Viimast saadet tundra rütmidest alustame meie jaoks kõige suurema üllatusega ja võib-olla ka kõige suurema leiuga. Tantsib ja laulab Jakuutia ANSV ansambel. Tantsu nimi on see chia seonteweeni tants. Kohe algusest, kui olid kõlanud esimesed taktid sellest tantsust, siis me vaatasime teineteisele otsa ja niukses mind ja laulis mulle kõrva. Mida jõhvi loomislaulu. See meloodia, millega tüdrukud lavale tulid, oli niivõrd sarnane eesti rahvalauluga. Et kohe kutsus kaasa laulma. Üks on õuna buumer, Ella üks on nõuna, buume hella, üks on oksa õuna, Bouza üks on oksa õuna puusa. Üks on õile oksa peal. Üks oksa peal. Ja küsimuse, kas need tüdrukud ja poisid on varem kuulnud, et niisugune sarnasus Eesti rahvalaulu ja veenilaulu vahel olla võib esitasingi juht lauljale Ljuda Rehlias vale. Nüüd aga kuulame jakuudi rahvapilliorkestrit mida juhatab Mihhail Jegorov. Kõigepealt väike ekskursioon pillide vahel ja siis lugu, mida orkester esitas. Loo nimi on? Ah peolugu võib-olla selleski loos leiame midagi ühist eesti rahvapillidega ja eesti lauludega. Järgnevalt aga anname kuuldele korjaki rahva viisikaks esitust, millest esimest võiks nimetada autendeks teistega sõjadeks. Praegu kuulsite korjaki rahvalaulu töötlust Kamtšatka kooriga belli esituses, mille on seadnud selle koorijuht Jevgeni Morozov. Ja nagu te märkasite, on siin kasutatud originaalset korjaki trummi. Trumme mängisid korjaki ansambli enerr noormehed. Ja see trummikäsitlus on üsna sarnane sellega, nagu kasutas korjaki trummiraua needmises Veljo Tormis. Kaug-Ida kirevast rahvaste peres on üks huvitav rahvusrühm. Need on seitsmeteistkümnendal sajandil sinna ümber asunud. Kasakad. Nende kasakate järeltulijad hoiavad mitmes kohas kinni oma vanadest traditsioonidest, mäletavad oma vanu rahvalaule ja üks selline kollektiiv. On Markovo külas. Järjest rohkem ja rohkem huvituvad sellisest vanade vene laulude laulutraditsioonide taaselustamisest ka teised lähedal asuvad külad ja praegu kuulemegi Marko koori esituses. Ühte ringmängulaulu paraniuska. Ja olekski nagu aeg viimane saade lõppemas, natukene kõnelda sellest, mis lindile ei jäänud, kuid mis südamesse sellest hoolimata võib-olla hoopis tugevamini. Mõned isiklikud tähelepanekud ja märkamised kaugel. Reisilt kõik need, kes meie mikrofoni ees laulmas pilli mängimas käisid olid väga üllatunud meieni kaugest huvist, nende muusika, nende kommete, tavade ja seltse, nende inimeste elu vastu. Ja olid väga lahked. Ja mängima ja seletama mis nendele endale kõige huvitavam oli selles muusikas nimelt nad ei olnud mitte lihtsalt nõus, vaid nende jutust paistis see arusaamine, milleks töö vajalik on, tähendab see meie töö, milleks ta vajalik on, et need laulud, lood saaksid linti ja võib-olla ka kunagi tulevikus. Plaan. Ehkki tehtud veel meeldivatest elamustest kõnelda, siis väga meeldib. Magadanis jagajat kuskilt palju puusalt õnnesoove, see nagu natukene kinnitas veelkord seda käiku ja kusjuures üks neist õnnesoovidest oli eestikeelne ja kuulus ühele jakuudi etnograafile, kes sagedane Tallinna külaline ja oskas mitte ainult sõnu eesti keeles veel öelda, vaid ka terveid lauseid. Veel meeldivamatest kohtumistest võiks nimetada muidugi külaskäiku tšuktši poeg Tessi Antonina valli poole. Tore oli külaskäik Vassili lõtkini juurde. Ja. Huvitav ja väga õpetlik vestlus tšuktši ja eskimo rahvale. Võludest ja kommetest just nende uurija ja kogujaga. Südamesse jäi üpris suure killuna käik Poola lastekodusse. Selle lastekodu direktor, umbes kuuekümneaastane meesterahvas kelle nimi oli kyll Moskovski nimi, ütleb seda, et kunagi teadis ta ainult oma eesnime ja leitud oli ta Moskvast. See oli väga meeldiv päev. Seadme käik. Toredasti võtsid meid vastu. Magadani raadiotöötajad aitasid meil leida materjali, leida inimesi, kellega kohtuda. Mõndagi muret ja tööd jagasime nendega ka kontsertide ajal. Ja samuti ei tahaks nendes saadetes ära unustada annustutavat, kellele me võlgneme veidi praktiliselt tänu sellele üritusele sõitmise eest. See on. Kui heliloojate liidu liige Igor protski. Tema kauane harrastus on Kaug-Ida ja põhjarahvaste rahvamuusika. Ta on korduvalt käinud Kamtšatka all. Tšuktši maal. On kirjutanud mitu uurimust ja populaarset artiklit nende rahvaste rahvamuusika ja selle rahvamuusika tänapäeval kasutamise vajaduse kohta. Peale selle on Igor protski küllalt lähedalt seotud ka Eestiga. Rahvamuusikakonverentsil tegi ta ettekande, milles osutas just nendele momentidele, mis võivad olla ühised Kaug-Ida rahvaste ja soome-ugri rahvaste rahvatraditsioonis ja lähemalt ka Eesti ja tšuktši traditsioonis. Kui võtta niisugune pikk telg üle Nõukogude Liidu. Millele meiegi nüüd kasvõi oma tänases saates toetasime, võib-olla me ei oleks osanudki neid paralleele muidu tõmmata saate lõpetamiseks annamegi sõna Igor protskile kes iseloomustab rahvaid kaugetel maadel.