Tere õhtust, head kolleegid, Eesti raadiost, armas ene. Lugupeetud kohalviibijad. Me oleme siin Eesti Raadio esimeses stuudios, et tähistada Ene Hiioni raamatu südamete murdumise maja ilmumist. Minu nimi on Tiina Kaalep ja ma olen selle raamatu kirjastaja. See on raamat eesti raadiost majast, inimestest, nende saatusest, uudistest ja saadetest, mis siit majast eetrisse läksid. Ühtlasi on see üks erakordselt tundeküllane raamat. Neid emotsioone, mida erinevad hääled selles raamatus meenutavad on tänapäeval täiesti võimatu kogeda. Tsensuur, parteiline valvamine, kõikvõimalikud karistused ja hirm. Kõike seda nende aastakümnete jooksul oli. Ja ometi tehti sel ajal ka erakordselt kõrge kvaliteediga tundliku ühiskondliku närviga väga armastatud ja väga palju kuulatud saateid, mille autoriteks Eesti parimad vead ja Eesti parimad hääled. Söandan väita, et Eesti raadio koondas mitmekümne aasta vältel Eesti ajakirjanike paremikku just siin. Majas töötasid Lembit Lauri, Valdo Pant, Lennart Meri, Mari Tarand, Helju Jüssi, Hilda Raudkivi ott kool, Erki Berends, Riina Eentalu, Hubert Veldermann, Ivar Trikkel, Ene Hiion, Tiit Karuks, Juhan Virkus, Helgi Erilaid, Marje Lenk, Haldi Normet ja veel väga-väga paljud teised. See rida tuli mu peas täna hommikul, kui ma tänasele päevale mõtlesin, lihtsalt ühes jutis, aga neid inimesi oli nii palju rohkem. Ja ma mõtlen tõepoolest neid kõiki. See maja on alati olnud täis tahet teha head ajakirjandust kõigest hoolimata. Ja ma tahan siin rõhutada, et Eesti Raadio koos Eesti televisiooniga aitas pöördeliste aegade väga jõuliselt kaasa sellele, et Eesti sai taas vabaks riigiks. Aga sinna oli pikk tee minna. Ja Ene Hiion kirjeldab seda, teeks oma raamatus väga värvikalt. Ja ma tahan teile lugeda ühe väikese lõigu 60.-test aastatest siin majas ajast, kui Eesti raadio eesotsas oli Aados, Lutsk. Ega Slutsk selleks Eesti raadiosse tulnud, et kõrgete ülemuste saapapaelu siduda. Ta võttis endale suured ülesanded ja pani meeskonna tegema, mida meeskond vähegi suutis. Samal ajal saadi aru, et see, mida ta teeb, pole hoopiski see, mida kõrgemal arvatakse, et ta teeb. Aados Lutsk-iga on seotud plahvatuslik periood raadiomajas. Selle kiuste, et ühiskonnas toimus tol ajal kurat teab, mis olid põrgulikult keerulised ajad, toimus kiirlaskumine lootusrikast, Hruštšovi sulast, süngesse, Brežnevi stagnatsiooni. Eesti NSV-s polnud ükski asi eesti asi. Eesti asemel öeldi vabariik või Nõukogude, Eesti või Baltika või loodepiirkond. Ei saa väita, et sõna eesti oleks keelatud olnud. See sõna oli okupeeritud. Enesetsensuur pani otsima alternatiive rahvuslikkuse omariikluse ohtlikele mõistetele. Õieti olid Eesti Raadio ja Eesti televisioon vähesed ametlikud asutused, kus sõna Eesti selgesti välja öeldi. Sõnaringhääling oli kasutusel, kuid kunagi ei öeldud Eesti Ringhääling. Pealegi oli ringhääling otsetõlge saksakeelsest runud Fungist. Osunduse lõpp. Ene Hiioni mõte kirjutada ajakirjanduslik Eesti Raadio ajalugu sündis umbes samal ajal. Mitte väga ammu, kui raadiotoimetused siit majast teise majja kolisid. Ja tundus, et miski oluline sai sellest puudutatud. Ma toetasin väga Ene Hiioni mõtet kirjutada raadiomajast ajalooraamat, ehkki ma ei kujutanud tollal ette, kui suurelt ta selle ette võtab. Inimestega on nõnda, et seni, kuni on alles viimane mäletaja, on inimene justkui veel meie keskel. Ja majade asutustega on vist sama lugu. Seni kuni raadiomajavaimu mäletatakse, on see vaim meil alles. Ene Hiioni raamat pikendab seda mäletamise aega oluliselt, kirjeldades täiesti erilist õhustikku Kreutzwaldi tänaval, millest mina sain esimest korda osa 1984. aasta suvel kui ma tulin Päevakaja toimetusse praktigandiks. Ja pole mingi liialdus öelda, et ma poleks kunagi saanud ajakirjanikuks Päevakaja toimetuses. Selle maja neljandal korrusel oleks võinud oodanud Erki ja Riina. Ja hiljem kultuurisaadetes Mari. Aitäh teile selle eest. Täna hommikul ütles Ene Hiion vikerraadio eetris. Kindlasti paljud teist kuulsid seda, et see maja väärib, et tema lugu rääkida. Ma arvan, et see lugu on räägitud väga väärikalt. Paar aastat tagasi Jaak Joalast rääkiva raamatu esitlusel ütles ajakirjanik Vahur Kersna et raamatuid Jaak Joalast kirjutatakse kindlasti veel ja palju. Aga sellest, mis Margit Kilumets on kirjutanud, ei pääse mitte keegi mööda sest teos on nii monumentaalne. Täpselt sama lugu on meil Ene Hiioni raadiomajaraamatuga raamatuid, raadiost kirjutatakse veel ja veel ja veel aga Ene Hiioni raamatust südamete murdumise maja ei pääsenud keegi mööda. Sellest, mis toimub raadiomajas, praegu räägivad juba järgmised raamatud. Ja nüüd jätkab Margus, palun. Loen mõned leheküljed raamatust südamete murdumise maja. Alustan katkendis, milles raadio päevauudistemasinakirjutaja Silvia jutustab, kuidas ta raadiomajja saabus. Sisenedes kohtasin esimesena relvastatud valvurit, kes istus fuajees ukse juures suure kirjutuslaua taga. Ütlesin valvurile, kes oli püsti tõusnud ja mulle nõudlikult otsa vaatas, et tulen töökoha asjus. Ta osutas käega akna suunas ja teatas, et lubade büroo seal nimetasin, kelle juurde tahan minna. Klaasi taga istuv daam. Hiljem sain teada, et teda kutsutakse proua. Puusse võttis telefonitoru, helistas ja teatas seltsimees rähnile. Tema oli raadiokomitee esimehe sekretär. Teie külaline on kohal. Maja avaldas mulle sügavat muljet oma tumepunaste vaipadega. Massiivsed lakitud puituksed, mille kohal valgustatud kiri. Vaikust, saade. See tundus mulle millegi väga erilisena. Hoo, siin siis neid saateid tehaksegi, mõtlesin. Tundsin ennast nagu Tuhkatriinu, kes on sattunud uhkesse lossi. Läksin tagasihoidlikult tagumist treppi mööda viiendale korrusele. Kolmandale korrusele jõudes nägin, et rõduuks on pärani lahti. Saalist kostis muusika, orkester mängis ja Georg Ots laulis. Salvestati tol ajal väga populaarset itaalia laulu armunud sõduri serenaad või kuidas selle pealkiri täpselt oli? Pidin juba edasi minema, kuid uudishimu ajas mind lahtisest uksest sisse. Mõtlesin, et lähen hästi-hästi vaikselt ja kikivarvul allapoole, kuni rõduservani. Istun esimesse ritta ja vaatan, kuidas see asi käib. Võib-olla lauldakse, mängitakse veel midagi, arvasin, et keegi ei näe mind ega pane tähelegi. Aga võta näpust. Rõdu trepiastmed nagisesid kohutavalt. Muidugi jäi koos lauluga lindile ka see valinagi. Orkestrimehed hakkasid üksteise järel üles vahtima ja Peeter Saul juhtis ka Georg Otsa tähelepanu sellele, et ta on endale ootamatult publiku saanud. Lindistus jäeti katki, sest see oli untsus. Kuid Georg Ots korraldas selles pisikeses spektaakli otse, heitis lauldes pilgu üles rõdule. Ta surus vasaku käe rinnale ja parema käe, sirutas minu poole ja laulis mulle. Jeesus, Maria, makangestusin. Oh, saatus on meie vastu, oh kallim, sa oota praegu veel aasta, siis ilmaaegu me suurest õnnest ükski hetkega. BRS. Siin Tallinn Eesti Raadio kassiiliga Nurmaja kuuleb. Ja paku Mulledva, kuuled. Kuidas on, kas olete Georg Otsa soolo kangestusest üle saanud? Kas see ja mitte päris, kui see mulle meelde tuleb, siis ma katkestan uuesti. Ma tean, et ma pean ütlema seda, et sel ajal, kui see juhtus, siis ma olin ikka juba mitu aastat raadios töötanud. Et see ei olnud otse sellel päeval kuiva Sillatuudistid. Läheb raamatu uude redaktsiooni, kuulge, kui pikalt te raadios töötasite? Nonii, kellele teie süda veel murdus siin majas? Ei, mis tema nimi, öelge noorematele ka. Silvia, meil on selline üritus, et siin saab tervitada ka lõpetuseks tervitage kedagi. Ja ma tervitan kõiki, kes mind mäletavad. Ehk on ikka seal? Nende sellepärast. Ma loodan, et ära saalitäis. Silvia, kui tore. Kohtumiseni. Tähelepanu Nemo turniir. 1948. aasta sügisel oli raadio estraadiorkester Kohilas kartuleid võtmas. Tallinnas tuli Telefonogrammet, ühe orkestri mehe abikaasa on sünnitusmajja viidud. Mees. Kiiruga koju kolmandal oktoobril oli ta kartulipõllul tagasi rõõmsa teatega poeg. Korraldati rüüsteretk abimajandi kanalasse. Nii mõnedki kuked kaotasid elu, et oleks, mida selle sündmuse tähistamiseks lauale panna. Tähistame, kogunes kartuli nopijate brigaad. Helilooja trombonist Ülo Raudmäe trompetis pedagoog ja dirigent Helmut Orusaar, dirigent Rostislav märk, Kuulov, trummar Elmar Kruus, akordionist Viktoriginaatjev, saksofonist Valter Ojakäär ja poriorkestri laulja Friedrich Kaasik. See orkester töötas ju siinsamas ruumis, kus me praegu oleme. Saksofonist poeg sai nimeks Siim. Siim Kallas. Siim Kallas, palun. Siin, kas pole huvitav, et muuseas, selles raamatus on teid üsna mitu korda mainitud, aga esimest korda mainiti enne, kui ta ise, kui suuri tegusid tegema hakkasite, ehk siis sellel esimesel päeval, eks ju. Et minu küsimus on see, et see oli kõik eile 70 aastat tagasi. Palju õnne sünnipäevaks, aitäh. Millisena te Valge maja ja seal inimesi, mäletate, et murdsid nad teie südame? Natukene kindlasti, aga võib-olla siis mitte väga natukene, mina tulin siia koos isaga ikka kooli, mingi viie kuueaastane poiss esimest korda siis oli see kõik see ruum oli. Mul on meeles, et oli valge ja kogu see raadiomaja terve, see oli väga uhke, see oli punast pluusi täis valged pingid ja ja seal oli kuidagi väga mõnus istuda, aga siis kui kui see signaal oli näoturniir, siis oli 1976 13 aastat kokku 13 aastat ja sellest on väga-väga soojad mälestused. Kes need inimesed siin tollal raadios olid, teie jaoks oli see ju selline ootamatu koht, ma olen aru saanud, et silmi avardav ja andis elule teised perspektiivid. Jah, see oli nagu toru vana puhkalter, nagu te olite tollal ja ma olin ju teises ametis, ma olen rahandusministeeriumi ametnik, siis elu oli igav, aga see nõukogu turniir andis nagu läbi toru värsket õhku. Ja, ja see oli, ma tegin seda kaunis üksi, nii et ega tähendab selles mõttes, et toimetajad olid, aga, aga siis ükskord oli, kui oli, see oli noortesaadetes, siis oli toimetaja Elme Väljaste ja Reet Kudu oli vahepeal. Siis toimetati see saade meelelahutussaadetes ja siis Meelak saadete peatoimetaja laine soe, küsis, et kes viseerib need küsimused, ma ütlesin keegi viseeri, et mina tulen sul kartulikottidega ja võtan need küsimused ja, ja siis teen need üksinda, need saatedes lindistan ja siis lõikan ja ja siis, kas siis. Toimeta tähendab tegelikult ma lõikasin algosisene klint kõiki, aga pärast olid, olid toimetajad, aga siis laines ajutiselt ei, nii ei lähe. Peab olema ikka viseeritud saated, ma ütlesin siis, tehke ise, mul ei ole. Mul on muudki teha jäigeegeeviseerinudki kunagi kuigi naljusid muidugi juhtus igasuguseid. Aeg-ajalt, et paremaid küsimus oli see, et kes on, kes on võtnud kasutusele sõna armastus. Ja kuna pidi olema vastus ka, eks ole, kus allikas tingimata vastus oli, et mina ei tea. Aitäh. Aitäh. No see raadiosaatekava kokkuseadmine oli keeruline töö, programmeeriti ju käsitsi, arvuteid polnud meeleski pidada sadu kuupäevi, tuhanded. Kellaaegu kõigi saadete autoreid, sisukokkuvõtteid ja nii edasi ja nii edasi. Neljapäevane saatekava koosolek oli rituaal, võis sadada pussnuge või pursata Vesuuvi. Kell neli kogunes raadioeliit pika laua ümber. Kohal olid peatoimetajad või kui mõni neist ei saanud isiklikult kohale tulla, saadeti toimetuse esindaja. Igaühel oli kindel tool, kus keegi istus armukadedus saatekava koosolekul. Teiste toimetuste ettepanekute vastu võis olla hullem kui tülid koertenäituse kohtunike tsoonis. Viimane kui üks kaitses oma toimetuse ettepanekuid. SIND Tallinn. Tere hommikust, maarahvas. Vallalised olge valmis. Mis tehtud, mis teoksil? Piirist piirini. Kuulmiseni homme õhtul. Mida vähem oli leiba ja mille pikemad olid suhkrusabad, seda rohkem vajati lõbustusi. Nii on see ikka käinud, oli ka toona. Juhan Saar toodi raadios lastesaadetest üle meelelahutus tegema. Ta lükkas mütsi laubale ja vaatas jultunult ülemuse otsa. Ülemus pidi teda välja kannatama. Rameeto toimetusse lubati ka Valdo Pant, mis Juhani sõnul oli suur õnn, sest Valdo oli Eesti raadio trumpäss. Adu. Raadio ülem Aados Lutsk loovutas Rameeto lega värskelt ülikooli lõpetanud Jaan Roosi. Raadiolehes ilmus pilt kolm naeratavat meest, piibud suus. Saar. Pantia Ruus pildil oli allkiri. Tuli peab põlema, nalja peab olema. Elu peab elama. Rameeto saated algasid tunnuslauluga Rameeto Rameeto, mis veider, laulan see Renato Maretto, see siiski tuju teeb. Rameeto merato sel viisiks on Me laul. Kord kõndis pargist mündi baar, üks väga noor ja armunud paar pois neiul siis siin on, kas siin olin, see hetk jäi siiski pooleli, sest reproduktor laulis, nii. Taaramäe, laulan ma tooma. Siis. Me tahame elada ei saa. Ja elu ja. Läks vaevalt nüüd tiba neist saama abielupaar, et muutuks perekonnaseis. Veel kord neid, see hetk jäi siiski pooleli, sest jälle kostis tuttav mees. Laupäeval on Ka see, et, Me tahame aga. Jaa jaa. On läinud aastaid paar neil hällis kaksikutega ei üldse ime, lutti vaid hoopis raadiot ruti, vaata jamaga, nad jäävad siis kui raadios jälle lauldakse. Ta kraavee ta meetreid. Ma Tammsaare tee. Ja me toome ära. Ühes selle raamatu peatükkidest jutustab Toomas Velmet. Segakooril oli raadiomajas hüüdnimi jäine hingus. Selle nime pani meie esinduskoorile muusikatoimetaja Aarne Vahuri. Asi oli nii. Helilooja Heino Lemmik kirjutas Juhan Smuuli tekstidele, koorigantaadi tekstis kordusid Smuuli sõnad jäine hingus. Koor laulis sellegantaadi linti. Kui fondi komisjon teost üle kuulas, jäid sõnad Arktika jäises hinguses Aarnele meelde. Sainaarnega kohvikus lõunat. Segakoor harjutas raadioteatris. Algas vaheaeg. Lauljad ruttasid jooksujalu alla kohvikusse kohvi jooma. Kui koor parvena kohviku poore liikus, kostis treppidelt hoiatav sammude sahin. Lauljaid oli 70 ringis. Sahing ostiskress, endo. Aarne ütles. Kao meest, jäine hingus saabub. Nii sai raadio segakoor hüüdnime. Tegelikult polnud raadio segakoorile midagi viga, see oli väga hea professionaalne koor. Kuid segakoori kõrval oli Eesti Raadio koosseisus tollal veel Eesti Raadio sümfooniaorkester ja Eesti raadio estraadiorkester. Peale selle olid raadiomajaga seotud mitmed väiksemad kollektiivid. Üks neist tuli ansambel kollaaž, kes oma proovid ja suurem osa helisalvestistes tegi just siin selles suures raadio stuudios või siis kõrvalolevas väikeses stuudios. Täna esinevadki meile kaks liiget sellest omaaegsest legendaarsest kollektiivist sopran Lea Tabral ja ansambli juht, tolleaegne raadio muusikatoimetaja Aarne Vahuri. Aarne Vahuri, olles omaaegse ansambli, kõlas dirigent. Ja väga kaunite seadete ja laulude autor on viimasel ajal hakanud jälle kirjutama meie suureks rõõmuks. Ühe neist lauludest ma esitan teile praegu, mis kõneleb Ellen Niidu sõnadega. Ma arvasin nõnda. Siin nägin kõike. Ilma teeme. Siin südameid ümbernaine nutu, mardi taevaränne ja mere köögi munne. Sealt kuulasid. Sinine ning tüvilja liik areneda on sageli niinin. Ma püüdsin südamelained musu, majasi. Ränne, mere. Mulle elas seal. Räägi inimene, kõige pundart on võetud, kus kulda olegi. Teenine ja tunda känni talli kullateraga inimeliin. Ja tundekannid känni kullateraga inime. Ja tunda kallilt kalli kullateraga inime. Teine lugu on, kui mina hakkan laule majja. Rõdu väide, aerutuudi kurjaajotu kuulutuudi leedee, jooniltuudi kogu ilma heietusi, kõik peetika leile, meelev kotarkovneedee maakeeli, et mehingeskasvaksime jätta oleksime. See on meie, Eesti Raadio, kas meie südamesse loonud sääradil majadesse? Ja nüüd olge nii kenad, laulge minuga kaasa, mina laulan ette ja teie lavate järgi. Kuuganud suure kuhjaga. Saanud tulevastelt kuulamiideks. Ja ta targaks õpetuseks. Soome president Kekkonen tuli Eestisse visiidile, oli ette nähtud teleintervjuu, president pidi selleks tulema raadiomajja, Leopold Piip, ETV legendaarne pealik jutustab. Esialgu püüdsin koos Endel Jaanimäega raadio- ja telekomitee esimees Kekkoneni külaskäiku ära hoida, sest kuigi raadiomaja oli vägagi esinduslik hoone, olid raadiole ehitatud suurepäraselt stuudiot, igasugust telekraami täis topitud ja ei näinud head välja. Raadioinimesed rääkisid avalikult, et näe, oli hea maja vaga otsa sai. Kuid presidendi intervjuu oli otsustatud ja me pidime midagi ette võtma, et vähegi korralikumad välja näha. Ega ma nii väga pabinas ka olnud, sest kuigi ETV oli Eesti Raadio üürnik, siis teadsin, et Soome enda TV oli tol ajal võrdlemisi kehvavõitu hoones. President Kekkonen kuulas suure tähelepanuga minu seletusi, kuidas televisiooni homset päeva ette näeme. Asi on kombes, sosistas mulle spordireporter Heino Mikkin, kes viibis vestluse juures, sest ta oli kommenteerinud Kekkoneni spordivõistlusi ja tundis teda isiklikult. Aga üks kuradi detail rikkus kogu supi ära. Nimelt siis, kui meie siseministri ja komitee esimehe saatel stuudio poole astusime, märkas president ühe toa uksel silti, mille Klaas oli poolest saadik katki, rippus kõvera kruvi otsas. President vaatas ja ütles delikaatselt. Perspektiivid on teil küll toredad, kuid selles sildi oleks võinud juba täna ära parandada. Slutski ja Piipolid raadiomaja, Andrese-Pearu piibu kabinet, raadiomajas asus televisiooni, režii puldile nii lähedale ta tormas momentselt igat saate apsu õiendama. Režissöörid tüdinesid tema kontrollkäikudest ja lasksid oma uksele snepper luku ette panna. Põhimõtted olid kaslutskil, kuid ta viis neid ellu teiste meetoditega. Neil kahel mehel oli omavahel raske toime tulla, kuigi nad aimasid teineteise krutskeid ette. Jah, niimoodi see asi oli, mõttes saatsid Slutski piip teineteist sinna, kuhu päike ei paista. Kuis Lutskilt kord küsiti, kas piip on teie sõber, vastas Luts, kas Eestiga nagu oleks sõprusõnnetus? Küsimusele, kas Lutsk on teie sõber, ei vastanud piip üldse. Mõlemad kõikusid liberalismi ja autokraatia vahel. Kim Andres Vihalemm sajab raadiomaja kohvikusse kerge üleoleku ilme näol. Raadiosse toimetab ta keskuse saadet televisioonis juhitav popmuusika horoskoopi. Kim laulab ka ise, kuigi tal pole häält, pole eriti ka südametunnistust. Ta murrab südameid. Kim tellib benediktiin likööri, seda hoitaksegi raadiomaja baaris tema jaoks, sest keegi teine seda ju. Kim nuusutab, et kas on ikka õige mark või on hoopis moosivein või hobuse kusi. Kim soojendab klaasi laiade kämmalde vahel, toetub paari pukile justkui plaseerunult. Aga tema jalg lööb innukalt takti. Raadiomaja tantsib vuugist rokini, muusika mürtsub, paneb tantsijate luud värisema. Tantsijaid on kaks korda rohkem kui raadiomaja kohvikusse mahub. Tantsus ununevad revolutsioone, inspiratsioon, evolutsioon ja kanalisatsioon, situatsioonid ja kombinatsioonid on põrgulik meeletus ja jumalik vabadus. Tantsivad Riina Otiga, Gustav Ernaga, Lembit Ainoga, Reet Eerikuga, Gunnar Ellviiraga, Erki Anneliga üks toomas mariga ja teine Toomas Mallega. Saali keskel tiirleb Helgi salapärane igavesti noor Helgi Erilaid, kelle hääl tänagi lummab öös häid raadiokuulajaid. Kaunis Tiina Park, kellest saab telerežissöör Annales praktikant. Aga ta on kõiki võitev juba ammu enne suure karjääri algust. Silmapiirile ilmuvad Krjukov Kibuspuu nende kiiluvees Helle Pihlak ja Maila Rästas. Poistel on seljas lillelised särgid, särginööbid peaaegu nabani, avatud püksid ei ulatu, vööni rihm ripub puusadel. Kloss algab puusadelt kingadel, platvormtallad on kui tankiroomikud. Mood. Tüdrukute soengud on ala Vardo tupeeritud kõrgeks kuhilaks, mille sisse topitakse nailonsukk, et juuksekuhi alla ei vajuks. Seelikud on mini veidi liiga õige, veidi liiga lühikesed nagu veebruarikuu. Pluusi varrukad on puhvis Patti täis. Moikate kingade kontsad on jämedad, sest väljas on vihmakuu september. Püstolreporteri juhan ruttab kohale viimaste saabujate hulgas uus tütarlaps käevangus tema neiud kaunim kui teine ja kõik talle truud. Juhan on väga-väga stiilne. Ta on filmides mänginud saksa ohvitsere. Tal on südameid, murdev naeratus. Aus, kuid patune, helde, kuid kaval. Kohvikus on ammu kitsaks jäänud. Milles küsimus? Pidu jätkub raadioteatris, esimeses stuudios on ruumi küll. Kalju Terasmaa näpib ksülofoni, Elmar Kruus taob trummi, Arno Iron akordion, Emil Laansoo muidugi kitarr, lopsakate huulte ja tugevate sõrmedega. Peeter Saul ronib lavale klaveri taha. Joostes saabub Eesti Raadio kuulus meeskvartett. Nüüd on kogu kaadervärk kohal ja kütab täiega. Raadio saneerimine algas Eesti Raadio 66. sünnipäeval detsember 1992. See, mis siis tehti, oli lageraie. Enne oli raadios 660 inimest, jäi 150. Nii arvas raamatu autor. Herkki Haldre ütles õigema numbri. 800 ma enam ei mäleta, kas oli töötajate arv enne koondamist või oli see arv, mis näitas, kui palju inimesi maa koondasin. Arv oli igal juhul suur. Muidugi oli see traagika. On kaks asja, milles maa raadiodirektoriks saades käitus inetult kaks asja, mida tõeliselt kahetsen. Üks asi puudutas fonoteeki, olin ise kasutanud seda võimalust. Fonoteegi hoidjad andsid linte. Poisid hankisid kassette ja müüsid ümber võetud popmuusikat vabaturul. See oli puhas haltuura. Salvestuste kvaliteet oli väga hea. Ma ise nautisin neid piraatkassette. Kui sain raadioülemaks, siis lõpetasin selle tegevuse paugupealt ära. Sain sellest ise aru, enne olin sõber, nüüd olen tige ülemus. Teine asi, mis on tollest ajast mu hingel, on see, mis juhtus päevaga ja reporteri Johan Virkusega. Kuigi see polnud minu süü, kannan ma vastutus temaga juhtunu eest endaga kaasas. Virkus, Pärnu korrespondent ostis Pärnu stuudiole eraldatud raha eest korrespondendi punktile Soomest auto. Ta oli ammu käinud rääkimas, et autota hädasti vaja. Kogu aeg vastati talle, et ei saa, pole ette nähtud. Kui ta lõpuks sai oma eelarve, tegi ta kalkulatsioonide ja ostis Soome ülest, kus autosid parajasti maha kanti kasutatud auto. Virkus sõitis ennast selle autoga surnuks. Mul on see hingele just nagu mina oleksin ta ohtu seadnud. See lugu on jäänud mu hinge kripeldama, kui karma võlg, kannan seda oma õlul elu lõpuni. No mis siin öelda? Muidugi on vana raadiomaja täiesti kummaline maja. See pole mingi tavaline büroo, kuigi taevalikult euroremonditud raadiomaja on tema, mitte see, sest ta on elus. Kuigi vana, vana, kuid mitte surnud. Tal on suur tähendus ühe väikese rahva kultuuriloos ja 1000 ning ühe inimese saatuses. Raadiomaja tõesti väärib missat. Palun siia raamatu autori Ene Hiioni. Selles raamatus on üks viga, mille eest muidugi, võib-olla leidub seal veel vigu, aga praegu ma tean ühte viga, mille eest ma palun vabandust. Ühel pildil on inimene, kes kellele on raamatus selle pildi juures sattunud vale nimi? No see inimene, kes on pildil ja see, kelle nimi tal on, nad on mõlemad selle majaga kaudselt seotud. Kuna neid ei ole enam meie hulgas siis ma ei ütle nende nimesid teile, Te, loete ja teil on piltmõistatus. Seda raamatut kirjutama hakates oli mul tunne nagu põntsuks koera saba vana maja põrandal. Lugu, mida tuntakse ühe maja Loone ja Loona ja seda on just nagu teatud. Ometi on see kuidagi teadmata. Kogu aeg, keegi lahkub, keegi jääb. Mõni tuleb asemele, mõni vaatab pealt, kuidas kõik toimub. Ja homme teevad nad seda kõike jälle. Remondivad ja alustavad uuesti just nagu tühjalt kohalt. Terve Eesti muusika on voolanud läbi selle raadiomaja. Siin sündisid ERSO estraadiorkester, ansamblit, kutseline segakoor. Eesti näitlejad on oma hääle siia jätnud ja raadio kaudu tuntuks saanud mitme põlvkonna publitsistika reporterid, dramaturgi, teadlased, poliitikud. Siin on peetud võitlust mitme ideoloogia vahel. Ja siin käib lõputu lahing vaimu ja võimu vahel. Ma tahaksin lõpetuseks öelda tänu et see raamat ilmus kõigepealt kirjastajale. Ma palun, et ta korraks veel püsti tõuseks, et kõik teda näeksid. Projektijuhile meelile, kes. Kes kõik mured selle raamatu tegemise juures enda peale võttis kujundajale Piiale, ma ei tea, kas ta on siin. Me saadame talle Ja toimetajale, marile, kes, nagu toimetajad ütlevad, essist, saiad. Ja muidugi, kõige, kõige suurem tänu autoril on raamatu peakangelasele sellele majale, pisarad silmis vabadust. Ja ja raadioinimestele, kes on selle raamatu tegelased? Ühesõnaga, raadiorahvale. Ja ma olen tänulik selle eest, et ma olen tohtinud selles majas nende inimestega koos olla. Ja ma usun, et Et me kõik koos täname seda meeskonda, kes tänasele esitluse etenduseks tegi. Ja ma soovin, et sellest majast kirjutataks veel palju väga vahvaid raamatuid. Aitäh.