Head kuulajad, poliitiline daamikinnas, romaan, selle tegelased peavad iseendaga niisugust sisekõnet, mis ma arvan väga paljudele meist on omale mõeldakse oma elu üle selle üle, mis võib-olla oleks tulnud elus teisiti teha. Mis oleks minu elus saanud siis, kui ma ühel hetkel pisut midagi oleksin teinud, teistmoodi? See kõik on meile endile väga omane. Ja see on põhjus, miks ma palusin saatesse kirjaniku kliteraadi diplomaadi Jaak Jõerüüdi. Rõõm teid näha vikerraadios. Tere, mina olen selle saate toimetaja Kaja Kärner. Te olete sellesse uude romaani kirjutanud kaks venda, kellest üks on kirjanik ja diplomaat ja lugejale jääb hõlpsasti mulje, et te olete nagu oma elu kirjutanud ja jaganud kahe venna vahel. Aga seal on ju kolmas vend veel nagu muinasjuttudest on poolvend. Aga siiski ja see on, Ma sellepärast räägin sellest kohe, et seda on mitmes variandis minu käest nagu küsitud, et kuidas läheneda sellele raamatule etamis tiitlit talle anda ja tal on ju antud väga erinevaid niukseid žanrimääratlusi üks žanri määratlus on, et on otsapidi muinasjutt. Sellepärast esimene lihtne seletus on see, et kui vaadata neid täpseid daatumeid seal kronoloogiat, siis tavaliselt toimuvad romaanide tegelased, romaanid, tegevused just olevikus ja minevikus. See toimub otsapidi minevikus, olevikus ja tulevikus. Ja seal ei ole lihtsalt mingisuguseid müütilisi koletisi, et selles mõttes muinasjutt, et aga noh, aeg on ebareaalne, see on muinasjutuvestja, ma ei tea, mis tulevikus toimub sealt edasi tänasest päevast edasi need ajad, mil tal noh, keegi parajasti muidugi loeb. Aga noh, see ulatub ikka 20. aasta lõpuni. See muinasjutu Westmine ja muinasjuttudes teatavasti on üx arhetüüpne kombinatsioon, on kolm venda. Need, kes on otsapidi muinasjutt-isse, kolmas poolik vend hulka sinna juurde. Aga, ja see ei ole mitte niukene. Ära libisemine otsesest vastusest. Et kas mina olen ennast sinna hästi palju sisse toppinud? Päriselt võib see ju niimoodi paista küll see joonisa, aga ma olen andnud intervjuusid sel teemal, mis on juba ilmunud. Ja mõned praegu, kui me räägime, ei ole veel ilmunud. Ja üsna lihtne vastus on see selle raamatutegelastele jõle prototüüpe. Kaasa arvatud auto ei ole prototüüpe. Need inimesed on teistsugused. Muinasjutus tegelased on ikka arusaadavalt jagunenud headeks ja halbadeks siis selles romaanis nii lihtsalt lugejale ei lähe. Need kaks venda, kellest üks on kirjanik ja teine on diplomaat. Neil on sarnane ellusuhtumine. Nad peavad ise ennast teistest paremaks jana kuidagi haletsevad või, või suhtuvad ümbritsevasse halvasti. Kui palju te seda ellusuhtumist enda ümber praegu näete? Mängib kaasa, mitte see, et, et ma oleksin ühe või teise tegelase taga, seal mängib kaasa nüüd see kogemus või elukogemus või seda, mida ma olen näinud ja kogenud. Peale selle aja, mis ma olen aastakümneid. Ma olen elanud Nõukogude Eestis ja siis ka Eesti vabariigis, hiljem oleme elanud ja töötanud diplomaadi elu tõttu veel viies riigis otseselt ja sealt edasi ka veel katnud veel nagu öeldakse, kahte riiki, nii et nagu seitsme väga erineva riigi rahva toimetamistega kokku puututud, nagu mõeldud seitsme hulgas, et üks oli ÜRO mis ei ole ju Ameerika, vaid täielik rahvaste paabel. Sihuke igasugused variant inimeste käitumisest ja suhtumisest teistesse inimestesse on nähtud ikka igasuguseid uskumatuid asju, oskamatuid, asja, see maailm on ikka väga kirju. Aga teie jutt läks veel, õieti ma õieti aru saan siis, teie küsimused läksid ju algusest peale rohkem eestlaste sissejuhatus ka rohkem eestlaste raamatutegelane muidugi, just, aga noh, et meie, eestlased, mõtleme sisemonoloogi kaudu ja niimoodi, et ega siis paljud rahvad ja mõtleks ise monoloogi kaudu kindlasti ütleme, paljude rahvaste hulgas ei leia nii palju inimesi kui Eestis intoderces Eestis võib lühidalt öelda, kes on hästi sissepoole pööratud ja kes teevad sisemonolooge. No seal on niimoodi, et raamatus muidugi romaan on maa ja sa ei ole ju elus, on nagu kontsentraat ütleme need kaks venda, üks kirjanik ja teine on siis diplomaat, et nende sisemonoloogid on ju midagi niisugust, mida noh, tõesti, ma ütleksin, on võimalik üles kirjutada, on võimalik nagu mentaalselt kuulda. Aga ma tean oma sõpruskonnast tutvuskonnast elu jooksul ka eesti inimesi, kellest on näha, et nad on nii, sisse pole pööratud, kui vähegi võimalik kuulda mitte midagi. Ühel hetkel see purskab välja, nii on niisugused sulgunud inimesega. Õnneks ei ole sellesse viimasesse romaani saata. Tähendab ei seda mitte, aga seda, et tagasi selle juurde, et kes on hea ja kes on halb maks kohe ruttu mõtlema kude, küsimuste esitasite. Et kas muinasjuttudega siis kõigi maade kõigi rahvaste muinasjuttudel on ajast aega olnud niimoodi, et see jaotus heaks-pahaks on väga ühemõtteline? Ma ei tea. Ma ei ole muinasjutt, uurija aga noh, paljudel jah, paljudes muinasjuttudes on see tõepoolest niimoodi samal ajal. Eks ta leia nõnda, et Nendes lugudes ka legendid, kui me võtame sinna juurde, et head muutuvad tihti pahaks, pahad, vastupidi headeks ja need keskmised tulevad koju ja ja lollikene Ivan osutub pärast kõige targemaks. Seal on igasuguseid variante, see ei ole päris mustvalge maailm. Ta on kaheksa jaotus ja kõik. Ja need kaks tüüpi ikkagi mina oma peas panen kogu aeg seal kolmanda ka juurde. Kes kui raamatut on loetud, siis on teada, et noh, tema elab eraldi, ta ei tea veel oma nendest teisest kahest vennast mitte midagi. Aimab, et midagi kusagil on teravik teises riigis saab alles täiskasvanud inimesena teada. Et tema päritolu on hoopis teistsugune, kui ta sinnamaani arvas, et tema on ka üks eestlane ja need teised kaks venda ka ei tea, et kolmas on, aga noh, kusagil keegi teab ütleme, et elu ja saatust teavad, et niimoodi on. Nii, et ma panen nad kõik kolmekesi kokku, mina ei oskaks näiteks niimoodi lugeda kirjutajana, ma näen seda teistmoodi, et kas nad ikka on nii väga üleolevate teiste suhtes mingis mõttes küll noh, oma ameti ma ei tea, ometi raamides peavad inimesed vaatama teisile Paamiti prillide või mingi ameti prisma natuke moonutada sõnade paratamatu ja aga vot, ma ei tea, ma jään natuke kimbatusse tunnistada, et nad, et nad on väga üleolevad, on enesekesksed, seda küll. Kas elukutse on see, mis inimest kõige rohkem vormib? Ei, mis vormib inimest? No ei ole mingisugune mingisugune Ashami guru, kes ütleb täpselt ära, kuidas kogu inimkonnaga on ja kuidas peab olema ja mis vormib kõiki inimesi, seda mina ei tea, aga ma automaatne reaktsioon sellele on küll see, et tegelikult see, mis kujundab inimest, vormib inimest ta ka nendes ametites, mida ta on omale valinud või töökohtadel siis on ikka midagi sisemist. See nimetatakse lihtsamalt ise loomuks, olemuseks ja iseloomuomadusteks ja kõik see, aga noh, midagi väga sisemist, mis inimestel on vahetevahel üsna saladuslik, kaasa tuleb. Teinekord ei tulegi välja, mis kujundab inimest, miks nad käituvad nendel oma valitud töökohtade just nii, nagu nad käituvad. Kui hästi lihtsalt öelda, siis ma mõtlen oma kogemuse peale Siis, eks suur hulk inimesi siiski õnneks on need, kes valivad oma ameti ta oma sisemuse järgi. Kahjuks on muidugi need teisi ka, kes valivad ameti mingil välisel põhjusel, kas edevusest, raha himustama, mõnel muul alasel põhjusel, aga nad on oma olemusega tülis siis läheb halvasti ja ma olen neid juhtumeid kõhus näinud, siis läheb vägalast mõnele sellest eesti väikses diplomaatia maailmas kohanud inimesi selle aja jooksul, kes mitte mingil juhul ei oleks pidanud diplomaadiks üldse proovimagi. Ja siis hakkasin endale kogu aeg juhtuma midagi. Kumba kujundit olen kasutanud, nendel puhkudel ka seal niimoodi eelmise elu sees ütelnud, et see inimene lihtsalt ta proovib mängida tennist jalgpalliväljakul, kus teised mängivad jalgpalli siis läheb kõik vastu taevast. Te ütlete, et oluline on iseloom ja see sisemine olemus, mis igal inimesel on kuhu paigutuvad päritolu ja haridus, mis inimest kujundavad. Aga mina näeks jälle teistpidi, et. Parematel juhtudel loodetavasti need on, on rohkem kui need harvemaid juhtumeid siis inimene valib omale hariduse siiski selle olemuse järgi, mitte mitte niimoodi, et ta on üks niisugune plastiliin, mida haridus hakkab kujundama. Ja. Nojah, ma saan aru, et minule kohevad Ta vastu vaidlema, et kõikidel on tuua kindlused oma sõpruskonnast mingisuguseid näiteid, kus ka see ja see ja see ikkagi vabandust väga, aga ma pöördun tagasi selle juurde, et no ei ole selgeltnägija ega guru, kes kõikide inimeste kohta oskab midagi öelda, ma olen nagu oma kogemusi, oma nägemus selle kohta. Ma arvan, et üldiselt võiks niimoodi olla vähemalt selleks kõige parem. See, mis on sees, see suunab inimest sellele teele, mida nimetatakse väliseks kui tagasi pöörduma, ehkki ta ei küsi seda praegu kohe tagasi, pöördume nende kahe tüübi juurde, kellest on juttu seal kaks peategelast, seal raamatus kaks venda, üks on kirjanik, niisugune pühendunud kirjanik, arhetüüpne, aga mõtlen ja teine on lihtsalt üks Eesti diplomaat. Diplomaat kui selline. Siis nemad on ikkagi üsna pühendunud sellele, mida nad teevad. Sobib neile. Jah, kumbki neist ei ole oma elukutse või või omaeneseteostusega vastuolus, seda peab küll ütlema, olles romani ühe korra läbi lugenud. Kui seda raamatut lugeda, siis hämmastab ikkagi teie oskus võtta lugeja käe kõrvale viia läbi kas Stockholmi või Roomat tänavate väga täpselt seda kirjeldades niisuguseid täpseid kirjeldusi. Me võime leida ka teie abikaasa Viivi Luige raamatust varjuteater, mis itaalia perioodi kirjeldab pisut dokumentaalsemalt ja teie viimane romaan Miele pisut ilu kirjanduslikumalt. Viivi Luik on kirjutanud, et kui teie heageer, ütleksite Rooma suursaadikuna saatkonna elu sisse seadma ja korraldama siis nagu ta ütleb, Jaak Jõerüüt läks paari kuuga sel sügisel halliks. Millest lugeja võib välja lugeda ehk seda, et väikeriigi diplomaat vähesed rahalised võimalused. Aga ta pidi siiski olema riigi esindusnägu. Mis sellest perioodist ei elus. Diplomaadina oli väga raske, mis oli. No Itaalias ma ei ütle, et kõik, aga, aga väga palju, sellepärast et see oli 90.-te lõpp alles, kui ma sinna läksin. Ja need neli aastat noh, seal olid nihukesed välised komponendid, millega tuli lihtsalt hakkama saada. Esiteks üldse Eesti riigil oli vähe raha kõige otsesemas mõttes, kõige jaoks saatkonna töötajate jaoks, saatkonna töö jaoks, saatkonna varustuse jaoks. Ja mitte ainult Itaalias, aga itaallasele siis veel seejuures, et eelmine saadik enne mind lõpetas 30.-te lõpus alles natukene aega enne enne minu sinna minekut, ütleme suhteliselt hilinemisega saadeti sinna asju. Seedafäära. Esimene Lauzmadene oli Ivar Raig, need saadikuna olime pärast teist maailmasõda esimene seal. Itaalia on ühe minu fraasi järele teine planeet, teine riik Soomest, lähedasid põhjalast läheda, hakkad seal tööd tegema, sest tema on niisugune omaette maailm täiesti väga põhjaliku ajalooga, eks ole, eneseteadvus on väga kõrge põhjusega, nemad teavad, kuidas Rooma riigis asjad käisid seal nende perekondade mälus. Et me oleme kusagil kuulnud, et ka sina, Brutus, Endel perekonna mälus. Et Ruskyde aeg näiteks ja nii edasi ja nii edasi, mitte see ainult et maa seest jälle kaevatakse etruski haudu välja ja itaallased ütlesid mulle, et tegelikult on muuseum ja Roomas on ja Torinos annetrovski. Muuseum on veel väljamaal, on palju viidud neid asju aga ikka ja jälle mõni kaevab omale garaaži, vundament leiab midagi sealt maa seest. Nad ütlesid, et noh, oletame, et üks, 80 90 protsenti on tegelikult veel mulla all Stetruski mälestistest ja las nad olla seal, muidu tassitakse laiali. See on niisugune niisugune omaette maailm on ikkagi niisugune Euroopa süda Euroopa tsivilisatsiooni süda, omamoodi üks kristliku maailma tsentromeet ei maksa unustada, et Vatikan asukeselt Roomat ja esitleda paavstile allub, aga ütleme paavsti embusse kuulub umbes 1,1 miljardit katoliiklaste. See on keskus ühe koma ühele miljardile umbes seitsmest ja poolest miljardist maakera elanikust. Ja sa lähed sinna, sa oled selle 60 miljoni elaniku seas umbes kuuel miljonil elanikul, kui seas noh, hästi, üksikute diplomaatidega meid oli seal mõni üksik. Sa pead kogu võrgustiku loomisega hakkama saama. Aukonsulite võrgustik, tutvusvõrgustik, majandusvõrgustik, poliitiliste suhete võrgustik. Peale selle oli mul seal kaasas tagataskus nii-öelda kaks väikest saareriiki Küpros ja Malta, mida pidin Itaaliast katma. Saatkonna ruume ei olnud, vaatavalt polnud kuskil elada, tuli nagu mingit residentsi muude asja otsida. Ja siis hulk pisiasju veel ja veel. Ta oli üsna kurnava, ega ta lihtne ei olnud. Ta oli hästi huvitav siiamaani, kui minu käest küsitakse, et mis nendest kõigest, kus mu lainet töötanud olid, olid siis need kõige-kõigemad, aga siis on kaks tükki, ehkki kõik on huvitav olnud, aga kaks tükki on iseäralikud soomes esimene saadiku kohta. See oli niisugune ülikool. Sa lähed ikka nullist ja hüppan niimoodi kohe olümpiastaadionil, kõrgusta, sul peavad olema mingid head treenerid saama ideaalne koht selle jaoks ja teine oli siis Itaalia töötajad, oli erakordselt raske, mitte ainult mul lood, mida ma jõua siin rääkida, mida ma kuulsin teiste riikide suursaadikute käest, suhtlemine, Farne siin aeg Itaalia välisministeeriumiga, see oli ikka tõlkinud köietrikk. Aga kas sa oled oma väikeriigi eest väljas ja sa pead hakkama saama lihtsalt. Ja see Arragants, mis vanadel suguvõsad on seal ka kõigis ametiasutustes välja lööb ja see kõik on raske, aga ikkagi see kultuuri põhi. See, mida sa seal näed, koged, see on midagi erilist, aga need karaks teie Teie küsimuse ühe nüansi juurde tagasi, siis mina Roomast eriti palju ei kirjuta oma raamatus natukene, ta vilksatab seal läbi küll. Aga see täpsem kirjeldus ja ma seletan kohe, miks ma ütlen. Täpsem kirjeldus nüanssidele välja on siiski Veneetsiast Veneetsia Liidost, ehke roomas natukene Campodifiori ja siis kaseostja randa, kuhu kolmas poolvend vahetevahel välja sõidab. Aga miks mulle meeldib seda praegu niimoodi täpsustada, lihtsalt see et Itaalias olles, kui me räägime sellest heast poolest, et ainult see lõputu raskuste üleslugemine siis Itaalias olles ma ei oska seda seletada, seda ma olen korduvalt sõpradele ütelnud, et Rooma ei ole minu jaoks numerous. Esimene linn minu jaoks on Veneetsia ja ma tundsin ennast seal nii koduselt ja ma ei oska seda seletada. Ja no loomulikult siis lihtsalt libiseb seal Veneetsia raamatusse sisse. Et minul lugedes jälle tekkis see mõte kuulajatele, kes poliitilist daamikinnast veel lugenud ei ole, võtta kõrvuti Te kaks raamatut, just nimelt see Viivi Luige varjuteater ja Jaak Jõerüüt teie poliitiline daamikinnas, sest ma näen seal siiski mõttekäike, mis liiguvad ühest raamatust teise. Kõigepealt see viietegoronari kitsas pime hämar Tänav Rooma vanalinnas, mis viib Vatikani ja mis on vanade palverändurite teekonna üks osa, see on kõigepealt varjuteatris, see liigub sealt teie daami kindlasse ja siis on seal niisugune mõttekäik kahes raamatus, et diplomaat peab olema oma riigi esindusnägu jooma paratamatu ja see ongi nüüd ma tean tegelikult ainult üht kirjanikest, abielupaari, kelle teosed on omavahel dialoogis, need on Enn ja Helga nõu. Kas see on teil kuidagiviisi taotluslik, et te tootev sarnased mõttekäigud oma järgmisesse romaani, et anda lugejale mõista, et te olete need omavahel kaks kirjanik kui läbi rääkinud, läbi mõelnud, läbi vaielnud, see on midagi, mis teid seob, mis on teile ühtmoodi mõjunud? Seal on, kindlasti ei seletan ka, ei vaidle oma raamatuid läbi niimoodi ka ei kooskõlasta neid ja ja ekstel oma tööd oma, et see ühenduspunkt, see konkreetne tähenduspunkt raamatu vahele viietegoranaariuks oma tänav see on olemas väga lihtsal põhjusel, sest me teame medit, me pidime seal lühikest aega elama ja noh, see nagu väga hästi meelde, et ongi ühes kontekstis erakordselt tähtis seal aga nüüd varjuteatrit võrreldasinud selle raamatuga siis siis nad on žanriliselt erinevad täielikult. Sest see on ikkagi varjamatult dokumentaalne. Ei maksa unustada, et Tiit Pruuli ja kompariandsid varjuteatrile ka aasta reisiraamatupreemia ja see on täiesti võimalik. No täpselt nii nagu minu raamatut ootaksin muinasjutupreemiat näiteks hea meelega. Okei, aga kui Itaalia tuleb mängu, siis paratamatult mitte ainult eks tänava nimi, vaid mingisugused muud tunnetuslikud asjad ka, aga tõesti, palju teatel on pühendatud roomale otsast lõpuni ja noh, Bronaari KaPodefioorinedama mainisin, aga, aga siiski mul seda nii palju omast arust ei ole. Stockholmi on loomulikult palju rohkem, aga te küsisite ju tegelikult päris otse ei küsinud, et kuidas see kõik nii piltlik on või, või kuidas sa nii täpne on? See on nüüd üks vastus jälle ühest, ühest teisest intervjuust, aga me ei saa ju erinevaid valesid välja mõelda igale poole. Asi on lihtsalt selline, et mu mälu on visuaalne, minu visuaalne mälu tüüp on see, mõnedel on sõna mälud möödunud kuul, mis mõlemad nagu ma olen aru saanud tuttavate käest. Nii et see on lihtsalt see, et silmad registreerivad ära seal kusagil kogu aeg salvestuses, nii et ma võin piltlikult öeldes oma vaimusilma ette võtta mingisuguse kaadri sellest, kus ma kusagil olen olnud või elanud ja selle lihtsalt sealt pealt maha kirjutada. Märkmeid ma pole eales päevikuid pidanud. Ei ja mitte selles mõttes märkmeid, ei seda mitte kunagi. See kas on meeles või ei ole ja ongi kõik. Te kinnitasite just, et diplomaat, kes on missioonil, on oma riigi esindusnägu. Ja, ja ennekõike suursaadik, see on väljakujunenud maailma, seda me ei muuda. Seda, niisugune moodne maailma nii kergesti juba ei muuda, see on ikkagi mitmete sajandite kujunenud suursaadik. Sellepärast juriidiliselt, et suursaadik on nendest saatkonna diplomaatide Eesti ainus, kes saab kaasa, kui ta läheb välja oma riigipea allkirjaga dokumendi. Me oleme harjunud seda volikirjaks nimetama, aga Toomas Hendrik Ilves tegi niukse keeleliselt õige paranduse ja pikkamööda siis prooviks sellega harjuda, et see on tegelikult usalduskiri sedentsus. Ja selle usalduskirja oma riigipea, on ta siis kuningas või on ta president, see antakse teisele riigi peale, suursaadik läheb ja annab selle salle ja seal on kirjutatud, et vat mina selle, selle riigipea usaldan seda, seda inimest palun ka seda arvestada. Nii et see on niisugune juriidiline paber taskus ja see kuulub mängu juurde. Nii juriidiliselt kui tunnetuslikult seda teatakse ja sa pead sellega arvestama. Jah, aga mõnikord tuleb ette, et tuleb olla oma riigi esindusnägu ka sel juhul, kui riigil on valitsus, mille seisukohti on teistele diplomaatidele väga raske selgitada. Ei, muidugi valitsuse seisukoht, et see ongi niisugune diplomaatia, maailma huvitav moodi paradoks, näiteks Eesti ei ole presidentaalne riik, Eesti on parlamentaarne riik ja parlament paneb paika valitsuse ja sa saad küll presidendi usalduskida kaasa, aga sa esindad ikkagi valitsuse seisukohti. Noh, pargi, kuid kindlamat neid ei jaga, ise on paratamatu, aga süsteemselt on huvitav kohe meenutada teisi. Noh, kõige lihtsam on võtta näiteks Ameerika, eks ole, kus praktiliselt eks ole, president on ka peaminister, digisüsteemid on erinevad, aga nii või naamoodi, sa esindad oma riigi seisundit, kohti, kes neid iganes parajasti ei kujunda. Ja sa pead siis valima ja sära, mine selle töö peale, kui sa tahad tennist mängida, aga tegelikult mängitakse jalgpalli, sa lähed selle töö peal ja sa tead, et sa esindad omavalitsuste esindajat ainult oma seisukohti, siis lähed haid paagi nurka ja räägid seal rahvule. Kui palju te olete pidanud diplomaadina vastuvõttudel kuulama jutumärkides heatahtlikke õpetussõnu, kuidas oma riiki oma väikest ja alles jalgadele tõusvat riiki esindada? Erakordselt harva te mõtlete teiste kolleegide poolt põhiliselt? Meil on niisugune seotud liulga romaanis. Romaan romaan. Mis peegeldab elu ja, aga vot see seike sobib väga hästi, romaan, romaan, aga tegelikult erakordselt harva, sellepärast et see on niisugune kollegiaalne maailma muidugi eksinud, hinnatakse kvaliteedi järel ära, et kas sa sobid selleks, kellele must ausat juttu rääkida omavahel? Inimeste keemia kehtib ka seal ühed sobivad ühtudega, teised teistega, aga üldiselt hinnatakse ära, kas sa oled mölakas või ei ole. Ja neid esineb ka kõikidel aladel ka suursaadikute seas. Maailm on ikka väga kirju ja siis on niimoodi, et kui sa ikka oled täitsamees kuid hoid veel seda, seda sugude võrdsuse ajal kasutada seda sõna üldises mõttes, kui seal ikka okei siis sind ei hakata õpetama, siis jagatud selle hinna peale kirjutama igasuguseid asju siis antakse sulle lihtsalt head nõu, aga seal olen ma märganud. Ei ole päris niimoodi, et suured sõidavad väikestest üle, sellepärast et osadele praktilise elu näite. Ma olin neli aastat Lätis Eno iga normaalne soo saadik, kes saab aru üldse, kuidas mäng käib, saab aru, et Eesti saadik teab läti olude kohta naaberriigisõbraliku Baltikumi sarnane ajalugu blä-blä-blä teab palju rohkem kui mõni muu suur ja tähtis. Ja komme on see, et saadikud teevad omavahel, tutvusid visiidist, et jällegi uus saabub, me käime moodi kohalolijate juures juba see Marikasin, seda jätka suurte riikidega, Euroopa riikide saadikud, aga ka ameeriklased väga sageli juhtus nii-öelda, tulid minu juurde esimesena visiiti tegema või väga alguses väga lihtsal põhjusel, et vot sina tead palju paremini, sellepärast et president käib kogu aeg, siin sa peaministrit välismaalt kõik jäävad, lugesid, mis sind Lätis toimub kaitsta. Et see, see käib ka sedapidi, et inimesed tahavad lihtsalt saada informatsiooni ja see on nende töö. Ja seda raporteerivad pärast oma välisministeeriumile omavalitsusele. Sealse nina püstiajamine lihtsalt ei, ei toida, nagu öeldakse. Aga jah, mõnikord on seda juhtunud küll seda õpetamist, aga mitte nii palju teiste diplomaatide poolt, see oli Helsingis see esimene lähetus ja arusaadavatel põhjustel, et mingisugune kummaline riik, Eesti tekkis jälle, kes, kus, mis ikka Soomes isegi naaber Soomes oli ka päris palju inimesi, kes ei saanud üldse aru, et huvitav millega tegemist on, kes sealt tuli ja, ja alguse periood oli tõesti seal ikka üsna meeleolu, kas oli lihtsalt harjutud seda, et õpikutes ei mainitud, olid ju Soomest seda pikka aega, seda Eesti tegelikku olukorda ega okupeerimist ja üldse soomlased osali harjunud Viru hotellis käima, aga see oli siiski mingi väike osa. Nii et äkitselt on jällegi saatkond. Äkitselt on riik ja millega on tegemist ja siis oli küll seda õpetamise soovi vahetevahel ikka väga naljakas kuulda. Ja Soome need riigiametnikud ei tööta enam nendes ministeeriumites eriti välisministeeriumis pensionile, kõik läinud. Aga seal kohtus ka ikka väga naljakaid õpetussõnu või plasti viisakas vormis. Aga üks asi oli seotud viisavabadusega. Paljud ei mäletagi, niuke aeg oli viisasid tarvis, Soome, me tahtsime seda üsna ruttu saada viisavabaduse läbirääkimistel. Mida, mis kestsid ikka väga palju, noh, mina pidin oma suuga igal pool midagi seletavaga, delegatsioonid kah käisid ja selle siniseid uskumatuid näited selle kohta, miks ei saa praegu eestlastele viisasid anda ja see oli nüüd küll niisugune nina peale kirjutamine ja meie, soomlased teame, kes te olete ja sealt tulevad kurjategijaid ja sealt tuleb mitu sadatuhat töölist, kes võtavad kõik meie töökohad ära ja sinna juurde käis ka siis niisugust õpetamist. Oot, mida te seal nüüd jälle tegite? Selles stiilis seal oli, seda küll, jah. Aga noh, saime sõbralikult ruttu üle, muidugi igavikulised mõttes, Rutt. Et võib-olla see konkreetne koht seal romaanis, millele te vihjate, et see juhtum ei ole paigutatud soome, aga juhtub telliti veini juues. Ja heade kavatsustega, mõistagi nüüd, tulles tagasi selle poliitilise armastusromaani juurde, millest me jutuajamist alustasime. Enamik tegelasi ümbritseb seal ennast, hinnalise mööbli, kalli vahuveini ja parfüümide, ka kes kannab Ameerika panku, gorite lipp, see, kes kannab itaallaste käsitsi valmistatud jalanõusid. Aga nad ei ole sealjuures õnnelikudega oma eluga rahul, on niisugune tunne, et kõik need esemed ehtsad, väärtuslikud üllad ei tee nende asjade omanikke südamlikumaks eetilisemaks üllamaks, mis võiks ju olla asjade mõte meelde tuletada, mis on ehtne ja tähtis. Mis siis on asjade mõte? Ei, mina ei tea, mis on asjade mõtte, kuulasin teie teie küsimuse esitust, mis seal hästi elegantne ja viisakas siis lihtsalt nii palju inimesi on nähtud, kes ei mõtle üldse asjadele. Ta oli esteetika peale, nad mõtlevad brändide peale, nad võtavad, kui palju see maksab ja noh, see on just see maailm, mis on see poliitika ja diplomaatia maailm, kus seda poolt näeb kahjuks liiga palju seal tõesti näidata selle otsast otsani seda täis. See on siis ikkagi rohkem näida, kui olla. Kuulge, me ei tohi olla osa, on muidugi niukene märgsüsteem paratamatu. Kahjuks selles praeguses läänemaailmas, milles raamat kõneleb, see ei ole mingisugune idamaailm, see ei ole ladinaameerika. See ei ole midagi muud seal see samane, meie euroopakene. Ja seal on see väline, näida tahtmine ja ja brändi tagaajamine ikkagi väga levinud heas või halvas mõttes, kuidas keegi tahab, mõni tunneb ennast selle juures paremini, mõni teab, et niimoodi peab tegema. See on hästi levinud. Sellist on niimoodi, ma olen seal nii palju näinud. See lihtsalt on niimoodi. Kas liigub ühest põlvkonnast teise ühest riigist teise? See on paratamatus. Seal liigub kihite, ma ei ole töötanud pankurina töötanud ka mingisuguse suurkorporatsiooni ärikorporatsiooni juhtkonnas aga ma siiski arvan. Või brittide või kelle tahes filmid, mis nendest asjadest kõne nendes seltskondades kõnelevad näitavad üsna adekvaatset pilti. Et vaadake teid ja siis tähendab seda brändivärki hästi kõvasti, aga ikkagi jah, diplomaatide poliitikute seas ja kui sa oled teise riigi suursaadik, paratamatult puutub kokku kohalike ametnike eliidiga ärieliidiga ja mitut pidi eliidiga kuningriigis, eriti Stockholmis. Aga ka muudes riikides, sa oled lihtsalt selles positsioonis, et sind kutsutakse kogu aeg nii-öelda kõige kõrgemate kihtide kohaliku riigi, kõige kõrgemate kihtide kõrgetele vastuvõttudele, õhtusöökidele, hommiku briifingutele ja nii edasi, selliselt näed, kuidas inimesed käituvad. Ja ma ütleksin, et kogemuse järgi osa inimesi, kes saab aru, et see märgsüsteem töötab lihtsalt bändide süsteem ja kaks asja brändid ja kui palju miski maksab osa inimesi, kes saab aru, Ta on selle maailma valinud ta saab sealt ka esteetilist naudingut, aga teised olivad siis seda täiesti mehaaniliselt, ainult raha ja brändi järele jäävad tihtipeale välja nagu kubujussi. Nad võivad olla kohutavalt kallilt riides. Selle vahe võib küll ära teha, osa saab seda esteetilist poolt, oskab selle esteetilise poolega lihtsalt käituda, sest bränd on bränd, aga no sa võid ka armaanilt kordneljaanilt väga erinevaid asju Endale sobimatuid asju osta. Sa võid ka ehete letist või kalliste lõpmata kallistama, ei tea lihtsate Hermese kottide rätikute hulgast ellips hulgast valida koledaid ilusaid enda jaoks. See jääb ikkagi niimoodi, see on niisugune maailma pole pidanud lihtsalt väga põhjalikult tundma õppima. Ja samal ajal ma siis tean ka Eestis, aga muudes riikides ka inimesi, kes on noored inimesed ja mitte ka nii noored suurepäraselt lähevad lihtsalt second handi ja ajavad sealt omale niisuguse brändi maailma pealtnäha selga trump miljonäridki küla sellepärast et nad mõtlevad hoopis millelegi muule. Noh, loodan, et ilu päästab maailma, aga aga mis siis on see, mis aitaks inimesel olla natuke eetilisem või ei, valetaks endale ja teistele, nii sageli ja nii kergelt. Andke mulle andeks, aga jälle sooleta kedagi mind sinnapoole, ta ütleb, et ma ei ole kurb. Ma ei tea. Ma ei teadnud, mis muud peavad inimesed elama, mis aitaks neid naljaks olla, missugune sea tubli, ilus, mis asi? Mis peab inimesi aitama, kui nad ise ei tea seda? See küsimus on nii keeruline, et ta kogu aeg pean, pean natukene tõrjum, et vot ma ei ole see ja see, kes kõnetoolist ütleb, et elage niimoodi. Aga noh, see, kuidas mulle tundub, see asi on, tegelikult on asjad jube lihtsada, et tee seda elus, mis huvitab? No eks see väline tilulilu tuleb sellega kaasa või tule, noh, kui sind huvitab, siis las ta tuleb ja tee seda, mis sind huvitab. Nii rism, küsin neid asju, mis mul mõttesse kerkisid, siis, kui ma seda viimast romaani luges, aju seal on kuidagi nii otse vihjatult, et lugeja peab enda käest neid asju küsima. Aga siis on ju hästi, aga jumala pärast mina ei taha ja ma olen seda ka varem kusagil, ma ei mäleta esseedest mõnedes muudes raamatutes kirjutanud või mitte, aga igatahes romaanid ei ole need kohad novellid samuti, need ei suutnud kõik see, mida nimetatakse koomilise sõnaga ilukirjandus, eesti keeles võiks natuke teistmoodi telet, ristik belletristikasse, need ei ole need kohad, kus näiteks kellelegi kätte maksta. Ja need ei ole ka need kohad, kus kedagi õpetada otsesõnu selleks need lugematud elu abiõpikud, näiteks head, halvad, mina ei tea. Aga romaanid jutustavad lugusid kellestki inimestest, see, mida keegi lugeja sealt kaasa võtab või ei võta. See on lugejates lugu jutustades jutustama seda lugu, mis mind huvitab. Tegelased, kes mind huvitavad. Mina näen seda kirjutamist niimoodi, aga mitte seda, et masina sisse peitunud just selle õpetusega tolle õpetuse s. See kas on seal sees, ei ole, kas ta tuleb sealt seest välja, ei ole, mida keegi leiab, ma ei tea selle kohta mitte midagi. Ja mul on täielik õigus, ma arvan niimoodi ütelda, nagu ma praegu ütlen ka selle tagasiside põhjala, mida ma olen saanud mõnede eelmiste raamatute kohta romaanide kohta. See on olnud nii üllatav, Deinego. Ütleme eelmine romaane, lühiromaane ketamise eelne paks romaan oli siis muutlik ja 10 aastat tagasi talisandiliselt teistsugune, seest aga ta on, ta ei ole mingisugune päevik. Ja see, mida ma olen saanud tänase päevani vahetevahel jumala võõrastelt inimestelt teada. See ei ole see, mida mina olen seal sisse pannud meelega. Vaid inimesed. Ma olen täiesti ootamatu lehekülje või mingisuguse koha kohta niimoodi teevad, viitsid mulle ta jutt seda kõike muidugi hinge pealt ära ütlevad, nad loevad seda raamatut, nad kohtavad oma mõtteid või nad kohtavad mingisugust tunnet, mille kohta nad pole osanud õiget sõnastust leida. Või nad kohtuvad mingisugust kogemust, mis on, noh, iis, annan end oma kogemusele, aga nad saavad selle sõnastuse kätte. Aga seda ei ole võimalik reserve vaja ka mehaaniliselt välja mõtelda ja toppida mingi raamatu mingisuguseid õpetussõnu täis ei käi niimoodi. Minus ei käi niimoodi. Räägin oma loo ära. Lihtsalt midagi saab, see saab. Igal lugejal on oma eluetapp, kui ta seda raamatut loed, mis tal siis etapp parajasti käsil on ja sealt ta siis leiab, kas uued küsimused või või sobilikud sõnastused, võib vastused oma pikka aega. Vähemalt esimesel täpselt nii, inimestel on erinevad eluetapid. Inimestel on erinevad vanused, inimestel on erinevad elukogemused, erinev taust, erinev lapsepõlv, erinev haridus. Sellesse ehk tuleb. Romani kohta viimane küsimus. Mulle tundub, et seal on kohe igal tegelasel kas tahtlikult või tahtmatult ta petab kedagi. Ja sageli tegelane petab ka iseennast. Kas on diplomaabil n väikeriigi diplomaadil kedagi, keda ta saab? Lõpuni usaldada. Sellega on niisugune lugu, et ametialaselt diplomaat ta ei saa ju oma töö käigus noh, ütleme, kui ta on välisriigis riigi esindaja, ma ütleks, et temast on väga rumal, oleks lõpuni kedagi usaldada täiesti lõpuni. Sest seda teavad keegi, riikide diplomaadid hästi ja ja ka väikeste riikide diplomaadid oma kogemuste järel nüüd Eestis õnneks juba teavad, alguses oldi naiivsemad. Et ka väike riik on alati mingisugune ahvatlus kellelegi teisele või kolmandale. Kedagi oleks mõnus vahele võtta, Ta mingit valeinfot sulle sööta, see käib niimoodi. Sa pead olema kohustuslikult natukene paranoiline. Vabandust väga, aga see niimoodi käib. See kuulub ameti juurde. Nii nagu iga ameti juurde kuulub mingisugune oht, keda sa pead arvestama. Kõige lihtsam asi, võtame, kõik juhivad, paljud juhivad autot minagi juhi, kõik, ma ei saa ütelda autojuhtimise juures, sa pead arvestama seda, et nii loll sõidab kusagilt kõrvalt selle, siis sa pead arvestama, et millal sa gaasi paned ja kuidas rooli keeranud ja mida sa pidurit vajutad. Täpselt samamoodi käib see mingis diplomaadi maailmas, sa pead täpselt samamoodi mõtlema, kuus rooli keerad ja sa vaatad, pidurite mitte. Oleks äärmiselt naiivne, ükskõik kui sõbralikku ja toredat ja kui armastusväärset inimest lõpuni usaldada, kui sa oma riigi nimel töötada. Ma vabandan nende kuulajate ees, kes on seda minu suust kusagilt kuulnud või lugenud, aga see üks lause, mida ma tahan siin öelda, on ma Helsingis olin töötanud suursaadikuna, no võib-olla kolm, neli kuud intensiivselt esimene kohta tutvud kõigi mängureeglitega, rahvusvaheliste, ka kahe riigi vaheliste isiklikega, noh kuidas kõik käib. Ja siis ma sain aru, et nii Viini konventsiooni kui noh, nagu tavatöötatu konventsioon, mis reguleerib diplomaatilisi suhteid kui ka tavade tõttu, mis on selles maailmas välja kujunenud, kui ka kohalike Soome traditsioonilise tõttu. Lihtsalt et üldiselt suursaadikul on pooled inimõigused kadunud. See vajaks küll selgitust, natukene kujundlik, natuke neutreeritada, aga siiski noh, kui me inimõiguste alla näiteks loeme siiski täielikku sõnavabadust täielikku inimliku sõnavabadust sõltuma riigi hääletoru, seal ei ole ainult see isik, teine asi, kuna sa oled oma riigi nähtav kahel jalal kõndiv esinduskogu riik kahel jalal. Sa pead ikka vähegi aju veel töötab, siis sa pead mõtlema, kuidas sa käitud tänavate peal kohalikus seltskonnas, mis sul seljas on, millalgi, missugune sa oled. Sa ei ole päris vaba, nagu kõik inimesed oma inimõiguste järele on, see ei ole päris vaba. Sellepärast et see ei ole ainult sina. Sina ei kao kuskile ära, eks ole, aga sa oled lisaks veel see riik, keda sa esindad. Nii et sellega on niisugune lugu, aga tagasi selle usalduse juurde. Inimesena on teine asi ju. Diplomaadina jääd ikkagi inimeseks. Egas sama reaalelus väljaspool seda ameti asja saab ikka selgelt joone vahele tõmmata. Kas oma eraelus kedagi täielikult usaldada? Seda õigust ei võta mitte keegi sulter seda inimõigust mitte kunagi. Kaja loosimisel on diplomaat ja literaat Jaak Jõerüüt. Te olete olnud siin mõne aasta jooksul Postimehes väga usin kolumnist, aga viimaste kuude jooksul ma ei märka enam ette kirjutada ja kas juhtus midagi? Ei juhtunud mitte midagi erilist, ma olen eriti intensiivselt kirjutanud viimased neli aastat kolumne ja esseesid Postimehele, aga mitte ainult Postimehele. Pikemad lood ei mahu sinna sisse, seal leht on siis akadeemiasse loomingusse edasi nimelisse väljaandesse ja veel sinna ja tänna ja kõnesid pidanud samuti sinna seala. Ja nüüd on siis niisugune olukord, et et see on hästi intensiivne töö olnud, aga mitte ainult et viimased neli aastat, vaid ma vaatasin, et viimased 10 aastat juba siis kui ma olin veel Rootsis ja nii olen ma ikkagi kirjutanud juba juba üsna palju kokku, nii et tegelesin viimased pool aastat hoopiski. Vali kogu kokkupanemisega sellest suurest massist, intervjuud, tiklid, esseed, Koluunida midagi välja valida ja siis kaante vahele panna, nii et sealt kõrvalt ei olnud mingisugust vunki kirjutada, noh samamoodi edasi. Nii et see väike paus on kuidagi hästi loomulik praegu ja sellega on nüüd niimoodi, et sellele käsikirjale sai haljas praktiliselt kolm päeva tagasi, nii viimane joon alla ka edasi jätkame ikka normaalne ilmumiseelne kirjastamistegevus, aga nii on see tegelikult. Eelmise aasta novembris te lubasite ennast valida pressinõukogu liikmeks, mida see kogemustele? See oli hästi lühike, aga ma olen sealt juba juba palunud ennast välja arvata väga lihtsal põhjusel, mitu põhjust kokku, see üks on just see, mida ma nimetasin, et pakkisin seda kogu kokku panema ja see esimene kogemus et oma arvutis sama failide sonimine osutus meeletult mahukamaks, kui alguses arvasin või ja palju sisulisemaks, kui esimene mulje, et ah, ma võtan need tehniline kokkupanek, liidan kuidagi ja ei, see ei ole nii. Ja siis teine põhjus sinna juurde oli selle medali teine külg, et ma sain jube ruttu toru, et see töö pressinõukogus on tunduvalt mahukam, kui sa kõrvalt paistab, tähendab süvenemine nendesse materjalidesse, mis sinna laua peale laekuvada. Ja siis nendesse protestide poolt vastuargumentides, see oli meeletult materjalimahukas, see oli nii tihe töö. Ma sain aru, et, et ma ei saa. Ma ei saa seda korralikult teha, ma võin kätt tõstmas, käia, kellele seda vaja on. Ja siis valdav enamus pressinõukogu, ülejäänud liikmeid ju tegelikult jätkavad ju seal laua taga oma igapäevatööd. On ajakirjandusest läbi imbunud inimesed Nende energia ja aeg, mis läks nendesse materjalidesse süvenemisele tunduvalt väiksemad, suplevad iga päev nende probleemide sees ja mina pidin siis Nabalas basseini hüppama ja hakkame aru saama, et kui sügav see on ja kui pikk see on. Ja ma sain aru, et, et see ei tule välja nii palju siin väga ruttu loobusin. Palusime lahkelt aru saada, et ei saa. Kaebused tulevad ju tänapäeval sageli mõne advokaadibüroo planketili allkirjaga. Seda oli näha ja isegi siis, kui nad mõnusa lühikese kogemuse järele isegi ei ole selle advokaadibürood konkreetselt blanketid, aga siis on näha, et see ei ole lihtsalt niisama noh keegi südame pealt kirjutas kaebuse ära, need on nii mahukad dokumendid ja see argumentide rägastik poolte vastu ja vaidluste pikkused teatud kaasuste puhul ja ma sain aru seda, et see mulje jääb jälle midagi tegemata. Olin parajasti selle teise asja valinud. Lennart Meri alati ütles, et ta Eesti Raadio ja Eesti televisiooni väga vähe kuulab ja vaatab, et tema hommik aastakümneid algas BBC uudistega. Kas teie otsite Eesti ajakirjandusest midagi või kas te leiate sealt midagi, kui te seda vaatate? Kohe vastan sellele ka, et mis ma siis Eesti ajakirjandusest otsinud leian? Korraks pöördun tagasi veel selle eelmise küsimuse juurde, sest mul jäi kolmas asi nimetamata, see on natuke seotud sellesama küsimusega, mis meil praegu ees on. Lugemine, diplomaadi aastada andsid hirmus palju, aga võtsid erakonna palju aega ja mul on selgelt tunne Pole nagu haridus, poolik lugemine on, on täiesti unarusse jäänud raamatuid, mida mul on vaja, ma tunnen läbi lugeda, mida ma tahan läbi lugeda igasugustes žanrites. Need on ikka virnade meetrite kaupa kodus riiulil. Ja seda ma olen ka otsustanud, et ma ei saanud diplomaadi lugemise mass on hoopis teistsugused tekstid, hoopis teistmoodi teistmoodi stiilid, hoopis hoopis teine energia. See oli ka üks põhjus, miks ma pressinõukogust loovused, et mu lugemisaeg läheb ka peale kirjutamise aja ja nii edasi. Aga nüüd see on natukene seotud sellega, mis ta praegu küsita ka. Tunnistan ausalt, et see professionaalne lugeja, nagu ma olen ennast nimetanud kutseline lugeja, kus sa oled diplomaat teises riigis. Sul on tarvis jälgida koduma pressi, asukohariigi pess ja rahvusvahelist passi Namis keeltes tahes. Ja see neelab ikkagi arvutite ajastul sind täielikult. No õhtul tahaks pilti ka juurde vaadata või päeval netist CNN BBC töö kohaliku seal ühest küljest tekitanud, tead küllastuse sellest lõputute uudiste jahtimise ja kõigi nüansside teada saamisest teisest küljest on see tekitanud niukse jahikoera nina. Ma ei oska seda seletada, mõjumikse uhkeldamisena, aga tõesti uudistelugejana. Ma leian kuidagi selle, mis mul tõesti vaja kohutava kiirusega üles. Aga muidugi oleks jällegi selle paarikümneaastase diplomaadi elusse ellu jäänud. Sa pead selle ruttu leidma, kui me mõtleme selle internetiajastu arengu peale hetkeks. Mina alustasin 93. aasta jaanuaris ja nüüd lõpetasin 2015. aasta lõbusa ja mismoodi on arenenud, noh, kogu see internetimaailm itimaailm selle aja jooksul ja mida oli võimalik siis kust kohast saada informatsiooni, mõtlesin, mida on praegu võimalik Subutsellesse ära lihtsalt kui sa ei saa aru, mida tuleb silmapilk lugema hakkamist, nimodi liitida, nagu öeldakse. Nii et ega ma väga palju ei tõmblasele, ei eesti ega võõrkeelse pressiga. Uudised, mis vaja on, tulevad kuidagi iseenesest kätte, noh, võin ka harjunud muidugi natuke liiga palju suplema nii oma nutitelefonis kui kamandas Aipääd tahvel millega, kuna ma olen kohvikute inimene, neist on igal pool kaasas. Ma tean, et ma olen liiga palju sinna nina sisse toppinud. Ma isegi ei oska otseselt küsimusele selles mõttes vastata, et kuidas tuleme, mida ma otsisin, tuleb kuidagi iseenesest isevoolu teed mingi harjumuse sisse jäänud, aga on proovinud seda kõvasti kahandada. Raamatud ootavad ees. Alati on mingisugune valik vaja teha. Aga on mõni trükimeediaväljaanne Eestis mis pakub teile huvi või mida te usaldate, mida seal kirjutatakse? Loodan, et need nüüd omanikud ja siis töötajad, ajakirjanikud trükimeedias ei pahanda, aga, ja ma loodan, et nad saavad ka aru, miks ma niimoodi ütelda ka sajaprotsendiliselt? Ma ei usalda mitte kedagi praegu. Mitte ühtegi väljaannet. Põhjusel, et nad on usalduse teie silmis kaotanud, kaotanud aga just sajaprotsendiliselt. Usaldus käib siiamaani ikkagi ajakirjanike kaudu, põhiliselt. Ime, kes kirjutab kindlasti ajakirjanikud, liiguvad Sa ju praegu eriti intensiivselt viimastel aastatel ühest kohast teise ja tulevad juurde tundmatud, sest siiamaani ei tea, nii et see, mis väljaandes, mis portaalis keegi parajasti esineb, see iseenesest ei ole garantii. Aga ma ei näe ka selles midagi salapärast, sellepärast et me teame seda, et see on niivõrd äriliseks läinud. Kõik see on üks põhjustest ennekõike. Ja ma ei tea, seal on ajakirjandusõppejõudu ja Tartu Ülikoolis seda analüüsida rohkem kui minust, minul lihtsalt kogemus. Seal on veel mingisuguseid põhjuseid, miks inimesed teevad nii, nagu nad teevad postimehest ütleme, et ma olen jälginud, eks ole, kõige rohkem nelja aasta jooksul viie aasta jooksul, kui ma olen kirjutanud ja seal on ka olnud väga erineva kvaliteediga inimesi, loomulikult ta nii nagu igas teises väljaandes mõne näitanud nimesid nimetamata segama. Tänasel päeval ei saa päris hästi aru, mis kutsub professionaalseid ajakirjanikke vanema artiklitele, ükskõik kas lühikestele pikkadele pealkirju, mis ei vasta sisule või vastupidi, sisu ei vasta pealkirjale. Lihtsalt teinekord on täiesti vastuolus, nad on eksitavad. Ma ei saa sellest mõttest aru, kas seal lohakus, kas seal mingisugune mooda, kes on kellelegi pseudoguru õpetused, niimoodi tuleb teha ja siis müüb paremini. Ma ei tea, millised need põhjused on, aga usaldust sellega ei tekita. Võib-olla lugejate hulk kasvab, kui noh, kogu aeg on põnev. Aga usaldus on üks, teine asi. Ma millegipärast eeldasin, et nimetate sirpi, aga kui ei, siis ei? Jah. Ma ei tea ühtegi niimoodi välja jätta või esile tõsta seal rohkem üldisem ja nagu ma ütlesin, et see asi käib siiski kirjutajate kaudu kõige rohkem niimoodi, nagu ta käib ka ikkagi televiisoris ja raadios samuti ta ei käi ikkagi vabandust, siin majas me istume, aga see on väga tore ja eriti tore on ära remonditud vana koha peale, see kõik on vahva. Aga ma küll ei saa ütelda, et ma kuulan seda maja, ma kuulan ikka inimesi, kes saated teevad. Ma küll mõtlesin, et poliitilisest daami kindlast rohkem ei räägi, aga mind ikkagi jääb kummitama see, kuidas nii mõnigi tegelane iseenda käest seal küsib. Kas ma olen oma eluga rahul. Kas teie, Jaak Jõerüüt, olete oma eluga rahul? Väike täpsustus juurde, et seal on ka niimoodi, et nad ei küsi iseenda käest, vaid mõni küsib kellegi teise käest. Ja selles küsimuses haavatu kontekstis rõhutan, on vimka. See on provotseeriv küsimus. Raamatus. Et ma ei taha teid kuidagi provotseerida, aga ka ma mõtlesin, et ma laenan teie romaanid. Küsimusenseerised provotseeriv küsimus, kas mina olen oma eluga rahul? Jah, olen küll. Olen küll. Te tahate küsida, miks vä? Ma läheksin järgmiseks küsinud, kas te olete iseendaga rahul ja kas seal on vahe. Ei noh, kuidas ka ei oleks oma eluga rahul, miks ma peaksin siis iseendaga rahul olema? Ei vastupidi, et see on ikka nagu täiesti nagu sukk ja saabas. Aga noh, kuna ma olen seal teemaga tegeledes pall, ega seal need laused ilmaasjata sinna raamatusse kogemata taevast ei 100 siis põhiliselt ühel põhjusel Et see ole pikk jutt legendi juurde mõeldud põhiliselt ühel põhjusel. Et on üks täiesti selge pöördepunkt elus irooniliselt, et peaks ikka päris imelik inimene, mida ma loodan, et ma ei ole selles mõttes, kui ma saaks aru, et saatuse tahtel on sind pandud elama niukses maailma muutumise ajastutesse, eks oli kaheksakümnendatel lõpp, 90.-te algus, teine hakkas ilmselt praegu koos selle koroonaga peale ja siis lisaks veel sind istutatud ülemineku ja parlamenti Eestis, kus seal oli võimalus kaasa aidata ja lõpuks oma hääl anda riigi iseseisvuse taastamisele. Lihtsalt imelik, kui selle asjaga rahul ei oleks, et see paneb nagu täielik punkti kõigega ette ja taha. Mul on nii kahju, aga sellesse saatesse rohkem ei mahu. Mul oli huvitav tund, ma usun, et kuulajal samamoodi palju tänu ja aitäh küsimast. Vaatame, kes oma ajast raatsib tund aega jagada meile tuleval laupäeval kuulmiseni.