Ilus sügispäev on iseenesest üks paras ime, aga kui sa sellel sügispäeval juhtus olema vahval väikesel saarel, mille nimi on Suomenlinna ja sellel saarel asub üks muuseum ja sa tuled juhtumisega just parasjagu selles muuseumis siis on see kõik kokku üks imede ime. Järgnevate saate minutite jooksul tahakski oma headel kuulajatel natukenegi lasta osa saada sellest, mis tahavad, tuv ja muinasjutuline maja siis tegelikult Soomemaal Helsingi külje all Soomel linna saarel asub, seda ei oleks osanud vist unenäos ka näha, või mis sina Maarika arvab seda küll. Mina ei ole muidugi siin esimest korda, aga see muuseum jätab tõesti vapustava mulje ja siin on nii palju mängu. Mancredsin on igasugused loomad ja nukumajad ja nõud ja ja ma usun, et seal see on kõikide väikeste tüdrukute unistus, et saada selliseid mänguasju või kasvõi natukenegi nendega mängida. Ja poistel muidugi samuti siin väga palju tegevust, sest siin on nagu ma näen, seal suur purjekas ja hästi põnev, suur punane auto ja muidugi kiikhobused, mis ripuvad siin üleval lae all, ahaa, emane lennukidki sammas ja, ja tohutult palju igasuguseid selliseid lukke, millega mängisid meie ilmselt vanavanaemad. Kati, kuidas sulle siin meeldib? Hästi ilusaid asju, nagu kuulaja vist juba aru sai, minuga on kaasas, ma võin nii-öelda küll, et kaks tüdrukut, üks seal päris väike nimeks on Kati ja kui vana sa oled jäästen ja Maarika natukene suurem tüdruk ja eluaastaid endale ka natuke rohkem, aga nüüd tuleb öelda, et kogu seda meie jutuajamist on hästi muhedal moel kõrvalt jälginud. Eks habemega härrasmees, kelle nimi on Sepponieminen ja tegelikult tema saabki meile täna siin mõnusas ning salapärases muuseumis. Tere päevast tervituse Suomenlinna mänguasjade muuseumist kõikidele Eesti lastele. See maja siin on üks 100 aasta vanune suvila, mis kuulus omal ajal kellelegi Vene kindralile. Nukkude jälle elude muuseum on alumisel korrusel asunud peaaegu 10 aastat. Järgmisel kevadel juubel ongi. Siis saame juurde veel ühe ruuni ja ligi 5000 mänguasja, lisaks keraamik Pippa tanden Feldilt, kes on neid kogunud 25 aasta jooksul. Praeguse seisuga on meie kappides ühtekokku 2000 kõikvõimalikku mänguasja sealhulgas loomulikult ka nukk, kellest vanim on pärit aastast 1830. Too säravpunases kleidis nukupreili on tehtud portselanist ja meie asusime koos viieaastase khati ja temast viis korda vanema Marikaga üheskoos ja suure põnevusega kõike ümbritsevat uurima. Seda julge kättegi võtta. Ma kardan, et läheb katki, sest on ju portselanist tehtud ja ma usun, et no lastel on ikka kergem mängida, just mis on riidest tehtud. Aga kas tol ajal lapsed mängisid portselannukkudega? Niuke ülene oli lapsileta ärkodeti ja lapsed neile leeki mutta. Väärmastele hyvin tärgede, et siin oli äiditaja lastena. Portselannukuga lastel iseseisvalt mängida ei lubatud, see oli ikka ilusasti hoidja või kasvataja hoole all. Et taeva pärast midagi ei juhtuks ja kallis kogemata katki läheks. Sama juttu rääkis härra nimi ning alumisel riiulil pisut väiksemate pruntis põsksete portselannukkude kohta. Neid võis kunagine laps äärmisel juhul ainult sülle võtta. Võta parem oli muidugi see, kui ta lihtsalt eemalt vaatamisega leppis. Sellised hinnalised nukud kuulusid muidugi enamjaolt rikastesse kodudesse jõulid päris auasjaks kohe. Pereema ja peretütred võisid neid nuhkusega oma külalistele näidata. Aga kas siis nukkudega mängimise rõõm jäi taolistes majades tundma? Sugugi mitte kiigutamiseks riietamiseks? Eestimiseks jalutamiseks sobisid suurepäraselt pisut lihtsamad ja mitte portselanist, vaid näiteks riidest nukud. Nukkudega mängimise lustist pole küll läbi aegade ükski tüdruk nõus olnud loobuma. Ja loomulikult iga laps tahab mängida sellise mänguasjaga, et, et nad ei läheks katki ja jääte, et see seisaks ainult riiulil, et laps saab igal ajal ta võtta kas kaissu või minna temaga liivakast kati, mis on sinu lemmik mänguasjad, on sul kodus selliseid tarbeid ja lahingukoera äge nukkude noku Maiatajale? Härra Sepponiemine tutvustas oma võlumaailma edasi ja juhtis meie tähelepanu sellele, kuidas kõik väljapandu on paigutatud nii, et väiksematel ja suurematel muuseumi külastajatel seda võimalikult huvitav vaadata oleks. Näiteks on võetud üks seltskond nukke ja pandud tegutsema ja nii võib suurtes klaasvitriinides näha ridamisi pildikesi omaaegsest igapäevasest elust. Küll on seal kujutatud koolitundi küll lastega tegelevad tema küll karuperet askeldamas jõulueelses köögis. Muide, siin mänguasjade muuseumis oli kaks saali see, millest me oma ekskursiooni alustasime ja teine päris pisike kohe kõrval. Kõige vanemad nukud olid suuremas saalis, teises saalis sai vaadata juba sõjajärgsete aastateni. Kuulge aga viieaastane khati see siis nagu lummatult just selle klaasustega kapi taga, kus karupere köögis jõuluettevalmistustega ametis oli? Küsisin Katilt, kas ta juba märkas, mida need mesikäpad seal nimelt tegid. Rakke ja sa vaata ainult kui vägev pliitel on, kas sa kati, oled elus niisugust pliiti näinud? Kui karud on võõramaised, siis tillukesed kööginõud Soome enda päritolu araabia nimeline tehas on valmistanud. Pliit muide, on päris ehtne pliit kenasti köetav ja puha. Aga Kati säravatest silmadest võis otsustada, et ta oli veel midagi tolles jõuluhõngulise köögis avastanud. Selle kingiks ehet. Igavesti vahvate nägudega need vanad nukud küll seda küll ja minu arust nõud serviisid. Need on minu arust nii vapustavad, et kuidas on võimalik teha nii väikseid tasse või kohvikannu või taldrikud lausa mõistatus. See lumivalguke serviis on pärit aastast 1936. Aga tegelikult on see päris iseenesestmõistetav, et nukus ka, eks oma väikeajastu märk. Ja sa vaata nende nukkude näoilmeid, need on ju täpselt tolleaegsete daamide näoilmed. Jaa, seda küll. Ja ka nende riietuse. Sinna juurde kuulub kõik need ehted ja jalanõud ja soengud ja ja samas on nende kuidagi nendel nuppudel Kurime mõtlik ja mõtlik, isegi jah. Aga seda võib küll öelda. Igal nukul on oma näoilmet, ei ole nii nagu vanasti meil oli kõik ühe malli järgi tehtud, kes on rõõmsa näoga, kes on niisuguse kurva näoga ja ja kati, sinul on Barbi, eks. Kuidas sinu pordi välja näeb, mis nägu tal on? Selline nägottena. Ja hästi uhke juukse pahmakas seljaga läks, mammastab emale jälle paar töölele, suured, jooksin kreemi kaasa, mis saab peale panna, no ütle nüüd, barbi elab uhkemini kui mõni tädi, mis teha, mis sa arvad, kas barbi väga palju erineb siis ka nendest nukkudest, mis on pärit aastast 1918? Needega ellusid, onju, ja need on põnevad, need nukud. On tehtud sellel ajal, kui meid sinuga polnud üldse olemas, siin maamuna Marikat ei olnud olemas ja onu Sepot ei olnud olemas sõnu 1908 käisile juba kolm põlve tagasi ja, ja kujutad ette, kuidas nemad siis oma toas, missugune see nende tuba võis olla nende tolleaegsete lastetuba, kuidas nad siis nende nukkudega mängisid, ma arvan, et nad mängisid ettevaatlikult, sest vaata, kui ilusasti need nukud säilinud on. Ilusasti jah ja siin allpool väike armas kiikhobuoige, varson õhkab väelasi. Pooleli seda tööd. Sertroniemini ütles, et see hobuse keha on kaetud varsa nahaga, mis alles peen töö olla ja see on väga peen töö. Et jõululill kiposi käisid? Jah, ei tea, mis aastast need on, küsime onu Seppo käest, on ka teine esinejat on siin 80. koetaval nii et vaata, kati, kõik, mis sa siin klaasidega näed, mis sulle kangesti meeldib see kõik on 80 aastat vana. Kujutad ette, linaled, alles viiene. Ja üleva Laanmäe, Romanovite suguvõsa viimase tsaariperekonnaliikmed ja vanasalk. Ilusat lampi seal yleval tõesti nagu karamellkompvek ripub. Siin on väga palju Venemaalt toodud lelusid sel lihtsal põhjusel, et ka Soome pealinn oli omalajal. Peterburi tulles kuulusime me ju Venemaale 1809.-st kuni 1900 seitsmeteistkümnenda aastani. Ja kui siis uhkes pealinnas Peterburgis käidi asju ajamas, siis ikka toodi ulastele kuju küll augustiks mõni uus ja põnev nukk või muu mängukann. Ehkki need nukud ise olid tihtilugu valmistatud hoopis mõnes Lääne-Euroopa riigis ja siis lihtsalt Venemaale eksporditud. Vaat siis, kui keerulisi teid pidi omaaegsesse Soome lastetu pani mõnigi kaisuloom, mänguauto või suuresilmne nukk, sattus. Need on siis siin kapikeses klaasidega 100 aasta vanused nukud, ütles Sepponeeminen ja ma ei tea Maarika kati, kuidas teile tundub, aga minu meelest see musta riietatud proua küll lukku võtta ja see on juba nagu vanem naisterahvas, aga sepa ütles õieti, et need nukud meenutavad tänapäeva barbit, nende ütleme nii nägu ja keha ja on üsna Barbile lähedased ja kes siin on veel näha. Väga väikesed Käia nukuemal on lapselaps ja veel lapselapsel on oma väiksed nukud ja mänguasjad, põhimõte on sama, mis tänapäeva pardil, seal on ju ka terve perekond tarbinud, aga on abikaasaaiaga Ta on maja ja autod ja siin on jälle siis vastavalt tollele ajale, on pianiino ja on teelaud ja on uhked vaibad. Samovar paistab. Imeilus tilluke samovar täiendab suurepäraselt vanaaegset tillukest elutuba kus tolleaegne nukurahvas tegutseb ja liigub. Samovaris kõrgus on ligi seitse sentimeetrit ja teda saab kasutada täpselt samuti nagu iga teist samovariga. Ja sellest teest, mis ta keedab, piisab nukuperele täiesti õhtuseks kenaks äraolemiseks. Muide, see on muuseumi väikseim samovar. Edasi juhtis sekuni Eminem meie tähelepanu ühele Soome mal valmistatud pliidile, mis võis olla umbes 100 aastat vana, täpselt valmistus aega. Polnud kahjuks võimalik kindlaks määrata. Ütles, aga ta on samuti kasutamiskõlbulik nagu teisedki pliidid ja sama varid selles muuseumis, nii et kui nukuperel mõnel üksindlusel videvikus tunnil juhtub jahe ja kõle hakkama siis mine sa tea, äkki panevadki tasakesi pliidi küdema. Seda enam, et tilluke leek pliidisuust heidaks nii mõnusat helki kogu 100 aasta vanusele, köögi sisustusele, sealhulgas imelistele, pottidele, ponnidele, taldrikutele. Näeme interjöörid on kered, Migemistackilleudu, neist esimeeste ühte näo kuulumed, sama. Tiinal tükike taas ühest vapustavast eluasemest, nimelt nukupere külalistetuba aastast 1890. See on kuulunud selleaegsele vene ülikule, kes mõne aja möödudes sõitis Soomest ära Venemaale ning jättis selle uhke nukukodu siia Soome oma õele. Uhketel riiulitel sätendavad hõbedeekrid seintel ilutsevad mahtujalikus ranguses tillukesed ikoonid. Loomulikult ei puudu hapralt lauakesed, samovar kummutitelt on pühitud viimne kui tolmupilve. Edasi juhtis Sepo nimi on meie tähelepanu sellele, et saali keskel asuvas klaaskapis oli midagi vägagi kütkestavat poiste jaoks pooleteise meetri pikkune, täiesti töökorras aurulaev. Natuke eemal seisid rivis vaprad tinasõdurid. Tina hobuse seljas oli kuulsa väejuhi Mannerheimi kuju. Vahepeal olime märkamatult jõudnud teise väiksemasse saali, kus olid riiulitele hoolikad, sealt üles sätitud Soomemaal, 1930. aastal meisterdatud nukud. Teise maailmasõjajärgsed vene sõjavangide valmistatud pisikesed kiiktoolid, vedur, mis võis vilistada ja auru pahvida. Teise maailmasõjaaegsed ja vahetult selle järgsed mänguasjad olid tihtipeale isetehtud materjalideks puu, papp ja muu taoline. Teisi võimalusi lihtsalt tol hetkel polnud. Aga 50.-test aastatest võis klaasi taga näha tolmuimejat triikrauda ja pesumasinat, mis kõik olid ka täiesti võimelised oma ülesannet täitma. Samas aga märkas selle saate tegija kõikvõimaliku kujuga armsaid ja naljakaid salmikuid. Midagi niisugust, mis meenutas omaenese lapsepõlve, küsisin Marika käest, kas tema tundis sama ja nii see on ja kui sa veel vaatad ylesse poole, siin on pabernukud. Sest mina mäletajad, mina mängisin palju pabernukkudega, kangesti sai mängitud ja sai väga palju mänginud küll, jaa. Kuid nagu sa näed, pabernukud on kõik, kõik on väga erinevate nägudega ja erinevates asendites on, kes seisab, käed puusal ja kes kõnnib ja kui mina mäletan, et minul oli selline paber, nukuke seisis ühes asendis, minul ka. Ja siin me näeme veel, lennukid, need on need teise maailmasõja päris koledad ja haakrihmadega haakristidega ja siin me näeme tinasõdureid, siin on allveelaevad ja, ja, ja ja sõdurid nendele kõik teise maailmasõjast pärit pommiks, see, ütleme niimoodi, et kere on valmistatud puust ja ja siis ütleme selle pommi nagu ütleme, need tiivad on siis valmistatud paberist või papist ja isegi mängupomme on tehtud. No mis me räägime, ju siis oli neid, kes nendega mängisid ja, ja ma arvan, et poisid mängisid rohkem sõjamänge. Aga kui me nüüd siia kõrvale vaatame, siis siin on ju kootud väiksed sõrmkindad, nukusõrmkindad, et kellel tüdrukud mängisid ikka oma tüdruku mänge, et et kuidas süüa valmistada ja mängisid kindlasti kodu ja kooli ja nii nagu ikka tüdrukus on harjunud mängima. Niisugune oli rindkäik, siin toredas muuseumis suomenlinnasaarel. Kiidos käänistaja tervetula uurellen Ensikesenane. Pealegi, ja tulge järgmisel juubeliaastal jälle siis, kui meie muuseum täpselt 10 aastat vanaks on saanud. Siis avatakse, nagu juba öeldud, siin veel kolmaski ruumi saaks, nii et elu läheb lahedamaks. Kaks. Jah, seda majakest suomenlinna saarel Helsingi külje all tasub külastada kindlasti. Sest nukkude ja mänguasjade muuseum, kus leidub väärtuslikku läbi aegade ei tohiks ükskõikseks jätta kedagi ei suurt ega väikest.