Esimeses saates tundra rütmidest kõlasid mitmed eripalgelised rahvamuusikanäited meie Kaug-Ida ja põhjarahvaste folkloorist. Juttudki jätsime katki kohalt, kust oleks pidanud järgnema selgitus. See on muidugi saatetegijate lootused, nii mõnigi kuule ja seda suurema huviga tänast saadet ootas. Olgu sellega, kuidas on. Täna kõneleme põhjarahvaste iidsetest kommetest ja tavadest mis aluseks nende tänaselegi elulaadile. Enne aga teeme väikese õppetunni rahvastikugeograafilises ja etnilises paiknemises. Aladel, mis olid esindatud Magadani festivalil elab palju pisikesi rahvusi, rahvusrühmi, põhiliselt annad suguluses tšuktši tega. Kõige suurem nendest rahvastest on tšuktši id. Nemad elavad tšuktši rahvusringkonnas Magadani oblastis. See on peaaegu pool selle oblasti territooriumist. Juhtide sugulusrahvad. Karjakid Hitelmeenid Kamtšatka poolsaarel eskimod keda elab tšuktši rahvusringkonnas umbes 1000 ringis ja kes on kunagi Aasiast Alaskale rännanud ja neid mõnisada aastat tagasi jälle tagasi Aasiasse tulnud ja nende lähedased sugulased anale uudid keda on veel üsna vähekene Nõukogude liidus ka Alaska poolsaarel elab. Neid natukene need alleudi, kes elavad Nõukogude liidus elavad komandöri saartel. Kui me nüüd hakkame lääne poole minema, siis suurel tundraalal elab hõredalt. RahvusHeweenid. Nemad ulatuvad põhjas Leena suudmeni ja lõunas ohoolda mereni ja neist veel lääne pool jakuudi. Sellel alal elab veel teisigi rahvusi. Kõige lähedasemad. Meile võiks olla Juka kiirid. Nemad on põlvnevad sellest suurest rahvasterändamise harust. Kuste harunesid soome-ugri rahvad ja samojeedi. Ja joka piirid on siis sele argnemise kolmas Harri. Neid on jäänud vähekene, aga elab jakuudi ANSV-s Magadani oblasti põhjaosas. Territoorium, mis oli esindatud Magadani. Taidlusfestivalil on rohkem kui üks viiendik kogu nõukogude liidust. Aga see on väga karmi kliimaga maa ja rahvastiku tihedus sellel territooriumil on väga väike. Nii et sellel ühel viiendikul elab umbes 0,5 protsenti Nõukogude Liidu elanikkonnast. See teeb siis 40 korda vähem kui Nõukogude Liidu keskmine rahvastiku tihedus. Nüüd tahaks kuulajaga kokku leppida selles, et ta meile andestab, et me suurema osa oma saatest oleme jätnud vene keelde ja seda ei tõlgi, räägib Antonina kõmuvall. Tšuktši poetess. Antonina Mõtwally meeldivast vestlusest selgus vähemalt üks niisugune asi, mis meile oli senimaani täiesti tundmatu. Antonina laulis mitmeid laule ja alati ta juhatas laulu sisse sõnadega, see on selle või teise inimese isiklik laul. Meie rahvamuusikas niisugust asja ei ole. Aga selline isikliku laulu omamise traditsioon on ühine peaaegu kõigile Põhja-Jäämere ääres elavatele rahvastele alates tšuktši poolsaarest ja ulatudes Koola, poolsaareni ja Gröönimaa eskimod del ja teistel põhjarahvastel. Ja sellist selline laulude traditsioon algab sellest. Kui sünnib laps, siis vanemad pühendavad temale ühe laulu. See laul, õigemini selle laulu meloodia jääb saatma seda inimest eluks ajaks. Elu jooksul võid temale luua veel mõne laulu, kas sõber või teeb ta endale ise laulu. Need laulud rändavad suust suhu. Neid pärandatakse poegadele ja tütardele. Ja kunagi ei unustata selle laulu ettekandmisel lisada, kelle oma see laul on. Ja kui me küsisime, et kas niisuguseid asju ei ole, et noh nagu laulude vargusi, mäletad, käisime lõtkeni juures, siis ta ütles, et sellist asja ei ole ja mõned nende isiklikest lauludest on isegi nii salajased ja nii iseenda omad, et seda ei tea isegi naabrid. Ja mis veel huvitav on see, kuna ei ole olemas kirjutatud laule, siis ei ole ka eraldi lastelaule on lastel laulud, mis saadavad lapsi samasugusena läbi elu ja teine asi veel, et lapsed kasvavad sellega seoses samas rütmis nagu piltlikult öelda oma vanematega järgnevas helilõigus kuulemegi kõnelemas mängimas ja ka laulmas perekond ketšelgoti. Muide need õrnad hääled seal taga ongi väikese kaheaastase eelia lauluhääled. No igatahes praegu me küll ei looda, et kuulaja sellest Teedge muinasjutust sõnakestki oleks aru saanud. Aga võib-olla see ei olnudki praegu tähtis. Olulisem on muidugi see muinasjutu jutustamise intonatsioon, see meeleolu, mida muinasjutuvestja püüdis edasi anda. Muinasjutte ise lühidalt oli selline. Inimene otsustas õppida joonistama ja kirjutama, ta läks jõe äärde, joonistas kiviga liivale karu, see karu hakkas elama. Karunegi koera hakkas koera mõnitama. Miks sul on nii karvane saba ja minul niisugune pikk ja vibalik? Koer hakkas haukuma, karu sai tema peale kurjaks, ütles Maduline söödu ära. Selle peale koer jooksis karule järele ja hammustas tal saba lühikeseks. Sellest ajast ongi karul niisukene lühike saba. Me küsisime Tedge käest kust ta selle muinasjutu just sai. Ta oli öelnud, et enamus tema muinasjutte on vanaemalt kuuldud. Selle kohta ta ütles. Ma tegin selle ülevaatuseks. Nüüd kevadel. Järgmisest vestlusest korjaki noormeestega leiab kuulaja kaks asja mis ilmselt folkloori tuleviku suhtes tõsist tähelepanu väärivad. Ja seda mitte ainult tšuktši. Siiski moode ja korjakide juures.