Luuleruum. Eesti luulelugu on ikka ajamärgistatud suurte poetesside läbi. Ellen Niit kuulub kahtlemata sinna nimistusse. Imetlusväärt on temaa petlikult leebe ja naiseliku luule sisemine tugevus, avarus, tarkus. Tänase luulepõimiku hingede hääl on raadiole seadnud inna Grünfelt. Kava esitab Ülle Lichtfeldt. Ma ei ole kunagi tahtnud surra lahingus. Ma pole iialgi ihaldanud langeda heitluses. Ma pole iialgi igatsenud verest tühjaks joosta mitte millegi suure ega millegi väikese eest. Mina loodan, et vereaeg on läbi et vägivalla aeg on möödas. Et kätega kõnelemise aeg on lõppemas. Et kaikaga ja kuuliga tõe õpetamist hakatakse lugema mõttetuks. Et ma võiksin mõelda seda, mida mõtlen et ma võiksin öelda seda, mida mõtlen et ma võiksin kanda pihupesal oma mõtet, kui habrast lindu olgu varblasepoega, olgu lõokese poega olgu pisikest pääsukest või kotkalast või haraka, hakatist või peoleod. Olgu ükskõik mida enneolematut tarast, tulematut ja päris tavalist. Valgete pilvede lend üle paepealse maa. Kadakas. Kadakajuurte põim kinni maalihas ja luus. Kare ja karm on mu hõim. Sõnad kinni suus. Põldmarja tume pilk, liivade kume, lõõm, orjavits ergale, tilk segi, valu ja rõõm. Maakivi mõtese näod otsimas, ise end kaugel kukkuvad käod. Palkab liblika lend. Valkab liblika lend, heleda mõttelaast, otsida iseend, tahan siit sellest maast. Veel olen laps, kes päiksekiiri püüab ja virveid veel mind tuule hooki nimepidi hüüab, nii tihti veel. Veel olen laps Kell nähes lepalindu, kõik meelest kaob pihku, haarab õhku, silmad täis hindu ja süda taob. Veel on laps, kes kõige järele rutamis särav, näis kes näoli maas. Üht õit võib taga nutta, teod lilli täis. Kui hea on olla rõõmus ja hingepiinata ning teha rumalaid laule ilma punase Liinata. Ja näha avasid nii narre unenägusid ning kuulda lumises metsas lahkelt kukkuvaid kägusid. Lasta igal männil ja Lepal ennast lumega loopida ning naerdes lumest ja kõigest jälle puhtaks rookida. Tuulisenaatuse heledaid vilkusid otsivat silmad mul äkitselt kohtasid. Sinised kaugused kutsuvalt vilkusid valusaid rõõme ja ootavaid ohtusid. Merede taguseid imede imesid. Lainetus kandis mu jalgade ette siiani nimeta soovide nimesid. Tuuleiil kirjutas rohtu ja vette. Kõrgus ja sügavus korraga paotusid. Silmapiir rebenes maa küljest valla. Avatud kaugusest kangana laotusid, rohekad, kalded, Mobi kude alla, rannad. Kui olekski pooled neist randadest, vaht, Vaidia udu ja pilvede ahel. Tõmbab mind ometi kätest ja kandadest. Terendav Neeme tipp tundmatul lahel. Lähen ja otsin, kui vesi on rannata, kui see ka kõik on vaid silmade pette. Lähen ja otsin, jaksan, jakk, kannatan ning leian kätte. On igas sõrmes unistus peo Leost ja veider kihk sind lausa rebib rinnust. Ehk savilind küll kaugel veel on linnust. Ja puudu jääb veel 100 salaseost. Koos linnuhing käib väiksest viisi Joost ja udu ehme lennust ning Su innust mis seda voolib Winskest savilinnust ja soojusest, mis sinna voolab peost. Kui juhtub siis, et äkki õige määr sul savisse on pandud hingeõhku ja midagi ei ole enam väär. Siis tõuseb savi Linzu pihust õhku. Ja endal ka sul tiibades on lend, sest ta valmis oled voolinud ka end. Istud mõtiskledes maas, vaatad tuldud teile. Seal on nõmm ja seal on aas. Kogu sinu eile. Lapsemeelsest salmikuis mõtteivad kõhnad nisukarva palmikuid, kevadpäeva lõhnad. Selt jagab õitsev puu valgust kui ka varju. Meil ei söönud suu, toome musti marju. Äkki pilveselkudes tumevärin liikus, nüri naise välkudes taeva katustki, kus õitsev põõsas Habises tuule järgi vajus okstelt õisi rabises pihisevast sajus, süttib, kustub, silme ees sulgub, tuli moone. Ja sa näed ses valguses imelisi. Nõrgusin vaheldub, Narjudel on sina, tunned, kuidas aheldub halva juurde süvamõistad. Homne pole muu selline kui praegu. Õnnelik, õnnetu oled ühteaegu. Keegi sinu palmikud vargsi lahti Paimis. Ja sul lihtsad salmikud hoopis teiseks salmis. Jälle päike üle tee, tõmbad kuldseid lõngu, aga tuul, eks kanna see küpsemise hõngu. Hea on õhtul läbi minna luhast. Niisked tudu auru hingab jõgi. Pehmelt riivav laine, must, kui nõgi. Lõmmu lehe nupu lumi puhast. Latvu kahistades laugel kaldal isekeskis sosistada kõrked. Tuul toob rooja mudalõhn. Mõrkijaid nõtkuv rohukamar paitab talda. Õhtukuma taevaste vete nõrgub. Põõsa istugu teine vari. Tubedena järsaku künka hari loodes astu tulist laotust, kõrgub. Ei lause teretuseks silpi nagu vaikiva vahisõdur kingul toetab üksik männi, Hendrik pingul õlga vastu taeva, vaskset kilpi. Metsalahest taeva avaveele habras kuulaeva purjetama hakkab plingib halli pilvekari takka talle tähemajaka valgusteele. Tõelisele luha serval tilgub tuttav tuli kodu aknast kallist vaatab vastu õhtut, kust hallist nagu ootav sõber soojal pilgul Transiidivilla öise akna all sinikiiri pillab kuu seal üleval, kerin kullast kerra, kuni jätkub ööd seitse tähe teravamalt otsustavat tööd. Karras kirjalise särgi, sellest kool, homme õhtul ise sulle selle tool. Kaks on kõrgel pilvelaeva rännu üle laia taevarõõmu, nendest päikesel. Kaks nõlval nutket kaske. Sest et üksi väga raske oleks olla kevadel. Kaks on kõrget kuuske, palus Kakson õitsvatoone salus. Linde kaks on igal pool. Kakson kivi, männi juurel valgeid laineid merel suurel kahekaupa tõukab tuul. Kas on see siis mingi ime, et me kokku sattusime, kahekesi kevadel? Et me kahekesi käime, et me hoopis ühte jäime ja et hea on südamel? Parv linde paiskus meile vastu, kui lingust lastud maadligi. Ruturavindiirus tundus viilu ümber kõik. Üksainus lind. Tiigi ääres pead ning põõsas vihmus sirgu. Kõrs rahtes. Süles üles virgus Parv suikunud sõnu. Õhin tiirus selsamal viivul peast nad lahti rabeles, iden. Las ma olen lind, kes teeb pesa, asub õue. Las ma olen lind, kes su südamelaulu viib pilvede alla. Las ma olen, lind kestab taeval tuule ja päeva salasõnad su kätte. Las ma olen lind. Aga sina ole laas, ole mõtlev maa, ole roheline puu kõnelevate lehtedega. Ja las meil olla ühine taevas. Lindude vaikus taevatähtede all nõrgub kui mesi. Igasse lehte ja puusse. Hindude vaikus taevatähtede all. Kõrgudes puutub noorde küüs kuldsesse. Viiruste nõrgub surinda. Lindude vaikus kui mesi. Aastatel on tiivad mu armas. Päevad lendavat peost nagu linnud. Sügis on käes ja kurgede kolmnurgad Pluutavad lahkumist taeva all. Kaske pillutab lehti kargesse päeva. Öösel sajavad tähed taevatähispuust. Kui mis andis suvi maitseme viljade magusat ja paneme tallele küpsenud seemned? Harmas las jääb sinna sekka paar Ruskavat lehte, sellest sügisest. Lugesin lumiseid, põlde, umbe tuisanud metsa jäätanud jõge ning järvi. Arvasin tundvat ja teadvat lahtiste lahtede lõhna. Mulla ja lehtede värvi. Juba Mariimisin mõttes sinu silmade tooni, heitliku taeva ja veega. Avasin plõksudes pungi, ise rõõmus ja rahul enda ning värsi ning teega. Äkki vilksatas päike lumepilvede takka? Muigas muheda moega. Kiire sõrmega puutus paju punasel oksal Valevat õiepoega. Pahvakas värskeid tuuli pahises mulle sülle. Laht oli lahti läinud. Ehmusin tummaks tundsin, kuidas ma olin rõõmus, et samu salme ei näinud. Hea uskuda on mõnda väikest imet ja teada mõnda väikeste laulu peast. Suuline juhtub õige arva nimelt. Ja aariat ei laulda nii heast peast. Mis viga, väikest salmi ümiseda täie maksaks mõni tühi viiv suurine võitluste mööda ümiseda. Kuid väikene on ühtepuhku siin. Vaikime armas õhtu on juba, asjad magad, sõnad on vait. Imeliste valgust helendab tuba. Hakkan kiit ja vait. Aken on avatud. Kas sa ei kuule vaikuse vaikset hääleta häält? Sõnatuna näe, tuli luule tuppa vist õue pääl. Silmade sõnu väreleb õhtuvalguse joas. Need on kui pehme rätik mu õlul. Vaikses toas. Vaikuse kõneteis pale. Magab mitu ehk pihklel päikesest soe. Tule siia lähedale. Ulata vaata ja loe. Kõigist neist sõnust mis silmast silma süda mõistab, tunneb ja teab, ärgu säägume kunagi ilma. Need on leib, mis olema peab. Oma lapselapsepõlvest igaüks ei tunne mõnu. Igaüks ei oska lihtsalt enam lapsepõlvesõnu ega oska kogunisti nutta, naerda. Oma rõõmu oma risti nagu lillekimpu kanda. Sina aga, aga sina küll ei kõnni nende mestis. Eile alles alles eile, õnnis lapsepõlv sul kestis? Väsimata püsimata lapse kombel oled tee peal. Kui teeb lusti, siis sa lendad, kui teeb lusti, kõnnid vee peal. Kui tulen õhtuti koju igapäevaselt töölt toidukraam käe otsas üles üles üles mööda armuta astmeid läbi rähmasel lambiga trepikoja luitunud seintega vana siis kuulen ma poolele teele uue maailmamürinat ülal uue maailma jube energilist kirgamist. Ma aeglustan sammu. Aiman kuulen ja tean meie elutoa vanal vaibal ajast aetud ja kurjasti kulunul on mu pojad laiali kallanud, uue maailma koostisosad tohutuks kaoseks ja Kohilaks. Seisan käsilingil. Ma kuulatel ärevus kurgus, siin samas minu maailma sees kujuneb, käärib, raksubja undab, sünnib ja saab. Mu jõnglaste uus maailm. Ei ole nii kindel, kas võin avada ust ilma et tulvaks välja ilma mataks ning ära enese Allase uus poistest kruvidest, poltidest, mutritest, seibidest, traadi basmastest, haamritest, võtmetest, autodest, pabermütsidest, peaehtesulgedest, meredest, laevadest, lennukist, pöörastest, pingetest, arutust seoseist, Ginise helendav, lendav, Mida minema visata? Mida käänata omatahtsi? Tasavandma ukse astun salaja sisse. Toetan köögipingile toidu, millest peab saama jõudu, uus maailm, mis seal kohub. Muud ma ei saa. Ma ei saa, kui ehk veel pista kääriva kuhila sisse paar südame mõtet. Paar sädeme sõna. Aeg voolab päevi aastaiks punudes seikli seigale jääb raasu külgeraas korda meenudes siis jälle Unudes, kõik muutub omaks, on ja haihtub taas. Kõik üksne noorus näib rõõmus, regu. Sisuvad küpsus selgib kaosi hägu ja saabub vanadus ning kukub vainukägu algosad, vaid on lähtepunktis maas. Ma pärin endalt, minnes üle Lääne. Kas oli miski siin ka päris minu jagu, kas lastesülem, töö või hingepiin või vaksa võrra mõttekünnivagu. Ei mäleta, ei tea riis poole üleöö silm selgelt näha on vaid sinu kallis nägu. Seesama seal. Anskilju kuus. Mullase olla suiduksin ehk vähe v kuhugi tukub härmatanud puus. Unelitreid pillab mulle pähe. Veel ära laula, kukk. Nii sinine on mu silme ees, kas unes ilmsi hõbeniite heitleb? Käin mingis kumas õhus vist või vees ümber imelisi helke väitleb. Nii sinine on. Sa kõrged võlukruusi kandes tuled ja seisatada ja minu ettesead ta helkija v kus virvendama tuled? Tõesti näen istunud. Pilk ütleb selgelt ju kuid vaikib, huul, näen, kruusis peegeldub su puhas pale. Öö kumiseb, peab hinge kinni. Tuul. Ma laskun tasaveele ligi. Tale piik ütleb selgelt, ju. Ma. Ma joon tean, selles vees on surm ja eluöö ja valgus ei vähene see imejook mu ees. Kas tuleb lõpp? Kas oli algus? Ma joon, joon ja joon. Oh ei, ei jõua kustutada, janu tõusma, pean tõusma, pean sõidu vaevalt huuled kruusi veerema. Aastad lendavad imeruttu ainult päevade, aeglased vahel. Pika imeliste muinasjutu teavad ööd, mis on päevade vahel. Selges und mõistab öösel näha aga päeval on virge ja kraps. Väga kerge on töö seal teha. Olgu suur ta või olgu laps. Väga kerge on öösel teha. Tehtud töö on kui lill ta peos. Öösel puhkab ta vaim ja keha ära, paraneb Vilde peos. Elu möödub nii, rutamine. Kes on laps, on suur, õige pea. Kes on suur, õige, varsti on vana. Ja küllap see nõnda on hea. Kuid et aastad kaovad nii ruttu on üks mõte mind vaevanud, vahel rohkem peaksime ajama. Kuuldu oli põimik Ellen Niidu luulest Ülle Lichtfeldt teerituses. Kava koostas hinna Grünfelt. Saate helirežissöör ja muusikaline kujundaja oli Külliki Valdma. Raadioteater 2014.