Festivalipäevil toimus kolm suurt pressikonverentsi, mis kontsertide kõrval kujunesid ürituse elavamaks hetkedeks üldse. Siin kohtusime kümnete külalistega. Kuulsime neid kõnelemas, saime osa nende mõtetest muljetest. Mõnd huvitavamat tahaksime teilegi tutvustada. Alustame näiteks Ameerika heliloojast ja muusikateadlasest. Nicolás Lonymskist sündinud ja muusikahariduse saanud on ta Peterburis. 1923.-st aastast elab aga USA-s. Heliloojana teatakse teda ehk vähem, kuid muusika main hindab teda ühe suurema nüüdismuusikatundjana, kes on koostanud ka parimad leksikonid meie sajandi muusikast. Nicolás Nimski on nõukogu, tema sagedane külaline, kuid festivalil peetud kõne oli tema elu esimene venekeelne esinemine, mille üle taga siiralt rõõmustas. Nicolás loni miski kõrval oli üks väärikamaid kõnelejaid hispaania helilooja Kallas Palacia. Tema on muusik, kes kogu oma elu on pühendanud võitlusele vabaduse ideaalide eest oma kodumaa iseseisvuse eest. Elades viimased paarkümmend aastat Pariisis on ta ikka jäänud oma sünnimaa laulikuks. Kallus polaasio loominguteed on oluliselt mõjutanud kohtumine selliste tuntud ideekaaslastega nagu Pablo Neruda, Tseedia vaara, Artur one, ker Erst vus Moskvas õelast ka sellest, kuivõrd oluline on muusikute rahvusvaheline sõprus ja kuivõrd suur on muusika osa inimkonna suunamisel parema kaunima elu poole. Üks erutavamaid oli Vietnami helilooja nagu ennessini esinemine. Sündinud 1940. aastal, saanud muusikalise alghariduse Hanois jätkas ta 1961. aastal õpinguid Moskvas kuid peagi pidi ta õpingud katkestama ja koju pöörduma. Seal liitus ta rahvavabastusarmeega, kelle ridades üheksa aastat võitles oma kodumaa vabastamise eest. Nüüd on ta Moskva konservatooriumi lõpetanud ja õpetab Hanoi muusikainstituudis kuid see karmide aastate kogemus elab edasi temas, tema muusikas. Kuulame praegu fragmentingu MSNi sümfoonilised põimik, mille ta kirjutas 1975. aastal konservatooriumi lõputööna. Eelnenud jutu jätkuks tuleb öelda, et festivali diviis kõlas pea iga esineja sõnades. Sellest, et meie kõigi ühine eesmärk peab olema säästa maailmale rahu, kõnelesid erinevate rahvaste erinevate rasside, erinevate kontinentide esindajad. Need kuulajate väikest Gadget Taani raadiotoimetaja esinemisest. Samast mõtleb ja selle nimel töötab Kuuba helilooja Roberto Sanchez Ferrera. Õppinud kodumaal ning täiendanud end Saksa demokraatlikus vabariigis, on ta tänase Kuuba üks muusikajuhte. Festivalil kõlas tema 1975. aastal loodud kantaat Hatõnn sündinud pärast reisi Valgevenemaale ning pühendatud võidu 30.-le aastapäevale. Teose ettekandel osales muide meie televisiooni ja raadio segakoor. Ega me jõuaks kõiki festivali külalisi tutvustada, neid oli tõesti palju ja igaüks pakuks huvi. Üht osa oleme juba õigupoolest tutvustanud läinud nädalasaadetes ja mõne suurkuju loodame teieni tuua eeloleval nädalal. Tänaseks lõpetame aga Pietro Artšentoga. 72 aastane maestro, Itaalia tuntumaid dirigente, oli Nõukogude liidus üheksateistkümnendat korda. Ta on kontserte andnud kogu Maal Siberist Pakooni välja esinenud siin ühtekokku 48. linnas. Oma elule tagasi vaadates ütleb Pietro tsento, et on end pühendanud muusikale ja ainult muusikale. Muusikat on ta armastanud varasest lapseeast saati. Ehkki isa tahtel lõpetati kõigepealt ülikooli õigusteaduskond, õppis Pietro Argento paralleelselt ka dirigeerimist ja kompositsiooni Naapoli konservatooriumis. Ja temast sai muusik kõigepealt oboemängija San Carlo teatris. Seejärel täiendas ta end veel Santa Sitsiilia muusikaakadeemias tuntud helilooja Otto respiegi juures. Ja siitpeale algab tema dirigenditee, mis on viinud teda paljudesse maailmamaadesse. Moskva festivalil kõneldes tõstis Pietro Jento eriti esile selle teoste valik, et ta ei näe siin mingit muusika lahterdamist heaks halvaks, moodsaks traditsiooniliseks kõrvu kõlavad väga erinevad teosed ja kuulaja teeb oma otsuse. On ju muusika niisugune kunst, milles petta ei saa. Festivali üks aukülalisi oli prantsuse helilooja meie sajandi klassiku, Andreas oli v lesk, madam Hildas oli v. Ta avaldas oma suurt tänu Nõukogude Liidu heliloojate liidule ja festivali organiseerimiskomiteele kutse eest Moskvasse viibinud kontserdil, kus pianist Valeri kaskelski ning Läti NSV riiklik sümfooniaorkester esitasid tema abikaasa klaverikontserdi ja idaesitusega väga rahule. Ta ütles, et esimest korda mängiti seda teost nõukogude liidus 11. jaanuaril 1967. aastal Kiievis. Tookord dirigeeris Andres oli v ise ning töötas ka solistiga. Solistiks oli tookord samuti Valeri kastelski. Dirigent Vassilisi naiski, kes juhatas nüüd festivali kontserti, valmistas sümfoonia ette iseseisvalt. Solisti ja dirigendi kontseptsioonid kattusid ning sündis uus kunstiline elamus, mille eest ma tahan. Hilda soli veht tänab esinejaid. Moskva festivalil, kus nagu korduvalt rõhutatud, kõlas eelkõige meie sajandi muusika klassika juba tuleproovi läbidinud muusikafestivalil ei unustatud ka, et tänavune aasta on mitme suure juubeliaasta. Möödunud on 100 aastat veela partoki Sorseenescu ja Nikolai meeskovski sünnist 90 aastat Sergei Prokofjevi ning 75 aastat Dmitri Šostakovitši sünnist. Moskva konservatooriumi suures saali Fuajeedes olid välja pandud näitused ja Skovski Prokofjevi partoki kohta. Rohkearvuline pildimaterjal tõi kontserdikülastajate silme ette heliloojate kogu eluteelehekülgi loomingust paiku, kus elatud Bru interpreet, kes nende teoseid esitanud. Festivaliprogrammides kõlasid nende kõikide helitööd Sorseenescult kammersümfoonia Nicolaineskovski loomingust. Kuues sümfoonia. Sergei Prokofjevi hood sõja lõppemise puhuks oli festivali avalugu mitri, Šostakovitši Loomingu varamust esitati pidulik avamäng ja 15-st sümfoonia. Bela partoki. Teine viiulikontsert kõlas Igor Oistrahhi esituses. Kontserdid ja näitused polnud siiski veel kõik, mida külalislahke Moskva pakkus oma festivalist osavõtjaile. Ka Moskva muusikateatrid olid mõelnud festivalile ja pakkusid neil päevil vaatamiseks kuulamiseks oma paremiku nõukogude autorite loomingust. Kremli kongresside palees mängibki, Sergei Prokofjevi sõda ja rahu ja kivilille ning Sergei Slonymski Ikarust Stanislavski ja Nimirovitš Tantženko nimelises Moskva akadeemilises muusikateatris oli Dmitri Šostakovitši, Katerina Izmailova, Nikolai Peiko, Legend Shandarkist Greenikovi tormis ja vääritu Väi ning Prokofjevi armastus kolme apelsini vastu ja Tuhkatriinu. Suures teatris mängiti neil päevil samuti Šostakovitši, Katerina Izmailova, AT Espai angaraad. Molczanovi koidikud on siin vaiksed freenikovi Hussari ballaadi ning šedriini surnud hingi ja kajakad. Festivalipäevade üks vapustavaid kunstielamusi oligi šedriinipissetskaja ballett. Kas Anton Tšehhovi näidendi ainet? See on lavastus, mille kohta ütlevad muusikud, et parim osa selles komponent, mis kannab etendust, on muusika, näitlejad, lavastajad leiavad, et režis suur on siinse põhikunstiinimesed arvavad et kogu atmosfäär ja emotsionaalne Ganva olevat juba ainuüksi kujunduses ja kostüümides. Balletiarmastajad ja Maiablissetskaja kunsti kauaaegsed austajad leiavad, et kõik algab ja lõpeb siin ikkagi majja võrratu, kordumatu lavasarmiga. Ühesõnaga öeldes, lavastus on väga terviklik, väga peen ja väga stiilipuhas kõikide komponentide harmoonilise tasakaalu arvel. Äärmiselt erinev eelpool kõneldust ja samas samuti peen ja stiilipuhas oli festivali noorima helilooja inglase Nigel Osbourne'i teos. Tema oli üks selle festivali üllatus. Muusikalise hariduse sai ta Oxfordis, misjärel täiendas endale Poolas viitult rutsenski juures ning töötas mõnda aega Poola raadio eksperimentaalstuudios. Noore helilooja looming on juba küllalt laialt tuntud ja palju mängitud ühtema menukamaid töid, kantaat seitse sõna, millele 1971. aastal sai osaks Šveitsi raadiopreemia. Aasta hiljem auhind, kuldne oks ja veel aasta pärast preemia Gaudeamus. Moskva festivalil kõneldes ütles ning et see üritus toimub väga heal ajal ja seda mitmel põhjusel. Festivalil. Tõnni küll Osbern kaasa oma vokaaltsükli sirp, Sergei Jessenini, Vladimir Majakovski sõnadele. Helilooja on mõlemalt poeedilt valinud revolutsiooni aega kajastavad värsid ja selle materjali põnevalt ja väga hea maitsega ühte põiminud. Siit õhkub tõelist revolutsiooni romantikat, mis tänapäeva noorele inglasele on kaunis kauge teema. Nendel Osbournei vokaaltsükli menus oli kindlasti suurosaga inglise lauljatari Linda hästi suurepärasel esinemisel. Moskva esimene rahvusvaheline festival on möödas ja ka esimesed kokkuvõtted tehtud. Üritus leidis head hindamist, kuid samas tehti ka ettepanekuid selle repertuaari, piirata mingi kitsama teema või ajavahemikuga ja nii edasi. Palusime Jaan Rääts seal, kes meie heliloojate esindajana kuulub festivali orgkomiteesse, anda oma hinnang toimunule. Mina isiklikult põhimõtteliselt pooldan sellist printsiipi, mis oli aluseks antud festivalile minu arvates mitte piiratud profiiliga festivale maailmas väga palju eriti selliseid, mis haaravad nimetatud avangard, distliku suuna heliloomingut. Neid korraldatakse pea igas riigis ja väga sageli aga taolist, mis haaraks tõesti nii sajandi kõik, ehkki põhisuundi. On ju selge, et meie ajal ei kirjutata mitte ainult ühesuunalist muusikat ja ja see väide, nagu oleks kaheksa Kümnenda sajandi muusika ainult taoline avangard, distlik, kannad kitsarinnaline väide seda väga jaga 20. sajandi, siis siiski mahuvad Stravinski ja Orphia Ja Šostakovitši ja Hatšhaturjan ja kes teab veel kui palju, väga erineva suunaga meistreid. Niisiis üks suurejooneline festival peaks ikkagi olema kus võiksid kõrvuti kõlada erisuunalised helitööd, muidugi esimeselt festivalilt ei saa ka nõuda, et seal oleks nüüd lausa kõik juba paigas olnud. Kindlasti korraldajad teevad omad järeldused nendest kogemustest. Ja võib-olla esimese festivali valikut mõjutasid ka meie varasemad kontaktid eri maade heliloojatega. Paistis silma, et väga palju kõlas muusikat tuntud ühiskonnategelast rahvusvaheliselt tuntud muusikute loomingust. See on ka selge, sest nendega on juba olemas kontakt ja nemad olid ka selle festivali suured toetajad ja innustaja initsiaatoreid. Neid tuli seekord esmajärjekorras toetada kindlasti tule või kus saab kaasa tõmmatud rohkem ka seni veel tundmatuid nimesid, nooremaid nimesid rohkem. Ja ilmselt ka rohkem nõukogude muusikat. Esimesel festivalil oli see väljapakutud üksnes meie hulgast lahkunud klassikute loomingu näol. Seal kõlasid nelja meie suure meistri tööta Stakovits, Prokohvers, Hatšhaturjan ja eskovski. Ja ma arvan, et see oli väga õigesti tehtud. Sest millise printsiibi alusel oleks võinud siis hakata valima neid Nõukogude muusikast, esindajad sellele festivalile? Pealegi oma suurimatest kujudest mööda minna ei oleks me saanud ja liiga palju omaloomingut pakkuda. Nisul festival oleks olnud täiesti vale sest et kõigepealt muidugi oli tarvis siiski meie publikule tutvustada laiemalt maailmamuusikat, muusikat mängitakse niigi, tuntakse küllaldaselt. Nii et kokkuvõttes ma hindan seda põhisuunda ja ma arvan, et seda festivali tuleks ilmtingimata jätkata. See tuleb teha traditsiooniliseks, nii arvasid ka kõik väliskülalised ja ja meie omad muusikamehed, kes viibisid festivalil, aga mida tuleks silmas pidada järgmiste festivalide puhul? Ilmselt oleks tarvis kutsuda ka rohkem interpreet välisriikidest mitte ainult eesmärgiga, et välisinterpreetide esitaks Likemata lääne muusikat ja meie omad oma muusikat võib-olla just vastupidi. Sellepärast, et nii jääks ka muusika vastastikku interpreetide repertuaari eriti kui tegemist veel uuema loominguga. Praegusest festivalist võtsid osa väljastpoolt ainult neli esindajat oli väljastpoolt, kui mitte arvestada muidugi India ja, ja Iraagi esindajad, kes esitasid rahvaloomingut. Nojah, ja siis veel mõned autorid väljastpoolt dirigeerisid ise ise oma loomingut, magulutas laskja manninoya ja akuta kava Jaapanist. Aga suurt põnevust pakkus muidugi kolliga maailma arvatavasti esimene oboemängija. Praegusel ajal. Ja maailma tippinterpette peaks tulevikus jälle kutsuma seda festivali veelgi säravamaks ja ma arvan, et niisugust festivali võib tõesti muuta niisuguseks sajandi suurürituseks, kui seda järjekindlalt korraldada ja väga arukalt kavad koostada. Nii et täiesti olen nõus Tihhon rannikoviga, kes oma pidulikus avakõnes just rõhutas, et niisuguseks võiks üritus kujuneda. Aja jooksul tahaks igatahes omalt poolt igati kaasa aidata. Ka sellele, et see üritus selliseks kujuneb ilmselt aja jooksul üha enam ka liiduvabariikide osa siin saab kasvama selle festivali läbiviimisel ja võib-olla ka kavades.