Suvises soojuses päikese särades võttis Moskva vastu muusika külalisi kogu maailmast. Algas esimene rahvusvaheline muusika festival nõukogu tema ajaloos. Esimene see on algus, lootus, ootus, et sellele ka teavet lisada, pöördusime rahvusvaheliste konkursside ja festivalide valitsuse juhataja asetäitja Sergei Usanovi poole. Mullu sügisel võeti vastu otsus organiseerida festival, millel kõlaks meie sajandi väljapaistvate heliloojate looming. Muusika, mida seob ühtede viis humanismi rahu ja sõpruse eest. Seda silmas pidades saadeti välja hulk kutseid lugupeetud muusikuile kogu maailmas ja neile reageeriti elavalt. Maailmas toimub väga erinevaid muusikafestivale kuid autoriteetse email neist on peatähelepanu suunatud klassikale. Nüüdismuusikafestivalid on aga enamasti üsna kitsalt piiritletud nõndanimetatud avangardi muusikaga. Moskva festivali ainulaadsus pidi seisnema tema väga laias haardes, kus meie sajandi muusika on esindatud kogu tema mitmekülgsus. Ess. Sergei Usanov pani meie kuulajate jaoks paika ka festivali põhieesmärgi ja see oli tutvustada Nõukogude muusika auditooriumi teiste rahvaste kaasaegse heliloominguga. Sellised olid festivali organiseerijate plaanid. Ja milliseks kujunes siis festival tegelikult millisena nägime teda meie külalised ja kuulajad. Seitsme päeva jooksul toimus Moskva kahes kõige kaunimaks kontserdisaalis Moskva konservatooriumi suures saalis ja ametiühingute maja sammassaalis Kaheksas sümfooniakontserti ning kolm kammerkontserti nende seas Svjatoslav, Richteri sooloõhtu. Esinejatele olid kaasa haaranud kolm sümfooniaorkestrit Moskvast Leningradi riikliku filharmoonia sümfooniaorkester, Läti NSV riiklik sümfooniaorkester, Kiievi riikliku filharmoonia sümfooniaorkester, Leningradi vana- ja nüüdismuusikaorkester, neli suurt koori Moskvast. Lisaks veel meie televisiooni ja raadio segakoor. Solistides suures enamuses Nõukogude Liidu tippesinejad nagu Irina Arhipova, Svjatoslav Richter, Mihhail hoomitser, Igor Oistra, Grigori Shislin, Viktor pikkaisen allerikastelski ja nii edasi. Dirigendid Vladimir Fedossejev, Gennadi provotorov, Aleksander Dmitrijev maris, Jansons Edwards, Row passilisi naiski külalisdirigendid, heliloojad Christoph Penderetski, Vitolf, luttaslawski, Frank oma nina ja Sushi akuta kava oma teoste esindajatena Naraijana, menoon Indiast ja Monierpashir Iraagist. Külalisesinejaid oli veel Ursula jahins holigerid Šveitsist laulja Linda Inglismaalt, organist Jaroslav Abbott, Mihhailova Tšehhoslovakkiast, pianist Lilian safredit Itaaliast. Ühtekokku mängiti 46 helilooja teoseid, neist neli Nõukogude Liidu heliloojat. Elevust tekitas see suur hulk komponiste, kelle muusikat esitati, oli samuti ise kohal ning nad võisid avaldada oma arvamust esituse õnnestumise üle. Kohal olid plastimirnikolovski Jugoslaaviast Ernst Hermann Maier Saksa Demokraatlikust Vabariigist, Carlos Palazzy Hispaaniast, Peter Menning USAst, Guensiin Vietnamist ning Osborne Suurbritanniast, Eugen Suhhon Tšehhoslovakkiast, Sambin Kontšiks, Sumla Mongooliast, Marin Coleminov Bulgaariast. Koos aukülaliste nimetame näiteks helilooja Andreas oli v leske, madam Hildas oli veed või USA muusikateadlast Nikolai Slonymskit. Külaliste ajakirjanike ja vaatlejatega oli festivalil umbes 200 esindajat välismaalt. Kontsertide atmosfääri, töise kõik rahvusvahelisele sündmusele ainuomase elevuse, kus tuntud või vähem tuntud nimed saavad korraga isiksuseks. Nad saavad oma näo, muutuvad inimlikuks. Keeltebarjäärid muutuvad üha tähtsusetumaks. Päev-päevalt ja festivalikülalise märki kandvad inimesed tähendasid nagu üht töögruppi pikki ühiseid huve ja ühistegevust omavat inimgruppi, kes on omavahel lähedased, olgu nende emakeel milline tahes. Selliseks kujunes festivali õhkkond juba esimestest päevadest alates, kes aga see elevus ulatus kogu muusikahuvilise Moskvani ei unusta avakontserti nii pilgeni täis konservatooriumi suurt saali on isegi raske ette kujutada. Lihtsalt ei olnud enam seisukohti mitte piletite mõttes, vaid polnud kohta, kus mahtunuks seisma avasõnad, ütles Nõukogude Liidu heliloojate liidu juhatuse esimees, helilooja difonhrenikov. Ja siis seejärel võimas Prokofjevi ood sõja lõppemise puhul. See kõik lihtsalt pidi muljet jätma. Väliskülaliste kõrval oli festivalile palutud ka kõigi liiduvabariikide heliloojate esindus. Veel sõitsid Moskvasse heliloojad Jaan Rääts, Eino Tamberg ja muusikateadlane Tiina šuubil. Palusime meie heliloojate liidu esimehel kuuldust muljeid jagada. Palju selle festivali kontsertidel, kõlanust kuulub juba 20. sajandi klassikasse ja ütleme, muusikutele nüüd kindlasti tuttav. Aga mis oli seal festivalil, see, mis tasusid professionaalsele muusikule ja selle kuulamise ära, mis oli seal huvitavat muut elamusliku lihtsalt? Elamusliku pakub alati ka see meie sajandi klassika, mida me hästi tunneme, sest küllap neid häid teoseid võib alati uuesti ja uuesti kuulata. Pealegi kui algaavel interpretatsioon kõrgel tasemel. Näiteks Richteri ettekandes kuulsime Prokofjevi loomingut, mida me tunneme loosnoodilt väga hästi, aga ometi see kontsert kujunes üheks festivali kõige võimsamaks kulminatsioonipunktiks. Richteri kontsert oli selle festivali üks oodatumaid sündmusi ja sinna pääseda oli kaunis raske. Õnnelike seas oli meie pianist Kalle Randalu, kellele see oli esimene Richteri kontsert üldse. Minu jaoks teine pooleli geniaalne teest, teine pool ja lisapalad olid oliku tohiks, eks hulk sellest turvalisse ja mis sealhulgas oli esimene pool, mitte nii, ma ei ole teda praktiliselt elusast peast kuulnudki televisioonist võib-olla mõned korrad. Ja siis see muidugi seda õhkkonda edasi ei anna. Versioon. Aga mis siis nagu tunda on saalis on sihuke, tema oli tõesti seda kõik teavad, kes teda elusast peast koondonski eriline energia, ebatavaline või ebaloomulikuna tunduv energia ja kontsentratsioon, see on lihtsalt, see on geniaalne, ega seda paremini ei saa mängida seda või teistmoodi mängida. Paremini no vaevalt et paremini saab mängida, muidugi ka ei saaks öelda, et midagi mööda ei lähe ikka ka selles mõttes, kui oli kõrge võrreldes, siis noh, ma tean muidugi teost Canima nii hästi ei tunne, aga niisugune tunne on, seal ei lähe midagi midagi kunagi mööda ka. Ja no muidugi räägitakse karistada ei ole sellega kunagi hiilanud, sajaprotsendiliselt olemas oleks, aga mis just kõige tugevama mulje tekitab, on sihukene, sisemine dramaturgia või niisugune suur sisemine rahu ja sisemine sõltumatus publikust. Tähendab inimene, kes on eluaeg esinenud ja eluaeg laval olnud ja ta tuleb ja ta ja ta kummardab, ta naeratab ja ta on väga viisakas ja ta istub klaveri taha ja ta momentaalselt lülitub välja. See kõik on talle juba noh. See on niivõrd harjumuslike, jookseb nagu sama liini mööda ja samas seal täiesti erinev tegevus. Kui ta hakkab mängima, siis ta lülitub millessegi täiesti omasse. Praegu kõlas Svjatoslav Richteri mängituna Prokofjevi varajane klaveripala lummus oopusest neli. Ja nüüd jätkab Jaan Rääts oma muusikalisi muljeid. Aga siiski kõlas väga palju muusikat sellistelt autoritelt, keda ikkagi tundunudki varem. Mina ise küll kuulan palju muusikat ja arvan, et me enam-vähem olen kursis meie sajandi muusikaga, aga ometi oli seal autorid, kelle loomingut ma näiteks ei olnud kuulnud ja kuulasin täiesti suure põnevusega ütleme, nagu norra helile Haralcewerud ei tundnud teda varem. Aga muusika oli põnev, ilmselt, kui ma vähegi nüüd saan, tahan teda veel kuulata ja niisuguse autorid oli seal veel mõned kuuldud teoste hulgas oli muidugi neid mis olid mulle tuttavad. Ma olin juba kuulan näiteks Penderetski viiulikontsert titt möödunud aastal samuti autori juhatusel, kuid seekordses esituses, kus solistiks oli meie üks noorema põlvkonna kõige võimsamaid viiulimängijaid Shislin kõlase teos minu arust veelgi võimsamalt ja põnevamalt. Esmakordne oli minu tutvumine Lotus Lawski kontserdiga Koboli arhile. Seda teost varem ei tundnud. Väga põnev oli kuulata ameeriklase Schumanni sümfooniat, samuti ameeriklase männisümfoonia oli väga põnevust tekitav. Kuulasin põnevusega jaapanlase akuta kava teost orkestrile ja soolotšellole nende väga paljude teoste hulgast ju kõiki tule korrabelt kohe pähe. Mida nimetada, mida nimetamata jätta. Ja iseenesest oli erakordselt põnev tutvuda india rahvamuusikaga suurepärase muusikamehe Mennoni ettekandes. Kuuldud jutu jätkuks võib kinnitada, et festivaliks huvitavaid külgi oligi kohtumine meie jaoks eksootiliste maade muusikute ja muusikaga. Ja üks selliseid esindajaid oligi india muusikategelane Narajana, minul maailmakuulsus on talle osaks saanud kui suurepärasele interpreedile. Tema meisterlik pillimäng on kõlanud paljudes Euroopa maades USA-s ja korduvalt ka nõukogude maal. Selle kõrval on Narajana mõnun hinnatud muusikajuht, kuuludes mitmetesse rahvusvahelistesse muusikaorganisatsioonidesse, sealhulgas Unesco muusikanõukokku. Festivali tervitades kõneles autoriteetne muusik muusika erakordsest tähtsusest inimkonna arengus. Ära jämenun rääkis muusikaeetilisest osast inimkonna igapäevases elus tema mõtetele lisas konkreetsemate ettepanekute näol täiendust Etioopia esindaja nokieesudesa. Tänades festivali organiseerijaid rõhutas nokkis Uteesa üht momenti. Ta ütles, me kõik teame, kui palju teeb Nõukogude liit oma paljurahvuslikus riigis rahvuslike kultuuride säilitamiseks. Nägin seda ise, viibides kaks aastat tagasi Samar kandi muusikafestivalil edaspidistel Moskva festivalidel tahaks kuulda rohkem, mitte euroopalikus traditsioonis kirjutatud muusikat mis hõlmab ju tegelikult kahte kolmandikku maailma muusikast. Tuleme nüüd Indiast tagasi jälle Euroopasse. Nagu Jaan Rääts ütles, oli üks festivali üllatusi Norra praegu 84 aastane helilooja haaralcewerud. Norra muusikakriitikud märgivad. Tsewerudi loomingus ühinevad norra rahvamuusika olulisemad tunnused nüüdisaegse väljendusviisiga. Ja nii see tõepoolest ongi meie sajandi komponistidest Andale lähedasemad Peela partok ja Igor Stravinski. Harald Tsewerud on suur sümphanist paljude orkestriteoste, sealhulgas 10 sümfoonia autor. Festivalikontserdil kõlas Haarald Verudi 1948. aastal loodud muusika Ibseni draamale perkütt. Kui Edward kreek per kõndile loodud muusikas rõhutas talle enesele lähedasemaid külgi, helistas looduse ilu täites fantastilist, žanrilist sfääri, avas sügavalt draama lüürilise pooluse. Siis ta sellega põetiseeris Ibseni draamat ümbritses selle liigutava romantilise Oroliga. Harl Tsewerud rõhutas aga teose filosoofilist mõtet. Saavutas tänu oma orkestratsiooni meisterlikkusele paiguti lausa visuaalseid efekte. Oli ootamatult uus, värske humoorikas. Moskvas viibis Unesco juures asuva rahvusvahelise muusikanõukogu president austraallane Frank Galloway. Avatseremoonial pidas ta tervituskõne. Festivali ajal kestis kolm päeva muusikanõukogu komitee kinnine istung, mida juhatas Frank Galloway. Talle asisteerisid viitsepresident pärib vrakk USA-st ja ladis Laummakri Tšehhoslovakkiast. Nõukogude liitu esindab komitees Moldaavia heliloojate liidu esimees Vassili Sagorski. Istungile valmistati septembris Budapestis toimuvat rahvusvahelise muusikanõukogu üheksateistkümnendat assambleel rahvusvahelise muusikapäevaga esimesel oktoobril seotud pidustusi ning muusikateaduslik sümpoosion. Rahvusvaheline muusikanõukogu, mille 18-sse algorganisatsiooni kuulub 70 liikmesriiki, koordineerib ja suunab muusikaelu rahvusvahelises ulatuses seades eesmärgiks vastastikuste kontaktide ja koostöö arendamise. Nagu rõhutas Frank Galloway Moskva festivali deviis. Muusika, humanismi, rahu ja rahvastevahelise sõpruse teenistuses on just see juhtmõte, mida peame oma silme ees pidama kogu aeg iga päev sest teisiti ei olegi võimalik koos töötada. Moskva festival sai temalt väga kõrge hinnangu. Ja veel muusikamuljete poole tagasi pöördudes meenutaksin festivali teist päeva kuuendat maid. Nii hommikust prooviks sümfooniaorkestriga kui õhtust kontserti. Läti NSV riikliku sümfooniaorkestrit dirigeeris Poola helilooja Krzysztof Penderetski. Ütleksin julgesti, et veerand külalistest viibis juba päevasel orkestriproovil. Mängiti Penderetski, kolmandat viiulikontserti solistoli Grigori Žižlin. Penderetski ütles, et ta ei tunne mingit vahet kas ta mängib orkestriga Ladina-Ameerikast, Jaapanist Euroopast. Muusika, eriti tema viimase aja looming on emotsionaalselt mõistetav kõigile ja kontakti leidmine ei valmista mingit probleemi. Oma esitatava teose kohta rääkis Penderetski järgmist. Heliloojal on raske kõnelda oma viimasest teosest sest nende suhtes puudub veel distants. Ilmselt kuulub see teos juba teise perioodi kui too, mil ma kirjutasin näiteks passiooni või oma Hiroshima ohvrite mälestuse. Teadlikult on see seotud traditsioonidega, mis lähtub suurest viiulikontserdist. Christoph Penderetski hindas Moskva festivali järgmiste sõnadega. Festival Moskvas see oli väga vajalik. Seni polegi Moskvas olnud festivali, kus võiks kohtuda kogu maailmaga poliitilistest süsteemidest sõltumata. Ja on tore, et on teatud mõistmisplatvorm arvamuste vahetus. Lisaks sellele kõigele on siin nii palju väga head klassikalist muusikat. Pean silmas just tänapäeva klassikalist muusikat, mis on kah Nõukogude kuulaja seisukohalt väga tähtis. Kuid ma arvan, et kuivõrd see on esimene festival, mis pühendub nii sügavalt kuni tänapäeva muusika alusepanijate nii välja, siis arvan, et järgmistel festivalidel tuleks võib-olla enam rõhku panna just kõige uuemale loomingule näiteks ka nõukogude heliloojate nooremale põlvkonnale. Rääkides Penderetski kui muusikust, tahaksin väga veel kuidagi edasi anda pildi temast kui dirigendist, sest ta ei ole dirigent, mitte selle sõna klassikalise ettekujutuse. Tal ei ole esikohal manuaalne tehnika, vaid kuidagi kogu keha. Kogu olemusega valmistab ta pidevalt esinejat solisti, orkestrit emotsionaalselt ja meeleoluliselt igaks järgnevaks sammuks igaks järgnevaks fraasiks muusika nüansiks. Tänase saate lõpetamegi Penderetski muusikaga. Tema kolmanda viiulikontserdi algusega soliston Grigori Shislin ja dirigeerib autor.