Tänavuse suve üheks kirjanduslikuks suursündmuseks oli kahtlemata lätlaste Andris pumpulsi poolt koostatud eepose laadžblessis ilmumine. Meie lõunale olid olid meil juba ammu etteheiteid teinud, et Kalevipoeg on läti keeles juba 1929. aastal Elina saalite tõlkes välja antud. Meil aga oli Lačclessis ikka veel ilmumata. Selle suure töö Laczklissis eesti keelde panna tegid ära Vladimir Beekman ja Karl Aben. Karl Aben on teatavasti üldse meie teenekamaid läti kirjanduse tõlkijaid ja täna nõustus ta meie mikrofoni ees rääkima oma tõlkijategevusest, sest kahtlemata tõlketegevus jalga eepose tõlkimisest. Selleks peab olema enne väga ja väga palju ära teinud. Nii et minu esimene küsimus olekski, kuidas ja millal algas teie tõlkija tegevus? See oli 1918. aastal. Olin lõpetanud kevadel Volmeri õpetajate seminari ja alustasin sama aasta hilissügisel töötamist õpetajana äsja loodud nõukogude Lätis oma kodukohas Aluksness Eesti algulis. See oli ärev ja erutav aeg. Täis revolutsioonilise võitluse kirgi täis loovat tööd. Uued singlid. Noil ärevatel päevadel, sest käis sõjategevust, sattusin ma esmakordselt isiklikult Läti kirjanike kunstnike seltskonda. Nimelt töötasin tol ajal Aluksne Läti gümnaasiumis läti keeleõpetajana. Joonistuste põdenud aga Läti noor andekas maalikunstnik, graafik töökabscasaks. Victor ellid korraldas oma korteris kohviõhtuid. Mina sattusin sellesse seltskonda tänu Läti Gümnaasiumi laulu muusikaõpetajale Polfandile kellega elasime ühes korteris ja musitseerisime. Mina mängisin viiulit, tema saatis. Nendel koosviibimistel luges Eliste virda oma luuletusi. Veegaab Skasaks, tutvustas oma värskeid kobistlite puulõiked tõmmiseid. Meie Polfandiga musitseerisime. Osaledes selles väikeses Puhhi inglaste ringis, kui nii võiks öelda. Ja arutledes kirjanduse kunsti küsimusi süvenes mu huvi kirjanduse vastu. Siin hinnati kõrgelt Raise luulet ja eriti ta Fausti tõlget. Ning 1990. aasta kevadel tõlkisin ma juhuslikult kätte sattunud Oskar Lutsu lühinäidendi mahajäetud maja läti keelde. Tollal valdasin vist küll võrdselt nii eesti kui läti keelt. See oli mu esimene tõlge ja ka esimene trükis avaldatud teos ilmus Valgas aasta hiljem. Rauska kirjastusel. Hiljem tartus katsetasin juba tõlkimist läti keelest eesti keelde ning esimeseks autoriks oli läti revolutsiooniline kirjanik linnarts Laitses kellenodelli metsad. Tõlge ilmus Postimehe joone all, mille kirjandus osa toimetajaks oli August Alle kes andis mulle hoogu jätkata tööd sel alal. Esimene suurem teos, mille läti keeles tõlkisin, oli läti dramaturgia klassiku Rudolf Laumoni draama Hindrani. Saatsin selle Estonia teatrile. Juugoltide teos meeldis ja taga lavastas selle. Nii see töö algas. Missugused Läti autorid on olnud kergesti tõlgitavad ja missuguseid raskesti või kas on üldse olemas kergesti tõlgitavaid autoreid? Jah kindel on, et üht autorit on kergen, teist raskem tõlkida. Ühe autori stiil, sõnastus lausestus on lihtsam, teisel keerukam. Ühes teoses esineb rohkesti provitsialismi vulgarisme füsioloogilisi väljendeid, haruldasi sõnu teises vähem või hoopiski mitte. Kuid kahtlen, kas üldse on kergesti tõlgitavad teoseid. Näiteks vilis laatilised teoste stiil, lausestus ütlemislaad on üldiselt võrdlemisi lihtne. Ent seda lause sujuvust, seda lihtsuse ilu kui nii võiks öelda, mis ta teostele omane adekvaatselt teises keeles edasi anda polegi nii kerge. Kui mõne teose tõlkimise puhul tuleb isegi sõnaraamatut harva abiks võtta siis teise puhul ei piisa sellest kaugeltki mitte, et näiteks ka vilis laadsesse kaluripojad tõlkimise ajal tuli mul kui kuivama inimesel Käia etnograafiamuuseumis ja konsulteerida etnograafia eriala inimestega. Külastasime Pärnu rannas ja Narva-Jõesuus kalureid. Et tutvuda nende tööde-tegemistega koha peal. Mõistmaks õigesti. Ja et eesti keeles õigesti edasi anda neid rohkeid kalastamise, meresõidukite, püügiriistade, ka kalasaaduste töötlemisega seotud erialaseid termineid, mida teoses esineb külluses. Ka andes upiti haljendama, tõlkimisel ei piisanud selle raamatuist ja etnograafiamuuseumist. Kui üldse nimetada mõnd raskemini tõlgitavad autorit siis minu arvates on seesugune just Andris upits. Peab ütlema, ta on suurepärane stiilimeister. Aga kui ta varasema perioodi teostes on keel ja stiil veel võrdlemisi lihtne, siis ta viimases teoseis Halindavas maas ja epopöast lahkpilvedes on see ma ütleksin, meisterlikult keerukas, esineb rohkesti pikki raskepäraselt liikuvaid perivoodi rohkesti pruntsialisme argoo sõnu, etnograafiaalaseid, termineid. Lugejate hulgas on teie tõlgitud Laatsise kaluri poeg erakordselt populaarne. Missugune aga teie tõlgitud raamatutest on teile endale kõige südamelähedasem? Et tõepoolest, see romaan on vist küll Ladze mahukas loomingus kõige populaarsem teos ja seda mitte ainult lätist võit kogu nõukogude liidus ja ka väljaspool selle piire. See teos haarab ja paelub lugejat peene psühholoogilise koega teravate sotsiaalsete probleemidega. Meisterlikult kujutatud karakterite ja otsehaaravalt laadisele eriomaselt arendatud süžeega. Tõlkides kaluripoega töötasin nii mõnegi episoodi eestindamisel sügava kaasaelamisega. Rohkesti haaravaid, sügavalt liigutavaid, suure humaansustundega loodud ja poeetrici kohti esineb Ingani suurepärases raamatus Sarapiku Purre mille tõlkimine valmistas suurt vaimset rahuldust. Viimati tõlgitust hindan ma kõrgelt Läti tänapäeva keskmise põlvkonna prosaisti Regina Eserat. Ta munoloogidena loodut mosaiigi raamatut kuuvalgete öö mis ilmub tõenäoliselt veel sel aastal ka eesti lugeja lauale. Tõlkisin suure sisse ja kaasaelamisega inimese hingeelu hea tundjana. Ja ma ütleksin, targa psühholoogina suudab autor võrdlemisi õhukese raamatu lehekülgedel ja ühe kuuvalgete sügise vältel manada erakordselt eredalt ning elavatena lugeja silmade ette mitmeid erineva saatuse ja erineva elukäsitlusega inimesi kelle teed ristuvad pimedal ööl päikeses kolkaraudteejaamas. Eraldi tuleb mainida muidugi läti suurt poeeti filosoofi rannist kelle värssidesse ja mõttekäiku süvenemine valmistas sügavat intellektuaalset ning kunstielamust. Ent ühtlasi tajusid, kui raske on sageli tabada ja kuigivõrd adekvaatselt teises keeles edasi anda. Suur vann, mõtte, klassikalist selgust, mõttesügavust ja sõna Askuse poeetilist ilu. Te olete isiklikult kokku puutunud paljude Läti kirjanikega, kes neist teile inimesena on kõige enam meelde jäänud. Tõepoolest mul on olnud aastakümneid tädikirjanduse ja kirjanikega üsna tihe kontakt. Olen võtnud osa Läti kirjanike kongressidest mitmesugustes nõupidamistest sümpooseumidest üksikute kirjanike tähtpäeva tähistamisest. Tunnen isiklikult paljusid läti vanema ja keskmise põlvkonna kirjanikke. Nooremaid vähim. Kõige tihedam kontakt on mul olnud võib-olla siiski vilis laatisega. Võrdlemisi ulatuslik kirjavahetus sugenes juba seoses ta arvukate teoste tõlkimisega olles sageli temaga isiklikult kokku puutunud. Alates 1940.-st aastast, mil töötasin Riia Ülikoolis. Olen viibinud korduvalt külalisena ta kodus. Vilis Laatsis oli erakordse tahtejõuga tohutu töövõime, haruldase distsipliini ning enesevalitsemisega inimene. Ainult tänu neile omadustele suutis ta luua sõjajärgseil aastail vastutusrikka poliitika ning riigitegelase töö kõrval ka rohkesti ulatuslikke ning väärtuslikke teoseid, eriti proosa suutvormi alal. Ta jutustas, et kasutab oma õega iga päev range plaani järgi peaaegu minutilise täpsusega. Oma kirjeldusalast loovad tööd tegevad ta mõnikord isegi ministeeriumis oma kabinetis kui sugeneb selleks vaheaeg ja mindi ulatuslik töö ootab jätkamist. Seejuures kannatas Laatsis mitme tervisehäire all. Ta oli külmetanud sõja ajal raskesti jalad mis andsid end kogu aeg tunda. Ta põdes suhkruhaigust. See nõudis regulaarset insuliini süstimist ja rangelt ette kirjutatud toidurežiimi. Laatsis oli väga avarate huvidega inimene. Lihtne tähelepanelik ning peen, tundlik suhtlemisel kaasinimestega. Kirjavahetuses ei kasutanud ta iialgi sekretäri masinakirjutaja abi vaid vastas alati isikliku käekirjaga. Kirjadest. Tundis huvi eesti kirjanduse vastu. Hindas kõrgelt Tammsaaret. Rääkides Eesti kaasajakirjandusest, pidas ta eesti dramaturgiat tugevamaks kui lati oma. Ta mainis Smuuli liaad August Jakobsoni Rannetti näidendeid. Ladisele meeldis Eesti loodust, linnad peaaegu igal aastal tegemata automaat ka läbi Eestimaa. Et näha oma silmaga, kuidas naabermaaelu hiigelsammudega üles mägi läib. Teisena tunne isiklikult lähemalt läti rahvapoeeti jaanis Dudakansi kellega on mul olnud pikemat aega tihe ning sõbralik kirjavahetus ja kellega meil kui kaasaegse-il on rohkesti ühiseid kurje alasid, ühiseid mälestusi, ühiseid tuttavaid minevikus suudab, kas on väga südamlik, siiras, tagasihoidlik ja lihtne inimene? Käsva suvel veetsime ühe kuu koos temaga Riia rannast nuputis kirjanike loomingu majas. Külastasime koos railisega seotud kohti. Kuulasime Vinteri kontsertsaalis Leningradi sümfooniaorkestri kontserte. Muide ta tegutses kodanlikul ajal ka muusika ja teatrikriitikuna kirjandusteadlastest kriitikustest olen võib-olla kõige sagedamini kokku puutunud professor Kaarlis Kraulintiga kes loeb Riia Ülikoolis. Nõukogude rahvaste kirjandust. Tunneb hästi ka eesti kirjandust. Kuivõrd see on kättesaadav läti ja vene tõlgete kaudu, hindab kõrgelt Eesti tänapäeva sisukad sageli julget probleemi rikkast proosat. Tal on omad kindlad seisukohad ja tõekspidamised. Kirjanduse hindamisel mäletan ta kandidaadidissertatsiooni kaitsmist Riia ülikoolist. Ma sain ta väitekirja autor referaadi ja tõdesin imestusega, et peaaegu pool sellest sisaldas poleemikat. Ta vaidles vastu ja tõestas mõni aeg enne teda kaitstud evalt Sokoli väitekirjas esitatud seisukohtade paikapidamatust. Mõlema väitekirja teemaks oli üks ja sama autor Rainis muidugi eri aspektist vaadatuna. Lihtetatsiooni kaitsmine kestis üheksa tundi. See oli otseses mõttes sõnasõda. Ning siin näitas Kaarlis kaunis end väga erudeeritud, suurte teadmistega ja osava väitlejana. Selliseks on ta jäänud tänapäevani ka oma kirjutistest ja sõnavõttudes. Nagu ma juba saate alguses ütlesin oli tänavuse suve eks kirjanduslikuks suursündmuseks kindlasti Laczklissis ilmumine, kas teie teatuks paari sõnaga selle teose tähtsusel, tänapäeva lugejale? Rahvaeepos on ju iga rahvuskirjanduse uhkuseks nagu soomlased, Kalevala. Nagu eestlased Kalevipoega. Nii hindavad lätlased kõrgelt Andres pumpuri epust Laas, kes siis karutapja milles kõige vahetumalt ning eredamalt väljendub see progressiivne demokraatlik millest võrsus arenes, kasvas möödunud sajandi teisel poolel Tätti rahvuslik vabadusliikumine laadsetest, siis on esimene ulatuslik teos täpi keelduses kus kujutatakse laia haardega tähtsaid riigi elu sündmusi, ehkki kauges minevikus rahva saatust, rahva võitlust kõige kallima vabaduse eest. Nagu Rainise revolutsiooniline luule, nii pumpoli, Laaspessis kui taide teos pole minetanud oma mõjujõudu ka tänapäevale. Paljud suurest isamaasõjast osavõtjad on oma mälestusi väitnud. Milliseks suureks innustavaks jõuks võitluses fašistlike jõukudega nii-öelda musta riikli järglastega oli pumpuri laas kössis. Nagu ka selle eepose aineil loodud Raimise draamatulija öö. Jaanist suudab Kansi jõuline ning emotsionaalne luuletus Laatškeeessis. Samuti on ju palju räägitud, et suure isamaasõja päevil aitasid nii Kalevipoeg kui ka tasu ja meie rahvuskorpusemehi. Kuid üldse, tundes hästi nii eesti kui läti kirjandust, mida te ütleksite nende kohta võrdlevalt? Igal rahvuskirjandusel on oma tõusu ja mõõnaperioodid. Kui paar aastakümmet tagasi oli läti kirjeldusel tänu andes upiti vilis laadse ja Ann Sakse teostele üleliiduliselt tunnustatud maine kõlapind siis viimasel aastal on Eesti eriti leedu kirjandus suurema tunnustuse osaliseks saanud. Seda tunnistavad ka lätlased ise. Praegu aga on raske öelda, kummas kas eesti või läti kirjanduses ilmub rohkem esile kerkivaid teoseid. Aga üldiselt võib siiski erinevaid jooni kahe lähema naaberrahvakirjanduses selle arengus täheldada. Esiteks Läti kirjelduses on olnud aastaid juhtivaks žanriks luule. Meil seda öelda ei saa. On esile kerkinud mitmeid silmapaistvaid luuletajaid, hoiast vaatsetis, Timonsetiseerunis, aaria elksne Maarist, Jaclaris, viimaselajal jaanist Peters. Peale üksikute autorite luuletus kogude avaldatakse Lätis hoopis rohkem mitmesuguseid luule antoloogiaid kui meil. Igal aastal ilmub ulatuslik värskemate luuletuste kogumik luulepäevade nime all nimelt septembris toimuvate luuletaimede puhul ilmut eriteemalisi luulantaloogiaid, näiteks meilimees alapealkirjaga luulevalimik oktoobril milles on esitatud ligi 100 luuletajat, igaühelt üks kuni kaheksa luuletust, ka tõlkeid. On ilmunud mahukas valimik, lembeluulet ja teisi. Ma ei räägi juba tavalistest mitmeköitelist luule Antaloogiatest. Ka ajakirjanduses, ajalehtedes antakse hoopis rohkem ruumi luulele üldse ilukirjandusele kui meil. Jääb mulje, et lätlased on kirjanduse eriti luulelembelisemad, kui kainelt mõtlevad eestlased. Mis puutub sisusse, siis võib vist kindlasti väita et läti värsi meistid harrastavat rohkem sotsiaalseid ühiskondlikke teemasid, rohkem publitsistlikku, kodanikuluulet, poliitiliselt luulet. Selline on üldmulje. Arvan, et ma ei eksi. Kui tahaksime tõmmata rööpjooni proosa alal siis ilmneb, et läti kirjanduses ilmub hoopis rohkem dokumentaalteoseid, biograafilisi, autobiograafilisi raamatuid ja publitsistlik teoseid kui meil. Kui nimetada vaid mõnd viimasel ajal ilmumist, siis tuleb esile tõsta. Nii, et oli see erakordselt suurt, otse plahvatuslikku vastukaja äratanud ja kogu Läti mao ühiskonda kihama pannud. Vaheda publitsiste sulega loodud ja ranged, rangelt dokumentaalset matkaraamatut mu kurama, teist osa. Ja teisena munars Kurtnieti mõnetistilisest laadis loodud. Ma ütleksin poeetilist kuid jällegi rangelt dokumentaalset biograafilist raamatut kaks elu milles kujutatakse läti luuletaja Eisen Svelise kolgata teekonna kannatusi fašistliku okupatsiooni ajal Valka vanglast salastilist Stothofis, seal autousenis. Mis teie arvates üldse on läti kirjandusest veel olulist tõlkimata? See on küllaltki raske küsimus. Missugusest aspektist keegi kirjandusteost oluliseks tähtsaks peab. Tuleb ütelda, et läti kirjanduses on veel rohkesti teoseid, mis vääriksid eestindamist, kuid minu arvates otse vajalik oleks teha eesti lugejatelegi kättesaadavaks mõned neist Läti kirjanike teostest milles käsitletakse seda ajajärku ja neid sündmusi meie rahvaste lähemast ühisest minevikust, mida meie kirjanduses on vähe või pole üldse käsitletud. Ja millistel teostel on meie noorsooideoloogilisel kasvatamisel patriotismitunde kasvatamisel kommunistlikule kasutamisele minu arvates oluline tähtsus. Ma mõtlen siinkohal fašistliku okupatsiooniaastaid elutingimusi ja traagilisi sündmusi fašistlikest surmalaagris ja sundemigrantide elu-olu võõrsil. Kes pole ise noid aegu ja sündmusi isik tuut läbi elanud peaks olema võimalus tutvuda nendega ka mõjuvõimsa taidlasena vahendusel. Ning nendel teemadel on ilmunud lätikeelses mitmeid kaalukaid sisutihedaid ja kunstiliselt teostelt silmapaistvaid teoseid. Nimetaksin siinkohal kahtleti autorid. Minu arvates ei virise. Ja eilses veebruaris kes on ise läbi käinud fašistliku korra kannatuste põrgust alatest Valmera vanglast jast alas püsist kuni Maut, Houstoni ja Vucenwaldi koonduslaagrite, nii Eisens Veevelise neil teemadel loodud luuleraamatu kohta istutage roosid neetud maamulda, võib öelda, et see on tohutult jõuline ühiskondlik luule. Kodaniku luule, selle sõna kõige sügavamas mõttes. Emigrantide elu aga nii-öelda vabatahtlikku pagendust kui keerukatest ja halastamatutest, sõjatingimustest ja okupatsioonist tulenevat tragöödiat. Paljudele kujutatakse haaravalt Sigmund squishi ühest parimast romaanis õpetatud pillid. Need teosed peaksid leiduma minu arvates ka eesti lugeja laual. Niisiis, been, tõlkija tegevus on kestnud üle poole sajandi. Tänases saates me muidugi ei jõudnud peatuda kõigil nendel raamatutel, mis te olete tõlkinud. Me ei jõudnud rääkida ka sellest, et te olete välja andnud mitmed sõnaraamatud nii Eesti, Läti kui ka läti eesti, et te olete töötanud Tartu riiklikus ülikoolis õppejõuna. Tehtud on juba väga palju, aga ma tean, et teie sulg ei lähe sugugi veel mitte rooste. Ja sellepärast ma paluksin teid vastata ka küsimusele, et mis teil praegu käsil on. Saatsin asja ära Riiga. Meenutusi viris laadsest. Silmapaistev kirjanik ja suur isiksus mida sooviti saada kogu teose jaoks. Mälestusi viis laadsest. Olen lõpetanud Vistwaldislamsi fašistliku okupatsiooniaja sündmusi käsitleva romaani peieria nukk esindamise ja loovutan neil päevil käsikirja tühjustele. Kavatsen jätkata tööd. Ja võib-olla ka tõlkida veel mõne teose, kas silms Kuniši Sverise või Pirsi teose.