28.-st 31. maini toimus Tseelias Sloveenias rahvusvaheline noortekooride festival. Mäletame, et neli aastat tagasi esines sellel festivalil teeneline lastekoor Ellerhein Heino Kaljuste juhatusel ja tuli sealt koju tagasi võitjana. Sel aastal festival toimub üle aasta esindas sellel festivalil Nõukogude Liit Jaan Krossi nimelise noorsoo kultuuripalees segakoor noorus. Ka nemad tulid tagasi võitjatena ja kuldmedaliga. Meie stuudios on täna segakoori noorus peadirigent Ene Üleoja ja dirigent Maie Kivita ning lauljad Katrin ja Aare kulli ning Raul Talmar. Seal on umbes 40000 elanikuga idülliline imekaunis linn. Ja traditsiooniliselt on ta neljateistkümnendat korda koorifestivalipaigaks. Seda koorifestivali iseloomustab eesmärk populariseerida koorilaulu noorte hulgas sest see on just nimelt laste ja noortekooride konkurss. Konkurents oli tugev küll. Inglismaalt saadu buliste noorte koorse võis olla küll ühe koolikoor, ehkki me seda täpselt ei saanud teada, aga näiteks Haadamari linnast Limburgi toomkiriku poistekoor, see on lausa kiriku juures. Seesama Haanomari koor on koorikool sisuliselt, kus lapsed saavad üldhariduse kõrval kõrge professionaalse muusikalise hariduse. Juba esimene proov, kui me kuulasime seda saksa poistekoori, siis oli juba võib-olla väike viga, et me seda üldse kuulsime, võttis natukene nagu ikka, jalad esialgu alt ära või siis võib-olla dirigentide optimismi ning me ise ka muidugi päris opti. Kristlikud siiski, kui rääkida siin optimismist, muidugi dirigentidelt oli seda optimismi märksa vähem, ainult oma elukogemustega oskasid seda varjata. Sest esimene pauk mõlemale dirigendile oli saabumise hommik, niipea kui meile ulatati kätte brošüür ja kui me hakkasime silmitsema, mida teised koorid laulavad. Ja kui me lugesime siit näiteks niisuguseid nimesid nagu Anton pruukner Elgar, koday Bauman, Bach tervematet siis ausalt öeldes tekkis niisugune tõsine kahtlus ja hirm hinge. Muidugi koorile me seda välja ei näidanud. Ja minu meelest dirigentide moraalil aitas kõrgel hoida just nimelt koor. Oma intervjuus Noorte Häälele Ene Üleoja ebakirjutas seda, et oli igal kooril ka kohustuslik laul, mida kõik pidid seal ehitama. Jah, kohustuslikuks palaksoli tsehhi kaasaegse helilooja Peeter eebenisalve regina mis on küllaldaselt raske pala igale koorile. Me tulime sellega siiski küllalt hästi toime. Võib-olla, et kõik ei läinud nii, nagu oleks pidanud minema. Konkurendid olid tugevad, laulsid sama hästi kui meie võib-olla paremini autorile endale, kes ka ise kohal viibis oli meeldinud meie esitus siiski kõige enam. Reglemendi see on ette nähtud, et oleks esinemine 20 minutit pikk, algaks ja et kohustuslik laul lauldakse esimesena ja ülejäänud ülejäänud kava oli siis oma valida ja meil oli ta siis niisugune, et Britteni kuuri tantsud ooperist kloriana helilooja Aarne Männiku rahvaviisi seade meie elu ja muidugi tormis. Meie kasutada on hindamatu väärtusega, kas siit sellele on salvestatud terve segakooride esinemine Tsiili festivalil sealhulgas nooruse esinemine tervikuna? Tegemist on amatöörlik, teda, aga kuna jutt on sellisest meie jaoks siiski erakordsest sündmusest siis ma loodan, et kuulajad andestavad tehnilised vajakajäämised ja hindavad ettekannete originaalsust. Tänu sellele kassetile saame me kuulata ka teisi koore ning osaleda festivalil. Nüüd aga kõigepealt kohustuslik kaasaegseid tšehhi helilooja Peeter eebenisalve regina segakoori noorus esituses 30. mail, seljas. Millal te saite üldse teada seda, et te peate sellesse sõitma ja selline asi tuleb esitada? Jutud hakkasid sellest liikuma juba kusagil sügisel. Hingeõhkõrn unistus, et on selline võimalus, et ehk saame. Ja vahepeal kadus nagu ära keegi erilist lootust ei hellitanud. Ja kusagil talve paiku siis hakkas asi nagu liikuma. Kõigepealt juba sellega, et kooris endas tehti selektsioon vanuseline põhine siis sellele, et konkursi Aurete vanus ülemmäär oli 22 aastat. Veebruarikuust, kui oli välja selgitatud see seltskond, kes hakkab kandideerima selle sõitu õiguste pärast. Gradilt veebruarist algasid meie proovid. Jaanuaris oli üsna valus konkurss konkursi jaoks, sellepärast et meile kirjutati etega koorilauljate arv. Meie koor on 75 liiget, muidu noh, nii-öelda loomulikku kadu oli seal ka kümmekond inimest, aga sõita me saime 45-ga, nii et ka nendest noortest inimestest, kes vanuseliselt meile oleksid sobinud Nendel tuli omavahel konkureerida. Muidugi, kõige kurvem oli see, et me töötasime kuni ärasõidunädalani veel kandidaatidega igaks juhuks, sest kunagi ei tea ju, mida elu võib ette tuua. Ja need kandidaadid kaheksa inimest jäid maha nii-öelda poolteist nädalat enne väljasõitu, nemad nägid siis nagu kõige suurema vaeva. Meile oli see küll suur probleem, sest üldiselt oleme meie harjunud oma tulemusi saavutama terve suure kooriga 70-ga, sest üldiselt me teame, et meie koor ei ole vokaalse valikuga koor, vaid ta on tekkinud nii-öelda loomuliku kollektiivi tekkimise tulemusena, nimelt need õpilased, kes 22. kooli omal ajal muusikaklassidesse astusid. Neid me ei võtnud vastu mitte vokaalsest nii-öelda aspektist hinnates, vaid lihtsalt, et nad olid enam-vähem musikaalsed lapsed. Ja need on ka põhituumikkoori põhituumik, tähendab, koor on ilma vokaalse valikuta ja selle tõttu me tunnetame oma vokaali teatavat vaegust ja seda ka väga kartsime, et kui me nüüd 45-ga peame laulma, et kas me üldse suudame ennast realiseerida. Aga seda hinnata, vabam praegu teie võit, tuletagem meelde, teiega konkureerisid kooristuudiod ja, ja koorikoolid. See oli, jah, me siin enne enne konkursile sõitu ka kõige rohkem kartsime vokaalset allajäämist, aga põhiliselt konkureerisid ju meiega kaks Lääne-Saksa koori prantsuse koor, inglisekoor ja siis alles ja kaks Jugoslaavia koori on nagu, nagu teine vokaalne alus siiski natukene. Ja niisugune klassikaline puhas laulmise maneer neil on, neil on natukene teistmoodi see asi, seda kartsime nagu vale asja, kartsime vale asjaga, sattusime tegelikult suure ehmatuse peale just nimelt selle Haademari linna poiste segakooriga. Klassikaline segakoor tähendab, õigemini poisid, noormehed. Me kartsime põhiliselt Slaavi häälekooli, mis on üle maailma tuntud ja väga hea, aga nüüd me sattusime Ideaalse Lääne kooli peale. Sest need 40 poissi, kes laulsid seal konkursil, nemad olid välja valitud 110-st. Kui me veel hiljem kuulsime, et see 110 on niisugune koori seltskond, kes laulab suurvorme nagu Bachi, Mozartit, Beethovenit ja Brucknerit siis muidugi oli see konkurents meile üsna halvav. Minule isiklikult küll ma ei julgenud seda kellelegi öelda. Ja kui me proovi kuulasime, siis need poisid olid laitmatu, ideaalsed kultuurse vokaalse kooliga. Aga ma pean ka ütlema seda, et ma istusin terve selle konkursi saalis ja kuulasin, et pisut niisugune natukene akadeemiline on see ettekanne nüüd ütleme just eriti saksa ja prantsuse kooridel. Ja ka inglisekooril pisut akadeemiline ja natukene ilma omapoolse suhted. Ta saal on televisiooni ja kuuma ilma poolt väga kuumaks köetud ja, ja kõik, see on nii ilus ja kaunis, mis seal tuleb ja, ja puhas ja kuidagi steriilne. Ja, ja meie koori esinemine, vaat sellepärast pärast neid koore torkas silma, mitte ütleme, jätame nüüd selle ära, alati olid väga hästi välja, aga ta torkas silma ka näiteks niisuguse asjaga erilise emotsionaalsusega. Kohe niisugune tunne, et koor tuleb saalile peale, et igaüks tahab vallutada saali selle oma muusikaga lihtsalt, mitte mitte üksinda. Kõige emotsionaalsem dirigent, ma ütleksin ka veel, kes selle koorile seisis, iga laulja tahtis anda lihtsalt vallutada saali ja see eriti noh, Tormise muusika veel selles lämbes köetud saalis, mul oli niisugune tunne kohe, et nagu kõik tardumusest, nagu ärkas. Ma pean ütlema, et me vist ei tunne oma koori võimeid ega oma lauljate võimeid, tähendab nihukesele otsustaval momendil oli niisugune eriline kokkuvõtmine laulda tahtmine kõik need jutud ja see teooria, mida me oleme rääkinud kodus lihtsalt realiseerus ja isegi see vokaal, mida me arvasime, et meil ei ole, läks kõlama. Palju on olnud juttu hada mari linna, Limburgeri kiriku klassikalisest poiste noormeeste segakoorist. Me saame nende esituses kuulata Baumanni Ave Mariat. Kuulakem kooritantse Britteni ooperis kloriana segakoori noorus esituses dirigeerib Ene Üleoja. Kuidas te siis saite teada oma esinemisjärjekorra, kas loositi välja või, või mismoodi see siis nüüd seal toimus, kõik? Esinemisjärjekord oli istid neile ette enne määratud. Ma ei teagi nüüd, mis alusel me täpselt ei tea keegi, mis alusel. Üldiselt meil miinimum, tänan. Selle järjekorraga vedasid kõigist väliskooridest välja arvatud Jugoslaavia koorid, siis olime viimased kassist kilbiga või kilbil see minek, et kui viimasena hästi teed, siis on teada, et on mulje, seda suurem. Viimasel ajal ära rikud siis muidugi jälle seda kehvem. Aga eilne kuulasite teisi konkurente? Loomulikult neid ei kuulanud. Olime ühest väga kenast pargis ja rääkisime. Me võtsime põhimõtteliselt hoiaku, et mitte ennast rööpast lasta välja lüüa. Me väldime teiste kooride kuulamist, aga no paratamatult me nendega kohtusime, sest me elasime ju kõik ühes majas. See elukoht oli selle üliõpilaste maja, kuhu kõik need väliskoorid olid majutatud. Ja siis aeg-ajalt oli kuulda hääleharjutusi igal pool koridorides ja klassiruumides. Huvitav ja tore oli see maja, kus me elasime tõesti sellepärast, et seal elasid ju tegelikult kaheksa riigi esindajad. Kõik külalised olid seal ja peale selle alguses oli seal veel ka terve rida neid Jugoslaavia enda koore ja paratamatult see rahvusvaheline niisugune noorte seltskond, kes kohtusid kas pesuruumis või sööklas tekitas niisuguse toreda ühistunde, sest et oldi ju laulu pärast kokku tulnud ja on ikka eriline rõõm küll vaadata, minul nagu juba vanemal inimesel kui noored inimesed on kokku kogunenud selleks, et laulda ja võrrelda oma võimeid. Ega seda tänapäeval ju liiga tihti ka juhtu. Ja selles suhtes oli veel see viimane õhtu ka väga meeldejääv, et sai lauldud tõesti kõiki rahvusvahelisi ja siis laule, mis me teame, kliimasõnu ei tantsi spaa peal kõik revolutsiooni laulud, plussisel, kõik moodsamat poplood, ansambel ABBA repertuaarist üleni ära lauldud igal juhul noh, selleks, et seda kõik teavad niimoodi, et just nimelt ainult selle laulmise rõõmu ja üksteise kõrvalringis seismise rõõm. Selline eriline, mida jah varsti iga päev me kokku ei tule, selleks, et niimoodi teha. Ja nüüd killuke inglise Haadeebuli linna noortekoori esinemisest koday õhtu. Kuidas teatati see teie jaoks nii tähtis teade, et olete võitjad? See oli õige naljakas lugu. Tulemused teatati õige pea pärast konkursi toimumist. No kuskil viis 10 minutit peale viimase koori esinemist. Ja meie veetsime oma aega pärast esinemist täitsa pahaaimamatult seal maja ees muru peal, ajasime juttu, laulsime, oli väga tore. Ja siis järsku kuuleme haka puhnest, sagin. Kõrvalkoolid juba karjuvad, hüppavad, rõõmustavad meie vaatame imestunud näoga ringi, milles asi. Ja valjuhääldajad, ausalt tulemused teatati, me midagi aru ei saanud. Ja siis ootame ja ootame siis tuli üks meie koolipoiss ütleb, et noh, raudne esimene oleme võitlejad, veel haarame talle vastad, haa, küll on naljakas, aga mis tegelikult on. Ja siis, kui tuli see päris teade, tõepoolest, oleme võitlejad? Ei, see oli küll selline tunne. Ent lihtsalt segaseks minna, sai suur hülgamine, nutmine ja ripsmetuši plekid laiali, keegi sellest ei hoolinud. Kargesime ringi kallistusi või? Praegu siis veel Ene Üleoja saabus asjast päris märul lahti. Seda igat kirjeldada, kuna kõik oli niivõrd ekstaasis, niivõrd õnnelik möödaminev rahvas vaatama. Sa lihtsalt asja tegi see veel huvitavaks, et seal reglemendi seal nii ette nähtud. Et kes saavutavad punktid 95 kuni 100, need on kuldmedalivõitjad ja isegi kui kõik need neli koori oleksid sinna punktide arvestusse mahtunud 95 kuni 100, siis nad oleksid kõik kuldmedalid saanud, ainult et lihtsalt nüüd mängib see omavaheline järjekord, kõige esimene kuldmedal, mis ületas selle 95 punkti, oli inglise koorile ja nemad sattusid kõige esimesena ekstaasi selle tõttu meie omadel meeleolu muidugi langes, kuldmedal on juba välja antud, umbes niimoodi järgmine koor, kes siis ka kuldmedali sai, järgmise punktide arvuga oli siis neid sadamalinna fantastiline meie meelest siiski noormeeste poistekoor noh siis juba nagu vähe jäi, jäi järele lootusi lihtsalt kaks kuldmedalit juba läinud, kas neid tõesti siis kolm tükki antakse ja kui me siis see kõige viimane muidugi loeteluga kõige viimane välja hõikamine, eks ole, 0,2 punkti kõrgemad või 97 punktiga, kes siis Nõukogude Liidu koor. Sellepärast oli seda kannatamist ja seda ootamist ja seda isegi vaevlemist ja teiste rõõmu vaatamist nii raske vaadata oli endale lõpuks teadvusse läheb, et sina siiski isegi see kõige esimene olete. Noh, minul on ainult hirmus kahju, Ma isiklikult seda seda esimest rõõmujoovastust ei näinud, kui me olime ära esinenud, siis meie giid viis mind saali ja saalis oli võimalik siis nüüd kuulata ära need pallid, nii et ma ei teadnudki, mis mu koorde, kus nad ootavad, kus nad üldse on. Ja saalis tundus olevat ka see ebareaalne, et me oleme võitnud. Me tõesti ei läinud välja selle tundega, et me võime nüüd kuldmedali või esikoha või ja selleks ajaks, kui mina välja jõudsin, siis oli muidugi meie koori ekstaas haripunktil seemned, vürtsid, märganud nad kiljusid kohutavalt peene häälega. No ega me ainukesena seda ei tee. Reis siiski võrdlemisi kõva märul kohe ikka me ütleme kasvõi seesama Inglismaa saksa noormehed käitusid siiski pisut vaoshoitumalt mu meelest, aga rõõmujoovastus oli muidugi seal maja ees platsil küll väga suur. Neli aastat tagasi ellerhein sealt ära auhinna. Kas mingil määral näiteks see teile ka edasi lahendused Nõukogude liidus Eestist on üks kooriga võitab seal ja see oli meile nii ühtlasi teenäitajaks mõningas mõttes, me olime nagu tuntud ja teatud ja konkreetselt just Eesti koorimuusika. Aga teisest küljest ta paniga väga raske kohustuse peale, sest me tajusime, et meie käest oodatakse umbes midagi taolist. Ja lisaks nüüd nii-öelda väikese Ellerheina võidule teadki möödunud aastast Debretseni võitu, sest need maad tähendab nii-öelda koorikultuuriga maad, nad suhtlevad väga tihedalt rahvusvahelistel konkurssidel ja palju oli osavõtjaid praegusest konkursist, kes oli tulnud möödunud aastal Debretsinis. Ja isegi ma mõtlen, et kas meie paigutamine seal kava lõppu viimasena ei olnudki, nende kahe koori teened vaadati jälle, on tormis jällegi on üks niisugune koor, kes tuleb siit Eestimaa pinnalt, et nagu oodati, et sealt peaks nüüd üks tulemus tulema. Muidugi ta kohustas, oli meeldiv, aga tegi elu raskemaks kah ilma tormis, et ta küll ei ole vist enam üldse mõeldav kuskile minna. Seda meilt oodatakse, seda Meilt tahetakse tormise vaimustus kooriringkondades on ikka nii suur, et meile jäänud nootjaga plaati, millel üldse Tormise sõna küljes oli. Tormis, Vadja pulmalaulud, mida noorus laulis Tšiilis. Aga peale konkursi, kas te saite kusagil, kaeva koorid demonstreerida, esineda? Meil oli kohe päris väikene selline väljasõidukontsert, sealt sellest me sõitsime 60 70 kilomeetrit eemal Maribori linn kus meid võttis vastu väga hea lastekoor. Me esitasime seal kahasse valt. Noh, juba see näitas selle Jugoslaavia koori kultuuritaset juba marju pole, koor tõesti väga, väga kõrgel tasemel esines ja meid võeti ka seal kenasti vastu, seljas oli veel. Samal õhtul oli peale sedasama konkursi. Päeva oli õhtul veel kontsert, järgmisel päeval siis nagu võitjate kontsert, pluss veel siis raadiolindistus järgmisel hommikul. Aga noh, me laulsime, seal tegime päris kontserti, tegime nagu ise selles mõttes, et see võiduekstaas kestis ikka päris kaua selleks niimoodi, et mesel samal peale siis esimese päeva pikki neid vintsutusi kõiki, me suutsime ikka veel õhtul seal ümber maja päris ilusad laste mängud käima panna ja niimoodi, et me saime isegi. Kohalikud olid päris kohe nagu huvitatud seal sõdurid käisid, mängisid meiega brid, teised koorid võtsid kaasa. Meil organiseeriti seal ekskursioon. Me käisime vanades kloostrites kirikutes, vaatasime sealseid maaligaleriisid ning kus aga võimalik, siis proovisime ka oma häält ning peab ütlema, et kõikides nendes kohtades oli fantastiliselt hea akustika mis tegi lihtsalt rinna rõõmsaks. Peaks ütlema veel, et vist see akustika ei olnudki kõige olulisem, mis meil elamuse andis. Elamus oli niisugune kompleksne. Kõigepealt kaunis loodus meie jaoks täiesti eksootiline, seninägematu loodus selle looduse keskel. Need tõesti vanad ja väärtuslikud ehitused tähendab arhitektuuriväärtused lisaks kujutava kunstiväärtused kui sa meenutad mitte ainult saalide kõlanud hästi, vaid ka siseõued, kus me laulsime mitmes siseõues juba need olid meie jaoks niukse erilise akustilise efektiga. Ja võib-olla kogu see kokkupuude ilusa Väärtusliku kauniga lisaks muidugi ütlemata sõbralikud ja kenad inimesed, kes meid ümbritsesid ja kogu organisatsiooni nihkunele aitama sujuvus. See kõik andis meile erilise kõrgtoonuse ja nii mõnigi teos, mis meil siin kodumail on nagu natuke meist nagu eemale jäänud. Me pole temaga kontakti leidnud. Äkki kontakteerus ratsiaal, kaugel Sloveenias ja eks võib-olla nendel enamustele tänuga meie emotsioon vallandus ja see konkurski toimus emotsionaalse kõrgpinge niukses õhkkonnas, võiks öelda positiivses õhkkonnas. Öelge mulle palun ka veel seda, kas meie oma publikul on võimalik teie koori lähemas tulevikus ka kusagil kuulata ja seda kaval, mida te selgelt laulsite tahame oma publikule laulda. 25. juunil laulame oma majas oma suures saalis Mustpeade seal kell 19. Nii et 25. juunil kell 19 on kõikidel võimalik nooruse seda konkurssi kava kuulata, tahame laulda nii selle koosseisuga, kellega me käisime festivalil aga tahame laulda ka oma suure kooriga, sest ma tahaksin kõikidele öelda, et see ei ole mitte 45 võit, vaid see on kogu meie koori võit.