Meile helistas Rein ja tema üldse kahtles selles, kas ajakirjandus on vaba või mitte. Tema nimelt tõsis näiteks ühe Ameerika Ühendriikide presidendikandidaadi, kellest me ei tea mitte midagi, sest meedia ei räägi sellest. Eesti meedia ei räägi. Ameerika meedia ei räägi ainult mingit internetti ruumid ja seal kõik kihab ja öeldakse, et see mees on mees, kes tooks, eks ole, muutuse, mis ta nimi oligi. Ron-Ron fool Ron pool, et see mees oleks võib-olla kõige õigem mees Ameerika presidendiks, aga me ei tea seda. Ja küsimus ongi nüüd siis sellest, miks meedia räägib sellest, millest meedia niikuinii räägib ja oleme helistanud meediaekspert Ilmar Raagi, tere hommikust. Tere hommikust. Miks see siis niimoodi on? Asi on tegelikult väga lihtne, see on muidugi selline kuidas eesti keeles öeldakse pahatahtlik rõngas, mis just söökal et meistrimeedia, tema otsustab rääkida ainult sellest, mis talle tundub, et on nagunii inimestele oluline või millest inimesed juba nagunii kuulda soovivad. Ja, ja antud juhul on neil indikaatoriks kaks asja. Esiteks see, et igasuguste avaliku arvamuse uurimuse järgi on kõige enam räägitavamad või diskuteeritav omad kandidaadid. Hillary Clinton, Obama ja siis McCain, McCain. Järelikult tuleb nendest rääkida. Nüüd teistpidi jälle, et kuna nad nendest räägivad, siis nad ju on, seega tekitavad uuesti juurde sedasama asja, millest inimesed võiksid omavahel rääkida ja millest nad vastavad avaliku arvamuse küsitlustele. Aga, ja nagu vale oleks arvata, et see on kuidagi otseselt seotud sõnavabadusega, et see siin tulevad mõned asjad üksteisest lahutada. Sõnavabadusega oleks probleem siis, kui kellegi karvane käsi vaataks, kas internetis sellest Roy mehest Uudiseid ilmub ja siis üritaks karistada neid, kes Royce'id räägivad. Seda enam, et on Ron. Jaanuaris Ameerikas ja kuulasin seal erinevaid väikseid raadiojaamu ja nad rääkisid seal väga paljudest erinevatest nendest üksikkandidaatidest kellest mina mitte nii suure ameerika poliitika sõbrana Ma küll mitte midagi teadnud, aga ma sain aru, et iseenesest see, et et nagu päris mainstream meedias neist juttu ei ole, ei tähenda seda, et meedias vist üldse juttu ja on küll. Aga iseküsimus on see, et kas see nii-öelda meistri publik võtab nad omaks. Aga kas on hea või halb, et seal me räägime samadest asjadest? No kokkuvõttes noh, ütleme, see on ühtaegu hea jalg, ta on halb selles suhtes, et me ei ei mõtlev alternatiividele peale, aga igasugused uued lahendused, innovatsioon ühiskonnas tuleb ikka läbi selle, et osatakse paljude hulgast valida. Aga ta on hea sellepärast, et kui kuni suudaks ühel hetkel kontsentreeruda mingisugusele kindlatele asjadele, siis ei suudetakse ju ühiskonnas üldse milleski kokkuleppele jõuda. Karaski uued väiksed kandidaadid tõstetakse kuhugi esile ja, aga kuidas üldse on sellisel juhul võimalik, selline asi tuuakse uusi nägusid meediasse, et kui me kogu aeg ainult räägimegi, eks ole, Anu Saagim, Anu Saagim, õde Ojasaar ja teine õde Ojasaar. Kust tuleb Carola Madis ühtäkki, eks ole? No ma arvan, et ta tuleb ikka sellest, et meistritööstuse üks kõige suuremaid hirmusid või väljakutseid on, on see, kes tunneb esimesena ära selle uue asja ja et nad teavad, et, et põhimõtteliselt on meil olemas lüpsilehmad keda sa paned ekraanile või ajalehele leheküljele ja see müüb, aga, aga teisest küljest nad teavad, et varem või hiljem tuleb ikka nagunii keegi uus ja seetõttu tuleks aeg-ajalt ise proovida ja ja, ja seetõttu, kui vaadata neid meediakorporatsioone, kes juhivad maailmameistrid, meediat ma pean silmas umbes taim Bortnerid või Või fox kontrollisid neid, siis on huvitav vaadata, et meis kõigis on olemas oma nii-öelda uute toodete osakond mis on esialgu sihitud mingisugusele Nissi turule. Aga kui nad näevad esse Nissi turul töötab, siis neelatakse alla. Selge pilt.