli juhtida järjest suuremaid lennuväekoondisi. Teenin praegugi Nõukogude Liidu õhujõududes. Valmistame ette noori lendureid. Tahame, et meie taevas oleks selge et enam ei oleks sõda ega meie emadele pisaraid. Milline tunne oli esimest korda reaktiivlennukil startides? Kui me akadeemias õppisime, siis hakkasid paljud meie piloodid juba lendama. Reaktiivlennukitel olime kadedad. Meie pärisosaks oli momendil õppimine. Aga lennata tahtsime samuti. Mäletan, kui mind esimest korda lasti lendu reaktiivil. Ebatavaline tunne oli. Ees polnud propellerid, hea vaade oli ümberringi. Esimesel korral tundus kiirendus ülitugevana. Siis alles tundsin tõelist jõudu. Reaktiivlennukit. Mäng läks meil kiiresti ülesmäge. Kaasaegsed hävitajad lendavad üle 3000 kilomeetri tunnis tõusevad rohkem kui 30 kilomeetri kõrgusele. Neil on võimas relvastus rakettide kahurid. Kogupauk rakettidega hävitab silmapilkselt vaenlase, kes ei jõua veel lahinguks valmistuda. Ki. Selline lennuk on väga keeruline riistapuu ja seepärast valmistavad lennukoolid praegu ette kõrgemad tehnilise haridusega lendureid, kes oleksid võimelised juhtima elektroonikaga rikkalikult varustatud lennukeid. Mis tunne on ülehelikiirusega lennud? Otsas, kui ületad helibarjääri, siis ei tunne midagi erilist. Kui aga jõuad kriitilise punktini ülima kiiruse ääremaadel, siis seal hakkab kell isesugune muusika mängima. Lennuk on pinges ja õhuvoolud, kere ümber on isesugused. Muidugi on olemas signalisatsioon, mis teatab kriitilise punkti lähenemisest. Liigutused niisuguse kiirusega lennul peavad olema väga täpsed. Tarvitseb vaid juhist pisut rohkem kui õigus enda peale tõmmata. Ja juba tekivad tugevad ülekoormused. Kui aga kihutad maapinna lähedal kas või 1000 kilomeetrise tunnikiirusega siis sulab kõik kokku ühtseks halliks massiks. Missugusena paistab taevas 30 kilomeetri kõrguselt. Palju õnnetaevas on tumesinine, horisonti pole näha, tuleb jälgida ainult mõõteriistade näitusi. Oma meeleorganeid usaldada ei saa. Ei saa aru sedagi, millises asendis sa ruumis oled, kas pea alaspidi või vastupidi. Kas te praegu lendate kindral? Viimaseid lauseid pole vist mõtet tõlkida. Nende mõte on niigi selge. Lendur ei saa elada ilma taevata. Lahkudes kindrali külalislahkest kodust, mõtlesin tema erakordsele eluteele Ukraina külapoisist Nõukogude Liidu õhujõudude üheks juhtivaks komandöriks. Sellel eluteel on meie aja märk. Kaheksandal juunil saab Ivan kase dub 53 aastaseks. Tema iseloomu arvestades on selge, et niipea ta mundrit kapeeriputa. Tema iseloom ongi olla ikka rivis.