Tere kõigile aiasõpradele. Aiaajakirjanik Kaja Kurg on Maalehe iganädalases lisas targu talita juba varem soovitanud aeda helmik pööriseid istutada. Tegemist on ju aastaid tuntud püsikuga, mille õied on küll suhteliselt tagasihoidlikud, kuid lehed seda silmatorkavamad ja mis nüüd köidab selle poolest, et uusi sort. Ta on viimasel ajal palju juurde tulnud. Meil on laual lahti ajakiri suviaias, kust saab vaadata huvitavamate sortide pilte. Mille poolest siis Kaja Kurg helmik pöörist koduaeda soovitab? Helmik pöörised on aiapidajad ja aiandushuvilised täitsa pöördesse ajanud viimasel ajal. Hullumeelsus, mida aretajad on teinud? Siin on kümneid, kui mitte sadu sorte, lihtsalt värvigamma. Helmik, pöörison, superpinna, Katja, sul pole õisi vaja aeda, kui nüüd seda pilti vaadata. Sinul roosat tumepunast, pruunikat, kollast salatirohelist, niuksed mustrid on lehtedel ja iga aasta tuleb järjest hullemaid, jutumärkides muidugi. Ja arendajate töö ei vaibu. Ja see on väga tore. Lisaks sellele, et tal on väga ilus lehis, kuidas ta talvitub Eesti oludes. Loo autor on ellase, kellel on Pangodis väga superilus, aed, tal väga palju püsililli puittaimi ja tema siis annab Hermik pööristest väga ilusa vajalikult põhjaliku ülevaate. Sortidest, mida helmik pööris tahab, kuidas teda kasvatada. On üldlevinud arvamus, et helmik pööris on väga vähenõudlik, ei ole sugugi nii. Ühed tahavad olla varjus, ühed tahavad päikese käes, et seda tuleb kõike, kõike siit lugeda, kuidas neid täpselt kasvatada. Nad kardavad põuda, jaga liigniiskust. Ja siin pildi pealava pildi peal on sadevälja aiandustalu eesaed, kus on väga kaunis sihukene SUUR, lapiline, vaid helmik pööristest. Nii et sadevälja talu kogu suvi võib sinna minna, seal on ka väike puukool vaatama seda imet, mida helmitööristega annab teha. Kevadest sügiseni ei mingit muret, kuidas nad talvituvad? No kui nad liigniiskuses jääb, et siis see ei ole tulemas väga hea, aga siis tuleb neile luua vastavad vastavad tingimused, kellel on palju kogemusi nendega, see kõik on tema enda kogemuste põhjal kirjutatud niieta põnele käsiraamatu arvamusele, vaidleb vastu, tasub lugeda, tasub aeda tuua, et päästa ennast lõputust rohimisest, et oleks mullapind kaetud Ilusa lehevaibaga. Jan Se helmik pööris, ta on tulnud viimase, ütleme 10 aasta jooksul, et varem seda väga palju pole jah, et olid mingisugused paar sorti, eks ole, mis levisid sihukseid, hästi, tumepunane, aga just see on tõesti mingi buum olnud ja no aia sõbrad on ka täitsa hullunud. Jaga siis helmid pööriseloni, väga kaunid need sugulased, Tjarellid, diarelid on samamoodi ilusate pidaga, tead, ilusad lehed on neil, aga nendel on ka meeletu ilusaid õitsemine, et see nagu õievaht kuidagi sihuke õrn õrn hõljumine, nad õitsevad üle kuu aja ja siis see hõljub, see õievaht seal peenra kohal, et see on tõeline ime. Meenutab natukene nagu stiil, just nimelt jah. Ja need forellid on ka suhteliselt siis ja enne meie aianduse seos, aga eks neid sorte tuleb ja aretajad mängivad muidugi kandelehemustritega. Nii etet varsti astub kannale Helvitöörisele täitsa võimalik. Ja see on siis lill, mis saab hakkama ka poolvarjus või varjulises kasvukohas, seda kõike peaksid täpselt vaatama, kuhu teda panna. Suuri mõjusaid laike saab ka IRL-iga tekitada aeda. Just see ta katab pinda. Aga siis kolmas tegelane on ka siin loosel, tema pisipöörised, tema ei ole üldse loodusest pärit. Temasse on siis koondatud helmik, pöörise leheilu ja Terellide õisikud. Ja aretajad muidugi mängivad ka temaga väga mõnuga edasi. Siis need lehevärvid ja lehemustrid ja nii et tasub tähelepanu pöörata oma aeda tuua selliseid taimi, mis väga palju sult hoolt ei nõua, aga efekt on, missugune. Heli Russak Tallinna botaanikaaiast soovitab linaõisi neid, seda sinist linaõit lillepeenrasse, oma aeda. Heli annab ülevaate üldse linast kui sellisest, et kirjeldab siin seda hariliku lina, mis on õliyagi juutaim. Aga harilikust linast on ka aretatud ilusaid sorte, mida saab suvelillepeenrale külvata ja segudes kasvatada. Ja need ei ole juba enam sinise õie Leidan igat värvi, aga linal on ka väga toredaid teisi liike pisikuid. Ja siin on ilusasti toodud nimekiri nendest, mida kõike saab püsilillepeenar kasvatada, et ei ole seda igakevadist külvamise muret. Kollane lina püsib tina alpilina, Mägilina suureõieline lina muidugi suvelill üheks suveks. Jah, tema tuntum ja siis linaõis on ju väga armas lihtõieline ja need värvid, armas, lihtne lillekene. Ja pärast pikka karmi talve on igasugust värvi õis on väga teretulnud. Räägime veel viljavaheldus, sest meil on aiatarga saates sellest varem ka juttu olnud, mis tähendab seda, et kui ennem on olnud sul ühe koha peal Mavitsaline, siis järgmine kord võiks olla mingi ristõieline. Aga kui tõsiselt seda võitnud, ütlen ausalt, et mina väga tõsiselt ei ole suutnud seda järgida, sest see küll väga paljud teisedki väike aeditud. See on nii väike, aga tuleb pingutada natukenegi, et selleks tuleb üles kirjutada, mis sul on ühel aastal seal kohal, kassasid sa just täpselt samast sugukonnast, ei paneks sinna, et natukenegi püüda selles suunas. Igal juhul see aitab jälle vältida mürke. Sa ei pea võitlema haiguste kahjuritega ja ka muld, kui sul muld on terve, siis on ka taimed tugevad. Ei tule neid hädasid, et sa saad hulga lihtsamalt kama, tegelikult natukene pingutust. Kõige lihtsam on muidugi, kui sa teeksid endale näiteks neli kast peenart ja siis lihtsalt on ka ringmäng, et siis enam-vähem oma neid liike, kultuure siis paigutad ümber täpselt samale kohale ei satuks. No natukenegi püüda selles suunas, no aga neid aia ausad, kus mul on näiteks jagad kartuleid sinna ei tee ju ometi püsilillepeenart või see, mis mul on väga päikesele avatud maasikamaaja seakartulid ka jälle ei pane ja maasikaga on üldse, kuidas maasikas lülitada, sinna vaheldusse. Seda ma uurisin kaerakusagilt vastust ei saanud käsiraamatutest, keegi ei räägi sellest, ütleme, et kui mul on väike aed, mul on kaks maasikapeenart, siis on mingi Tootsi peenar kusagil, et mida ma seal vaheldad. Aga mind aitas Väino Eskla ja andis väga nutika nipi, mida nende maasikatega teha, maasikas, öeldakse, et neli aastat, siis ta hakkab alla käima, marjad pole enam ilusad, siis tuleb see teise kohta viia. Väina siis nuputas, mida siis selle maasikamaaga teha näiteks võiks sinna külvata, mina planeerin, see aasta näiteks külvan sinna rukki. See on ju väga ilus, kui rukis hakkab kaasama ora, siis kuidas viljapead seal hõljuvad tuules ja siis on veel mitmeid muid taimi, mida võib siis seal vahepeal kasvada, sihuke dekoratiivne lapikene. Meetaimed on siin näiteks tatart võiks panna keerispead kurgirohtu dekoratiivse lapikese. Noh, väike aiasse lapp ei ole ju suur, eks ole. Ja ongi muide niuksed näiteks rukkilapp on väga trendikas, rokist on näha väga paljudes moodsates aedades kui aiakujunduselementi, mingi teravili, kus te saate, Kiidtera, mida see maha küll, no võib kasvõi tavalisest supermarketi riiulist leida ökorockis öko, nisu, mahenisu, mina kogu talve Idaldasin siin idandeid, nisu, idandeid. Väga maitsev oli. Kassidele tegin rohtu, pabin ta külvata sinna peenral, väga ilus, haljendab ilusap. Väga nutikas ja minu meelest ka. Ja siis oled sa pühendunud veel permakultuurile. Eelmisel kevadel käisime koos lilleoru koolituskeskuses permakultuuri praktilisel kursusel, kus siis õpetati tegema perma peenraid. Permakultuur seostub millegi imelikuga, mis asi see on, mis imeasi see on, keegi ei tea, väga kahtlane lugu. Aga tegelikult see põhineb lihtsalt talupojamõtlemisel, et seal on ka omad nipid ja nõksud, aga kõik on lihtne ja loogiline näiteks nende peenarde puhul pappi peenar näiteks kui on tihe murukamar, seda pole mõtet ennast vaevata kaevamisega. Panid sinna papikihi, paned viljaka mulla peale, paned sinna rohuniidet, kõdusõnnikut, komposti, suurepärane, kõik kasvab, mis mühinal alt ei tule umbrohi läbi, väga lihtne. Tuttavad aiakujundajad on kasutanud näiteks juba ammusest ajast, ma tean, et muru peale pannakse paks kiht ajalehte, ei mingit kaebamistega mässamist. Lihtne loogiline, orase juur, lihtsalt mädaneda mädaneb ära, ta ei saa ju valgust, ta ei tungi läbi, täitsa valgust ja väga ilus, väga lihtne, mõnusat kõik oma vana risu ära kasutada. Siukse makulatuuri, vanad papid, ajalehed. Teine väga heani on see, kuid peenar lilleorus tegid selle kõrvitsatele. Selle põhimõte on selles, et kaevatakse süvend sinna, siis pannakse kõik, mis sul on, vanad puidu notid, tüved, kõik sihuke vana risu, orgaaniline risu, mis kõduneb selle, nad panid kõik sinna alla, siis katsid seal kõdusõnnikuga siis pari, kõike, mis kõduneb, mädaneb siis peale viljakas muld, siis pandi taimed ja siis veel multsiti, oli vist kõhuga. Ja siis see tohutu energia on, see oli tõeline kuu, mis seal hakkas tööle, kui see hakkas kõik seal all kõdunema. Kohik pens oli kõik soe, kuigi oli väga vilets või nagu me mäletame, niiske külm kõrvitsat sellest ei hoolita. Nii meeletu saak tuli, ma ei tea, kas nad võib-olla siiamaani söövad neid kõrvitsaid, ühesõnaga, et selline väga hea nipp, kuidas sa saad kõik oma sodi ära kasutada. Sul on mitmepoolne kasu, eks ole, saad sodist lahti, sa saad väga hea siukses, kindlasti sobib ka korgile, mis tahab sooja pinnast, kui peenar, ta töötab ikka vikatiga kaega, seni kuni kõik need puu notid seal ära kõdunevad. Oksarisu, no kõik, väga nutikas, tuletab meelde seda vana kommet kõrvitsat kompostihunniku kõrvale, võib-olla kaitsealal hulga vägevam kütte all. Väga hea nipp, jälle kindlasti energi. Lilleaednik Marta Padrik ütlebki, et see, kuid peenar ja papi pera töötasidki kõige parem paremini muidugi maasikatornid vanadesse nendesse suhkru kottidesse. See on ka hea nipp, et sinna saab ka ürte panna, aga see nõuab pidevat hoolt, et sa ei jäta neid kuivale. Kasvuhoonesse on väga-väga nutikas teha, et nad kohe su silma all. Tehke järgi. Uus aiasaade jälle tuleval pühapäeval kuulmiseni.