Pamiiri mägede vahel tuultele ligipääsmatus orus on imeilus linn. Kõige moodsam linn. Järgmise mäe taga on aga Nureki linna sünnitaja hüdroelektrijaam. See on unikaalsemaid ja omapärasemaid rajatisi terves maailmas ja seda ehitatakse paigas, kus veel 50 aastat tagasi ei olnud oma kirjakeelt. Mõistetav, et Tadžiki NSV töötajad on uhked Vahši jõele Pamiiri igilumeveele rajatava hüdrojaamade kaskaadile. Võimas on Nureki hüdrojaama ja veehoidla ehitusplats. Terved mäeküljed on nihutatud paigast teha pisutki tasast maad. Vesi paisutatakse kahe mäeharja vahele rajatava tammi taha. See on maailma kõrgeim tamm. 300 meetrit. Võrdluseks meie telemast on ligi 200. Kui väetina te tunnete ennast niisuguse hiiglase kõrval? Hüdrojaama ehitused, veetunnelid ja autoteed on rajatud maa alla ning mägede sisse. Siin on ehitatud 38 kilomeetrit suuri tunneleid küll autodele ja veele. Jaama ja vett juhitakse automaatsete süsteemide abil. Elektroonikat ja telemehhaanikat leiame igal sammul. Ja nii ma seisan, silmad imestamis täis selle noore linna noortemajade ja noorte inimeste keskel. Selle elektrijaama direktor, kellele alluvad tuhanded noored, kes elab praegu 15000 inimest ja miljonid, see tähendab rublad on suhteliselt noor mees. Aastatelt 35 40 täitšikk aka piir Umarov. Nagu teile on teada, nooreti hüdroelektrijaam Tadžikistanis on üks omapärasemaid Jovnikaalsemaid ehitusi tänapäeval hüdrojaama Tamm on tehtud kohalikust mägi kruusast ja nagu te teate, kõrguseks tuleb 300 meetrit. Hüdrojaam annab 11,2 miljardit kilovatt-tundi elektrienergiat aastas. Norregi hüdrojaama baasil ehitatakse lõunal Tadžiki territoriaalne tootmiskompleks kuhu kuuluvad Regani alumiiniumitehas elektrikeemiakombinaat, Norritki hüdrojaama veehoidla, mille maht tuleb 10 ja pool miljardit kuupmeetrit võimaldab täiendavalt niisutada 500000 hektari põldu sealhulgas ligi 100000. 1972.-st aastast, kui lasti käiku hüdrojaama esimene agregaat, on antud juba kaks ja pool miljardit kilovatt-tundi odavat elektrienergiat. Peale selle on loodud ju veehoidla, mille maht aasta-aastalt suureneb. See võimaldab anda elustavat vet juba kasutusele võetud põldudele. Vot see on nüüd uus Bergu või muu käesoleva aasta kokkuvõtted näitavad, et tuleme nende ülesannetega edukalt toimivad. Meil aitab kõikehaarav sotsialistlik võistlus ja läbiviidavat 18 lööktööpäeva mis igaüks on pühendatud ühele liiduvabariigile ja kangelaslinnadele Moskvale, Leningradile ja Sevastoopoli. Eile. Hiljuti toimus lööktööpäev Nõukogude Eesti jaoks. Tohutul ehitusplatsil lehvisid Nõukogude Eesti lipud. Lõunavaheajal toimusid loengud ja vestlused Eesti teemadel. Õhtulega kõlas kultuurimajades ja klubides löökide päevast osavõtjate auks Eesti muusika- ja vaadati eesti filme. Teise järjekorra käikuandmiseks 1976. aastal. Usun, et meie paljurahvuseline pere saab sellega edukalt hakkama. Kogu südamest saadame vennaliku tervituse Eesti energeetikutele ja soovime neile suuri töövõite üheksanda viisaastaku määravali otsustaval aastal. Mind viiakse otse jaama ja selle ehitusele tornkraanat segistid, kümned hääled, kõikjal mehed kiivritega. Sealsamas sõidab kallurseinaga mäekülg, mis varjab päikese. Kõikjal keevitatakse võhikule on see kohutav virvarr. Ja veel niisugusel suurel maa-alal kahe mäe vahel. Norreki hüdroelektrijaam on üks omapärasemaid ja suuremaid ja imestama vanemaid üldse. Siin töötab väga palju rahvusi. Mis siin aga varem oli? Varem oli siin selle koha peal, räägib valveinsener Tadžiki kylmahmad Dovlatov Väike-Mägigislak. Mägedevahelistel pisikestel põllulampidel kasvatati puuvilla ja tubakat. Juurdepääs siiani raske, kuna kõrgetest mägedest läks läbi ainult eeslirada. Loomulikult ehitati sellestki flakis esiisade kombel savist ja liivast lameda katuselisi onne. Praegu võib nende elamute pilte näha meie Norreki linnamuuseumis. Aga sellest on alles 10 12 aastat tagasi. 1961. aastal tuli tagasi ja ehitajad. Kõigepealt hakati tegema elumaju, koole, lasteaedu ja koeri, abi käitisi suurehituse jaoks. Inimesi tuli aga kõikjalt üle terve nõukogude liidu. Praegu on meie linn keskmise suurusega võrreldes teiste linnadega ja eriti paljurahvuseline. Kõik me elame siin väga sõbralikult ja töötame mõnu ja entusiasmiga. Nooreki hüdrojaama esimese järjekorra ehitamine hakkab lõppema, nagu te näete. Aga juba käib ehitus teise järjekorra juures. Enne suure ehituse algust õppisin koolis sisamaskislakis lõpetasin 1963. aastal kooli. Koolimaja oli samuti madal, savimaja nagu kõik teisedki. Pärast seda sõitsin edasi õppima polütehnilisse instituuti, dušanbee esse. Aga pärast instituuti töötan siin. Pult ja selle ümbrus peab olema puhas tolmu ja ehitusmüra varjamiseks. Need ajutised riideseinad tehtud ongi. Töötingimused on mõneti praegu rasked. Kuid varsti on siin kõik valmis, läikiv ja puhas. Ehituse ajal aga ilma niisugusse raskusteta ju läbi ei saa. Hüdrojaama kolme-neljakümne meetri kõrguse ehitatava karkassi all sätendav kaarleek. Tööd teeb Boris šaševa. Selle suure ehituse parim keevitaja vot kuude või Privlisse üles troll Sugreemets büroole. Ukrainast kuulsin, et siin käib üleliiduline sooja. Otsustasin jõudu proovida. Tulin kohe pärast kooli lõpetajale preabrio siinsel keevitaja elukutse. Töö meeldib. Meie kollektiiv on üldse väga noor, keskmine vanus meie brigaadis on mees 23 24 aastat. Olen kohanud siin ehitusel paljude rahvuste esindajaid. Töötan juba kolm aastat. Tore on palju päikest. Huvitav on just see, et oma kätega ehitad niisugust jaama. Sinu töö jääb siia, sa oled midagi. Töötav turbiinitsehh ja siin on veel tolmu, kuid esimene agregaat töötab turbiini. Tsehhi vahetuseülem. Kuna tegemist on väga haruldase sisseseadega, niisuguseid agregaate võib ainult siin näha ja need masinad on minu hoole all. Esmakordselt puutusin kokku suurte kuullaagritel töötavate lukkudega radiaalsete jõumasinatega ja nõnda edasi. Belgia endast ehk nii palju, et olen abielus. Aga naise leidsin siit Nuregist. Minu kodukohas Ukrainas mägesid ei ole, tulin siia ja algul ehmusin nagu ei tahtnud harjuda. Aga kui ma nägin mägede ilu hommikul õhtul, eriti kevadel, siis armusin neisse. Vabal ajal käin jahil ja olen ka kalamees, meil on ju tore Nureki meri. Mis ikka suuremaks läheb. Aga jaht mägedes on raske, siin on omad seadused ja ka ohud. Siin inimene karastub viisil. Juba kaheksa aastat on siin ehitustellingutel mehisust proovinud lätlane Leons Austrumm. Standreialine sõitsin siia Siguldas, teate ju Läänemeretuuled ja vihm, aga siin on soe ja kuiv ja imetore kollektiiv. Meil on ühtseks kasvatanud töö, ühised rõõmud ja mured. Laskun selle suurehituse metalltreppi mööda madalamale ja madalamale. Mulle öeldakse, et me oleme nüüd vee ja mägede all. Võib olla. Siin juhatatakse mind kokku torkmeenlase rahv Hosnotiinoviga. Mina jälle tulin siia Turkmeenias, Charzaulinast, seal töötasin väikeses elektrijaamas. Norreki tulin suur ehitus enese pärast. Olen tehnikamees ja iga uus tehnilises mõttes huvitab mind. Selles hüdrojaamas on aga uut igal sammul. Tika osakonna meistrina. Mul on kaks last, tüdruk õpib kaheksandas klassis, poiss, kuuendas lastega, tegelen palju. Armastan neid väga. Ja see ongi minu põhiline huviala. Koos lastega õpime autoasjandust. Õpin ise autojuhtide kursustel, sest alles hiljaaegu ostsin sõidumasina. Püüan kokku saada erinevate inimestega, et leida, milles on siinse töö võlu ja mis neid kõiki liidab. Aga midagi on ju selgunud, kas pole? Ja seal, kus turbiinsest läbi käinud Vahši jõe või Nuregi vesi uuesti edasi voolab tutvustatakse mind seen Bay Abdurahmanoviga. Minu kodukoht on karakalt pakki ANSV-s elasin kõrbe piiril amo Tarja ääres ligidal oli ka haarali meri, kuum liiv ja ei ühtegi mägi. Nureki tulin mõned aastad tagasi pärast Moskva energeetika instituudi lõpetamist. Kahjuks karakal pakkis ma töötada oma erialal, ei saa, seal ei ole ega sinna kahjuks ei saa ehitada nii võimsat hüdrojaama. Aga miks mitte töötada siin ainulaadses paigas? Ja see on ju meie nõukogude liit. Läbi pikkade tunnelite ja looklevate mäe külgede toob automend hüdrojaama tammile. See on unustamatu pilt. Ühel pool kerkiv meri, teisel pool sipelgat Ena sibavad masinad, mis toovad küll liiva ja betoonitammi ehituseks. Siin ootab mind brigadir Rauff hakimov. Ja nüüd olen nooreki kerkiva mere ääres, mis üsna varsti veel umbes 120 meetrit kõrgemale tõuseb ja päris mägede ülemisse otsapidi ulatama. Aga praegugi on siin tööd eestlasele muidugi üllatavalt suured. Mäed poole kilomeetri kõrgusega ümber. Ja kõrge valltamm, mis seda vett tõkestab? Seda tammi veel ehitatakse. Ehitusmeestega olen siin koos või Panatsionaliasti Tasic. Rahvuselt olen ta tšikk. Pärast armeeteenistust 1964. aastal otsustasin tulla siia tööle. Kümneaastase staažiga mehi loetakse siin veteranid, eks algul töötasin betoneerijana hiljem teemeistrina, sest varem oli mul niisugune amet. Kuid selle ameti pealt toodi mind seda tammi ehitama. Organiseeriti tammi ehituse eribrigaad. Niisugust brigaadi veel kusagil ei tuntud. Pidime puhastama mäekülgi varingutest ja liikuvatest osadest. See oli ohtlik, aga huvitav töö. Ja nüüd mõned aastad tagasi loeti meie brigaadi üheks parimaks Nuredki hüdrojaama ehitusel. 80 viisaastakuülesannete eduka täitmise eest autasustati mindaga medaliga eeskujuliku töö eest. Möödunud aastal aga tuli meie brigaad Meie suures trustis sotsialistlikus võistluses esikohale. Minule anti tööpunalipu orden. Oma elus veel nii palju, et olen abielus. Naine on mul ukrainlanna, hakin Kalija tütar hakkima. Olesja sündis 67. aastal ja poeg hakin Tibraagi 73. aastal. Me elame toredasti. Asume praegu Nureki mere Darryl kunagine töötasime siin all, see tähendab nüüdse mere all 100 meetrit allpool. Puhastasime mäekülgi. Seal on aga väga järsud seinad. Millalgi on aga ka see koht vee all, kus me praegu juttu puhun. Uurownia 1976. aastal jah, on tamm tõusnud oma aluspunktist 300 meetri kõrgusele. Vesi ulatub aga 290 meetrini. Damon sees 917 meetrit üle merepinna. Žesti. Ja olid ka minul mitmesugused raskused. Meie brigaadis on üheksa 10 rahvust. Igaüks tuli siia ehitusele, omade harjumuste ja tavadega. Brigaadis on 50 inimest. Kõik neid liita üheks tervikuks on üsna raske, kuid väga tänuväärne ülesanne. Praegu pean tunnistama parimat brigaadi ei oska tahta. Brigadirid saavad kõik aru, arutame ülesanded kõik läbi. Me mõistame 11 ja teame, kellele ehitame. Töötame nagu ühe pere lapsed. Ühe isa, ema kasvatatud. Väga huvitavad masinad, idioot. Me kutsume neid kahuriteks. Nende kahuritega saame betooni paisata mäe külge mööda üles. Kolengaaemmeetri. Meretoneerime neid kohti, kuhu tavaliselt ligi ei pääse. Horisontaalis ja mäekülgi mööda alla betoneerime isegi 75 meetri kauguselt. Esimesel aastal tuli meil kõigil palju õppida. IGA PÄEV õppused, instruktsioonid, ohutustehnika. Nüüd oleme juba niivõrd harjunud, et meie kohta öeldakse vanad lõvid. Mõni, kes meie tööd alt pealt vaatab, kui me mööda mäekülgi turnime, ütleb, et küll on teil raske töö. Meie aga räägime. Mis siin siis imelikku on? Meie jaoks igapäevane ja tavaline? Oleme juba karastunud. No ja nii, Medelt. Nureki hüdroelektrijaama parteikomitee sekretär Vjatšeslav Ivanov kes suureks ja abistavaks teejuhiks oli, pajatab aganüüd oma perest nii. Passipealseks tantsuoskus, meie kollektiiv loodi energeetikute vanast kaadrist pärast, see tähendab, inimesed sõitsid siia peaaegu kõikidest Nõukogude liidu hüdrojaamadest nagu näiteks Krasnojarski, Saraatovi ja Volgogradi hüdroelektrijaamadest priornisse. Paljudel nendel inimestel oli kogemusi ja teadmisi, mis meie jaama käikulaskmisel mängis üsna olulist rolli. No ja nii, kuidas kasvas kollektiiv? Nii hakkasid pikkamööda tekkima huvitavat traditsioonid, sest igaüks, kes siia tuli, midagi kasulikku, kaasab suitsusaunas haaval marsa mallaka. Donsto skantsee konsov algul ei jätkunud kohalikku rahvuslikku kaadrit. Täiesti mõistetav, sest Tadžikistan pole kunagi kuulus olnud hüdrojaamade võrgu poolest. Tadžikistanis on meie elukutsed uudiseks. Seepärast saatsime inimesi õppima ja õpetasime ise. Nüüd on aga juba tadžikid hüdrojaama. Juhid ja selle töökorraldajad. Ent nad on ka noored inimesed. Ja sekretär jätkab enamasti tõesti noored. Linna keskmine vanus ei ületa kolmekümmet eluaastat, Telektsiifi sega noor kollektiiv. Vaatamata noorusele on aga nendel kõik vajalikud teadmised. Enamuses töötavad meil ekspluatatsioonis kõik insenerid, see tähendab kõrgema haridusega. Seetõttu see tähendab noorus ja haridus annavad energia, mis väljendub huvitavates ettevõtmistes. Võistlused igal alal, isetegevusviktoriinid, sport. Linn on elurõõmus ja töö läheb ka libedad. Eriti nüüd. Tadžikistani ja tema kommunistliku partei 50. juubeli puhul on töö ja elu eriliselt intensiivistunud. Ja täna päevalik teid ümbritsevad Pamiiri mäed. Looda kors ühest. Otsast seks taronodasin koor ja parteikomitee sekretär kõneleja. Kui tulin siia sellest on kolm aastat möödunud, siis alguses oli niisugune tunne, et mäed rõhuvad justkui avarusest on puudu. Olen ju Venemaa avarustega harinud ja Nelekki näed linnaga surutud kitsale alale, mägede vahel, Vahši jõe kaldal. Jaga horisonti, pole näha. Usun, et kõigil, kes nii kõrgeid mägesid näinud pole, on niisugune tunne oma võimsusega ehmatavad. Kuid need on ka väga ilusad, eriti kevadel. Kõik mäed on siis rohelised, isegi silmi ei saa nendelt ära tõrjuda. Sagümnerisseni stab Briel mall. Ja kui sõidad linnast välja mägedesse või meie mere äärde seal on haruldaselt ilusaid kohti, siis puhkad imehästi. Täie rinnaga. Puhkad vaimsete füüsises. Räägitakse vahel, et siin on kuum et kliima ei ole vastuvõetav. No mis ta siis ostsin Boschi. Ja ükskõik, kui kaua ma siin ka ei elaks, tean, et paljud mõtlevad nii, nagu mina. Jääb mälestusse norek kui tähtsamaid elu lehekülgi elus. Siin on palju tehtud inimese kätega inimese heaks. Mõnikord mõtled, et otse uskumatu, mida võib inimene ühises peres korda saata. Ja et ka sina oled selles töös oma väikese osa andnud. Oled osa võtnud ühest kommunismi suurehitusest. Minul oli aga võimalus ainult mõni päev jälgida teiste tööd tunda sellest rõõmu, püüda aru saada, et mitte ainult muinasjuttudes ei liiguta vägilased mägesid paigast vaid vägilane on nõukogude rahvas, kes maailma katuse alla ehitab elektrijaama, mille võimsus on 2,7 miljonit kilovatti ja paneb seega Pamiiri voolu andma.