Väga tore oli, et Põlva võistumängimine ei piirdunud ainult üksiku pilliga vaid siin oli esindatud kõik rabapillid ja ka osavõtjaid. Kõige erinevatel pillidel oli mitmeid selle üle kõige üle võib rõõmu tunda. Oli selliseid pille, mis on juba juurdunud meie küla kapellidesse, rahvamuusikaorkestrit desse oli ka päris uusi pille mis tundusid eksootilisemana tekitasid huvi, elevust, osavõtjates ja kuulajataski. Nii nagu kandlemängijate juures oli ka siin palju rõõmustavat. Osavõtjate hulgas oli noori, kes väga innukalt musitseerisid kaasakiskuvalt haaravalt pälvisid publiku suure poolehoiu. See kõik lubab tuletada, et homne päev rahvamuusikas kujuneb veelgi toredamaks. Veelgi rikkamaks. Kõige rohkem oli lõõtspilli mängijaid, lõõtspilli mängijaid oli 13 ja esindasid nad siiski enamasti Lõuna-Eesti lõõtspillimuusikat. Vaid taimi tulp oli Hiiumaalt ja Hans hiiet Tallinnast. Leo Raudsepp oli ka tallinnast, aga ülejäänud olid kõik Lõuna-Eesti mängijad. Me teame küll, et Lõuna-Eestis on lõõtspill väga armastatud pill, üsna tihti mängitakse siin väga headel tuntud depo pillidel ja ka sellel võistumängimisel jäid jälle Teppo pillid kõlama. Ja siin on välja kujunenud omamoodi mängustiil. Juba kahjuks on vähe olnud alati ka varasematel võistumängimisel just Põhja- ja Lääne-Eesti lõõtspilli mängijaid. Need on olemas. Nad tõsi küll, mängivad rohkem välismaalt toodud pillidel mitmesugustel saksa lõõtspillidel või siis ka vene lõõtspillidel ja esindavad ka teistsugust repertuaari. Mängumaneer on mõnevõrra teistsugune, oleks väga huvitav olnud nii võrrelda neid Kui meil on olnud nüüd kunstilise isetegevus, ülevaatused ja mängumehed, kes seal on väljas olnud ikka, on põhiliselt olnud Lõuna-Eesti pillimängijaid ega sealt, Lääne-Eestist ja Põhja-Eestist ei ole üldse eriti olnud, ilmselt ei ole ka siin kultuuritöötajad näit organiseerinud. Mulle tundub, et kultuuritöötajad ei organiseerinud. Lõuna-Eestis on kuidagi see omamoodi isegi moeks muutunud lõõtspillimäng või hea lõõtspill. Seal on vist ka niisugune omamoodi aktiiv olemas, kes lõõtspillist lugu peab ja kes pidevalt ühelt esinemiselt teisele või võistumängimisel tavaliselt esineb ja nad on hakanud nagu ilmaloo. Oma, kes Põlvas kõige rohkem rõõmustas, oli küllaltki noor mängumees Aivar Teppo Ilmatsalust praegu. Tema on juba meil tuntud lõõtspillimängija ja tema oli vist ainuke 13-st, keda publik juba aplausiga vastu võttis. Iseenesest räägib tema populaarsusest. Aivar Teppo hakkas juba üsna noorelt võistumängimisel esinema ja juba aastaid tagasi paistis silma. Väga rõõmustav oli, et ta oma taset hoiab. Ja pidevalt mängib näiteks ka tartus Hellera ansambliga. Meie žürii liige Karl Kikas ütles, et Aivar Teppo ei mänginud hästi. Ta ei olnud rahul oma õpilase mänguga. Ka Aivar Teppo on ju eelkõige õppinud Karl Kikka mängulindi vahendusel tan lindistanud Karl Kikka loodia. Pille lingi järgi õppimine on meil omamoodi huvitav nähtus Eestimaal, ma olen kohanud veel noori lõõtspillimängijad, kes õpivad just eesti raadio lõõtspillimuusikalintide järgi. Aga peale selle on Aivar käinud ka veel Karl Kikka juures kodus ja ka sealt isiklikult siiski tema käest juhiseid saanud. Teiseks muidugi küllaltki tuntud ja nooreks, nagu meheks oli Ants Taul. Paistis ka oma artistlikkusega mängu ajal silma. Tema on mitmekülgne mees, mängib mitmel rahvapillil ja ta on harjunud juba esinema, ei arvestab publikut. Aga mängib ta tõesti täiesti traditsioonilises stiilis. Tublit artistlikust tuleb just alla kriipsutada kõigi lõõtspillimängijate juures siin oli tunda, kui pillimees lavale tuli, et no nüüd need tuleb ja nüüd tuleb luguva. Ja selles mõttes ma teadsin väga-väga hea, väga toreda mulje, millega ka rahule ei saa jääda, on pillimängijate repertuaar. Kontrasti mõttes on üks, kolm neljandikku taktimõõdus, teine teine kahelises taktimõõdus pala niiet valsia polka Voitka. Omamoodi tore oli Endel Pettai väljatulek lavale lõõtspill pea peal üürgamas. Pärast võistumängimist oli küll kuulda ühelt mehelt pahandamistelt, mis ta seal laval Veiderdus. Aga mulle tundub, et teisedki lõõtspillimängijad võiks natukene kasutada oma esinemistel just vanadele rahvapillimeestele omaseid mitmesuguseid trikke kasvõi siis pea peal mängimine või näiteks ka kandlel on peale istutud ja mängitud toetatud ühe küljega põrandale ja ise kandle peal istunud. Miks ka mitte kasutada neid võtteid, millega vanad pillimehed oma mängud imestasid. Ja need just sobivad lavale väga hästi. Ja kui ma meenutan vestlust Karl kõikaga Sel korral aga varem oleme rääkinud siis on ta rääkinud ka sellest, kuidas on tantsitud isegi niiviisi noh, kui on juba hoogu satutud polkat näiteks pill pea peal ja pill pilli mängitakse, siis koguja Või siis Lääne-Eesti mängimine labakinnastes lõõtspillil. Kas on muidugi see suveajal teha, see on iseküsimus, iseküsimus, aga, kui me tuleme pilliga lavale, siis me võime juba nii mõndagi lubada, et publikule midagi põnevat ja harjumatut just pakkuda. Ja rahvamuusika annab selleks väga palju võimalusi. Esined Põlva rajooni mängumees Heino Tartes Edasi kuulete mängimas Leo Raudsepa Tallinnast. Mulle meeldis, kuidas Harri Lindmets võrust alustas mängu, ta proovis akorde ja mitu korda enne, siis läks lugula. Ei. See on nagu niisugune loomulik pilli proovinud loomu loomulik jah, ja pillimees suudab keskenduda selle ajaga ja rahuneda laval ja siis läheb ilusasti mäng edasi. Ja ei maksaks ka teistelgi seda karta, kandlemängijate puhul oli seda tunda, mõni natukene sõrmitseb pilli ja siis hakkas mängima. Lindmets pärast mängis kontserdil õhtul Moostes väga toredasti just nõnda ütelda viguritega, pani pilli siia jalgade vahele ja mängis kahe käega niimoodi lõõtsa tõmmates. Ja see on ka Karlikalt õpitud ja nii et ja ma küsisin Kärstna, miks siis oleks võinud ka nii võistumängimisel seda teadvat, noh, aga seal ikka hoopis teine niukene, mille õhkkond oli pidulikum pea nagu kardeti nihukest. Mulle tundub, et pillimehed edaspidi ja meie vist peaksime ka seda rohkem soovitama. Ise kommenteeriks oma mängu. Ma nägin ja kuulsin niisugust võistumängimist Rootsis ja see mõjus väga värskendavalt ja huvitavalt. Ja kahjuks ma ei saanud alati aru, nii vähe, kui ma sealt mulle tõlgiti, seda aga tuli just, lausub pärleid seal. Ja ka meie võistumängimisel. Näiteks Meinhard Pille Tartust mängis Mihkli kosjasõitu, mille kohta oleks kah võinud nii üht kui teist jutustada lihtsalt pilliloona, nii nagu ta on pillilugu Alex tekst juures oleks mõjunud hoopis teistmoodi. Kaks naissoo esindajad olid võistumängimisel oli taimi tulp Hiiumaalt, teine Tiiu Mosin tõrvast on muidugi tore, et ka naised lõõtsa mängivad ja ja mõlemad olid nii küllaltki huvitavad oma oma mängu poolest. Eriti emotsionaalselt muidugi mõjus Tiiu masin. Järgmise loo mängib taimi tulp Hiiumaalt. Esineb võru lõõtspillimees Elmar Koovik. Järgmiseks esinejaks on Elmar Kure Põlva rajoonist. Mis nüüd oli päris uudne tookordsel võistumängul Põlvas oli see, et esinesid ka veel mitmesugused teised rahvapilli. Mõte oli selles, et, et mitmekesistada seda võistumängimist Selles lõigus on meil veel väga palju teha. Ja eeskätt just pillimeeste aktiviseerimisele. Siin on meil tegemist juba omamoodi uue nähtusega Faclarismi nähtusega, kus inimesed teadlikult hakkavad rahvapillimängu omandama, eestab võtavad vanad rahvapillid kätte ja siis kas taastavad mängu või õpivad vanadelt pillimeestelt võtavad need mänguvõtted üle. Näiteks Hans hiiet õppis Tartu mehelt Eduard Dohavilt putke pillimängu ja tuligi selle pilliga juba võistumängimisele. On siin mängis ka põispilli veel? Jah, ja lõõtspilli esines võistumängimisel, esines mitmel pillil. Kõigi tuulimalt esines siiski paljudel pillidel Noor Tallinna mängija Kaarel Tarand. See noor pillimees näitas tõelist professionaalsust pillidel üles ja ka tema laval esinemine oli meeldiv talle kuidagi nagu näitleja aistu. Ta suutis haarata Ta publikut mitte ainult mänguga, vaid kogu oma olemusega. Kaarel Tarand on väga musikaalne ja väga Tõsiselt oma pillidesse kiindunud tema poolt esitatud palad nii Hiiu kandlel põispillil olid väga nauditavad. Peale selle veel viiulil ja Molpullelil. Kust on Kaarel Tarand seda õppinud seal pioneeride palees ja arvatavasti ta ju tahvel omal käel ja millega ta ju veel nii väga kena mulje jättis, oli tema riietus. Jah, see oli Võrumaa vana rahvarõivas, mõned küsisidki, mis riided tal seljas on, et miks tal särk pükste peal. Aga nõnda ju Kagu-Eestis mehed vanasti käisidki. Ja kirju peal seal hunt mängib savipillil, tal ei olnud traditsiooniline setu pottseppade tehtud savipill vaid juba vabriku pillid. Tõsi küll, üsna vanad pillid. Me teame, et omal ajal oli savipillimäng üsna laialt Lõuna-Eestis levinud laste harrastusena ja mõni mees isegi proovis keerukamaid lugusid mängida. Ja kui nüüd oli võimalus mõnel osta Vabriku pill edasi arendatud pill, siis kujunes temast väljas välja juba üsnagi arvestatav pillimees. Ja just niisugust uuemat traditsiooni esindaski Sulev kes oli muide oma savipillimängu omandanud oma isalt, nagu kuulsid Siis oli veel esindatud parmupill, parmupilli mängijaid oli kaks, oleks võinud ka rohkem olla. Paistab, et pill hakkab jälle tasapisiansamblites moodi minema. On ka parmupillimeistrid tekkinud ja see on üks vanimaid teadaolevaid Pille meie Eesti territooriumil. Mul oli seal samal võistumängimisel Novosibirski televisiooni jaoks kaasa võetud 13. sajandi parmupill, mis meil ajaloo instituudi kogudes hoiul on. Mängib Raivo Ojaperv Põlva rajoonist. Järg on jõudnud Harju rajooni mehe Aarne sibliku parmupillimänguni. Kuulda oli ka torupilli. Vist ainult üks torupillimängija oligi? Jah, see oli Andres abloogiasse kandlel tuli laureaadiks. Torupillimehi oleks võinud ja torupilli naisi ka. Oleks võinud siin juba oma paarkümmend esineda ka omamoodi unikaalne nähtus, kuidas peaaegu väljasurnud pill jälle elama hakkab. Tarvitses vaid pille valmistama hakata ja mulle tundub, et edaspidi me võiksime hoopis korraldadagi ühe niisuguse võistumängimise või ülevaatus ainult torupillimängijatele oleks täitsa huvitav tav. Neid omavahel võrrelda ja kuulata, kes tulevad. Valga KEKi torupillimängijad, Linnutaja torupillimängijad. Peale selle on siin legaalse turumängijaid on muidugi palju, aga võib olla ka uusi, tuleks juurde, aga sellepärast võib-olla olekski vaja. Et eelnevalt juba kuidagi märku anda, et selline üritus saab teoks või on, on plaanis, siis, siis võib-olla hakatakse veel nii aktiivsemalt seda pilli õppima ja mängima? Muidugi põhiprobleem ongi just selle torupilli hooldamine, millega väga paljud pillimehed kurja vaeva näevad. Ja oleks väga tore, kui korraldaks ühe niisuguse torupillimängukursuse koos ülevaatusega. Siis oli meil veel Caroobil esindatud, mängis Raivo Oja Tarv Põlva rajoonist. Roopillimängu võiks ka hakata rohkem propageerima, see on üsna sobiv koolilastele, tundub küllaltki lihtne pill ja ilusa kõlaga. Et võistumängimine Põlvas toimus, see oli vahetult enne, siis kolmandat vabariiklikust rahvamuusikapäeva siis tahaks tänada Põlva laulupeokomisjoni ja Põlva kultuuriosakondade kõiki, kes Põlvas aitasid nii võistumängimist organiseerida kui kolmandat vabariikliku rahvamuusikapäeva. Kõik läks korda väga tublisti. Järgmine vabariiklik rahvamuusikapäev on plaanis Põhja-Eestis läbi viia 84. aastal. Ja oleks tore, kui Põhja-Eesti rajoonide kultuuritöötajad võtaks oma rahvapillimehed huviorbiiti. Nüüd on aega paar aastat ja selgitaks välja, keda võiks kasutada oma üritustel keda võiks suunata, paluda võistlema, isegi tulla ja ma arvan, et nad leiavad üsna üsna palju endale huvitavat. Ja sest ütleme, Põlva praegult küllaltki palju tõi välja võistumängimisele pillimehi ja ka Põlva rajooni koondorkester näitas seda, et kõik oli nii peoks hästi ettevalmistada.