Salzburgi pühapäevapoisist muusikamaailma peadirigendiks algab esimene saade Maia Lilje kolmeosalisest sarjast, mis pühendatud legendaarse dirigendi Herbert von Kareani 100.-le sünniaastapäevale. Legend. Saade suurest muusikust. Neil päevil tähistab muusikamaailm 20. sajandi ühe legendaarse dirigendi Herbert von Karajan nii sajandat sünniaastapäeva erilise pidulikkusega neis linnades, mis tema tegevusega otseselt seotud Salzburgis, Viinis, Berliinis, lutsernist, Karajan, muusikaajakirjade tähelepanu fookuses jagane piltidel. Artiklite pealkirjad kordavad juba tuntud Karajani imejumal dirigentide hulgas. Geenius, dirigendipuldis maestro või monstrum. Suurimad muusikaajakirjad pühendavad talle oma erinumbreid ning tele- ja raadiojaamad püüavad teha nähtavaks kuuldavaks tema elu avamata jäänud tahke. Ikka veel ligi 20 aastat pärast maestro surma püütakse tabada tema fenomeni olemust. Ükski dirigent ei ole olnud muusikamaailmas sedavõrd domineeriv kui Karaja. Ja ühegi muusiku pärand pole tekitanud nõnda kirglikke vaidlusi. On juba arvatud, et Kareli sünniaasta tähistamist meedias või ütelda hiljutise Mozarti aastaga 2000 kuuks. Tegevushaare oli mõõtmatu, tema impeeriumiga kuulusid Berliini, Viini ja Londoni Filharmoonikute las skaala liini ja Berliini riigiooperimaailma elitaarsemad festivalid, Salzburgis tema enese poolt rajatud ja juhitud fondid ning Salzburgi Ülikooli juures tegutseb muusikapsühholoogia instituut, mille uurimisobjektiks täissaali Karajani koostöö maailma juhtivate plaadifirmade EMI Deutsche grammofon, deka ning Sony helisalvestus ja videotehnika arengus oli teedrajav nii kvaliteedis kui kvantiteedis. Tema dirigeerimisel on jäädvustatud üle 1000 heli- ja videofilmi, mille tiraaž ulatub ligi 250 miljoni eksemplarini. Vaevalt suudab ükski klassikalise muusika interpreet seda kunagi ületada. Karajan määras koguni Compact Discjalgse seitsmekümneminutise ajalise mahu võttes etaloniks Beethoveni üheksanda sümfoonia optimaalse kestvuse. Tema sihid olid kõrge lennulised ja ta elas ning lendas sõna otseses avaras tähenduses Vähestele hoomata Tais Trans tendentsis kõrgustes. Tema elu oli teatud mõttes kangelase elu. Tema universum vastas ajakirja Stern kriitiku Michael Walshi sõnul Shotonoverlikule ideaalile maailmast, kuid tahtest, jäitekujutusest nimelt gara enese tahtest ja ettekujutusest. Kui muusikamaailmas otsida kahte sarnast kuju, siis olid need vaagnad jaga rajal kaks kontra Verdsetegotisti, kes kõike ümbritsevat oma pilli järgi tantsitasid ja mõnusat olnud need suurmehed kumbki. Juba 1900 viiekümnendail aastail nägi nimekas saksa muusikateadlane Teodor Adorno Karajanis mitte üksnes muusika vaid ka ärigeeniust. Karajan oli tõepoolest aegade rikkaim dirigent. Pärast surma hinnati tema varandust konservatiivset arvutuste järgi 500-le miljonile saksa margaga. Tal oli isiklik reaktiivlennuk, luksusautod ja jahid kõigi puldis roolis ikka pöörast kiirust armastav omanik ise. Enam kui elitaarsus luksus, vaimustas teda nende vahendite tehniliste võimaluste rikkus ja riskaltsus. Võimalus ületada argielu käegakatsutavaid piir. Hiljuti Berliin Brandenburgi televisioonis esitletud Ottos Vartsi portreefilm Herbert von Karajan, Termenš avab dirigendi inimlikke publikule varjatud palgejooni nende väheste kaastöötajate, sõprade nägemuse kaudu kes teda sügavamalt tundsid. Karajan oli suheldes avalikkusega mon, tähen ja arrogant kõrk eemale hoida. Siis eraelus oli ta eelöeldule sageli hoopiski vastandlik, lihtne ja vastutulelik. Ehk on nii kombeks lihtsalt öelda. Aastakümneid elas ta omalaadset topeltelu pooljumal dirigendipuldis ja lihtne surelik ka autojuhisekretäri sele kitsa ringi kaastöötajate silmis kes tema eraelu vaikiva lojaalsuse avalikkuse eest varjul hoidsid. Siis tuuakse vaataja ette tema kodused üllatavadki harjumused õhtuti meelsasti ja vester neid vaatama lapsest saati lihtsat toitu armastava mehe, aga ka mehe, kes alati laetud revolvrit oma öölaual hoidis pidevalt ajakirjanduse fookuses kõigis oma ettevõtmistes ja esinemistes filmitud fotografeeritud dokumenteeritud usutletud oli Karajan hingelt mägede inimene. Ta elas eriti oma viimastel aastatel Rustikaalse lihtsusega sisustatud maamajas Salzburgist vaid viie kilomeetri kaugusel asuvas idülliliseks külakeses kus kõrvuti eksisteerisid kohalike talupoeglik ja kõrgseltskondlik elulaad nende külaliste näol, kes Karajani perekondliku suletusse mõnikord pääsesid. Anifis nii on selle kohakese nimi, elas ta koos oma kolmanda abikaasa, prantslanna, endise modelli ja hiljem kunstnikukarjääri alustanud Elieeti ning Nende kahe tütre Isabeli Jarabelliga, kelle ristivanemad muide olid Viini ja Berliini Filharmoonikute. Elieti maalidega on kujundatud paljud Karajani plaadiümbrised. Eriti suurejooneliselt tähistavad Herbert von Karajan sajandat sünniaastapäeva mitmed maailma juhtivad plaadifirmad. Kaks neist emi ja Deutsche grammofon on ette valmistanud hiigelplaadiprojektid ja käesoleva aasta algusest uuesti turule toonud Karajani salvestusalase elutöö. Näiteks koosneb eni poolt välja antud siidide kaks megapoksi tervelt 160-st üksikalbumist enam kui 1000 tunni muusikaga. Neist, 88 sümfoonilise ja 72 kaal muusikaga mis sisaldavad nii laid kui stuudiovõtteid aastast 1946 84. Koostöös Londoni, Viini ja Berliini filharmoonia orkestrit tega. Karajani muusikutest koostööpartnerid olid oma aja suurimad lauljad instrumentalistina. Kui nimetada vaid mõningaid marja kallas. Elizabeth Schwarzkopf, Titokoki, Giuseppe disStefan. Läti Svjatoslav Richter ta Viduistra islacrozdropovitš alles oma muusikukarjääri alustanud Anne-Sophie mutter Jevgeni kiisi. Hiigelprojekti käivitumine andis Briti nimekale kriitikule Norman leebrechtile põhjust pessimistlikeks arutlusteks. Mitte üksnes Karajani vaid klassikalise muusika plaatide tänavuse müügiedu üle laiemaltki. Tema peamiseks argumendiks on veendumus, et Karajani kõlaesteetika ka on lootusetult vanamoodne. Niinimetatud legendaarne Karajani sound ei ärata 21. sajandi kuulajate kõrvus enam mingit huvi. Taas kõlavat leiab rehti ja mitmete teistegi kriitikute sulest etteheited, et Karajan ei huvitunud kunagi kaasaegse ja varasemate sajandite muusika interpreteerimist. Tundub siiski, et taolised väited on liialdatud. Ühes põhjalikumas 1050 leheküljelises Karajani biograafias, mille autor on nüüdseks palju tsiteeritud lihtsalt Osborne on toodud põhjalikule vaade dirigendi repertuaarist ja seda sirvides selgub, et näiteks aastaid 1936 kuni 68 juhatas Herbert von Karajan üle 60 teose 45 kaasaegse helilooja sulest nende hulgas mitmed Boris plaheri, Kotfon ainemi, Hans Werner, Hence Luighinono žestort, Penderetski vastvalminud pused, kõnelemata partuki Šostakovitši, plikkeni, Orphy muusika esitamisest. Vaid ühes on neil kriitiku lõigus. Karajan ei huvitunud barokimeistrite muusika nii-öelda ajastutruusid esitus praktikast mis ei olnud ju ühegi tema suure kaasaegse raviskija Shorty ampluaa. Uudne esteetika vanamuusika interpreteerimisel kujunes alles järgmise dirigentide põlve tegevuses. Väga põgusaks seid Karajani kokkupuuted ka uus Viini heliloojate Schönbergi, Bergi ja vedeni teostega. Ometi leiame neistki plaadistusi. Õigus on ehk neilgi, kes väidavad, et Karajan ei suutnud kunagi päris ehedalt tabada oma suure kaaslinlase Wolfgang Amadeus, Mozarti muusika vaim. Ja seegi väide ei või olla absoluutne, kui kuulata vaadata salvestust Vatikanist kus paavst Johannes Paulus teise kutsel esmakordselt Püha Peetruse kiriku ajaloos üldse dirigeeris 80.-te lõpus jumalateenistuse piduliku missa raames mängivat orkestrit Viinis Rärmoonikuid ning muusikasõprade ühingu, koori ja solistide esitamas Mozarti kroonimismissa. C-duur. Lõuna-Saksa ajalehekultuur hiljuti ilmunud artiklis pealkirjaga ilu ja ekstaas annab nimekas muusikakirjanik ja kriitik Joachim Kaiser Karajani kunstile ja tema interpreedi arengule hinnanguid, mida tahaksin järgnevalt tsiteerida. Muusikuna oli ta vanamoodne, konservatiivne ja traditsionaalne kapellmeister. Samas tunnetas ta väga selgelt meedia ja üha uuenev salvestustehnoloogia tähtsust oma kunsti eksponeerimisele. Siin oli ta ülimoodne mees ja ometi tahan siinkohal neid lugejaid irriteerida, kes Karajani kunstiga vahetult kokku puutunud ei ole kirjutab Kaiser. Plaadid ja videosalvestused on vaid ilusat meenutused, mis ei anna kaugeltki edasi tema elavate ettekannete vahetute kontserdielamuste maagiat ja võlu. Sellist vaimustavat ülemhelide ja kõlavärve varjunditerikkast musitseerimist ei reprodutseeri ehedalt ükskysegi. Tema enese füüsilise juuresoleku tunnetamine on olnud neile, kel seda õnnestunud kogeda määravaima. Oma karjääri alguses dirigeeris ta eks staatiliselt tuliselt tormakalt, kuidas ka nii. 50.-te lõpus ilmusid tema musitseerimisse löörikat värvikust, koloriiti, orkestri kõla muutus tundlikumaks. Küpse ja oma kõlaesteetika veenvuse saavutanud oskas ta neid omadusi ühendada ja tasakaalustada. Karajani olulisem saavutus, tema tähendus tänaseks on see, et ta õpetas meile kõigile, kui kõrgele võib tõsta orkestri mängu nivoo. Sellest lähtusid tema järeltulijad ja õpilased Apado, laava, Räki ja paljud teised noorema põlve dirigendid. Karajan oli meiegi nooruse üks ebajumalaid, tema plaadistused, Beethoveni, Brahmsi ja Bruckneri sümfooniatega olid etaloniks Verdi Brahmsi reekviemi muusikalise dramaturgia kujundamise eeskujuks. Karajani ainulaadset juhatamis maneeri kinnisilmi mitte niivõrd orkestrile, kui selle kõlale maksimaalselt keskenduvat jäljendasid. Õieti püüdsid jäljendada sajad ja sajad noored, kes unistasid dirigendi elukutsest. Herbert von Karajan sündis viiendal aprillil 1908. aastal Salzburgis või nagu Viinis kerge irooniaga tavatsetakse öelda. Mozart tuli ilmale Salzburgis Karajani sünnilinnas. Tema esivanemad olid Kreeka. Makedoonia päritolu suguvõsa juured ulatusid mõningail andmeil armeeniassegi. Aadlitiitelfond on ehtne. Selle andis tema vanavanaisale villavabrik andist kaupmees Georgias Karajannisele. 1792. aastal saksi kuurvürst, Friedrich August tunnustas hiljem Armeenia aadel kond. Kui Austrias hiljem pärast esimest maailmasõda aadlitiitlit kaotas tati, jäi Karajan oma tiitlile kindlaks. See olevat tema kunstnikunimi. Herberti kirurgist. Isa mängis korralikult klarnetit, bassklarnetit Mozarti orkestris. Tema Ventki tulevane elektriinsener oli väga musikaalne. Ka tulevast dirigenti huvitasid lapsest saati tehnika ja masinad. Oma õpetajat dirigent Bernhard Baumgartneril kingiks saadud mootorrattaga kihutas ta Salzburgi lähistel mägiteedel. Muide, tema humanitaargümnaasiumi lõputöö teemaks oli termodünaamika ja ekskursioon ehk plahvatusmootorid. Veel enne, kui ta elukutse valikul lõplikult otsustas. Muusika kasuks õppis ta kolm semestrit Viini tehnikakõrgkoolis masinaehitust. Pidev kehaline ja vaimne treening olid talle omased lapsest saati. Isalt päristama hobid. Suusatamise mägironimise, purjetamise reaktiivlennukite juhtimise kirg tuli hiljem. 30.-st eluaastast surmani tegeles ta varajastel hommikutundidel joogaga, millele järgnes meditatsioon ja partituurid pähe õppimine. See oli tema vaimne meelistegevus. Karajan oli üks neid, kes kogu oma repertuaari juhatas nii kontserdilaval kui ooperis eranditult tehast. Ta on tunnistanud, et õpib teoseid. Kaua, mõnigi neist on täielikuks omandamiseks nõudnud aastaid. Klaverimänguga alustas ta neljaselt kaheksa-üheksaselt võis soravalt lugeda lehest klassikute sümfooniat deklaviire kodusel muusitseerimisel nelja käel. Üheksaselt mängis ta Mozarti, rondo Teedu ja kaks aastat hiljem moodsat ikka juba koos orkestriga. 18.-ks eluaastaks oli tema repertuaaris Mozarti kontsertide kõrval kallisti bandžo, Vladigeerubi kontserdid. Ta mängis palju Brahmsi. 1926. aastal astus ta tehnikakõrgkooli kõrvalkabiini, ülikooli muusikateaduse ja kolm aastat hiljem Viini muusikaakadeemiat Josef Hoffmanni klaveri ja Françhaltki dirigeerimis klassi. 1929. aastal dirigeeris Karajan esmakordselt Salzburgi Mozarti omis. Kavas Richard Straussi, Donhanya Tšaikovski viies sümfoonia, sugestiivse sisendusjõu ja ürgse muusikaalsusega, leidis kohalik riiklik. Oma karjääri alustas ta Ulmi linnas teatris ja viis aastat hiljem Saksamaa noorima peadirigendina Aachenis. Neis provintsilinnades töötas Karajan sihikindlat läbi tohutu repertuaari. Kasvatas enesedistsipliini sageli keskpäraste solistidega tegeledes valmistas pinda tulevasele edule metropolides. Karajan sõitis sageli Viini, et kuulata Richard Straussi või furtfelglerit ja Bayrotis vaadatud Oscaniini etendusi. Need olid tema olulisemad eeskujud. 1938. aastal toimusid tema debüütesinemised Berliini riigiooperis Beethoveni Fidel ju, ja Wagneri Tristani suurtega, mida ta dirigeeris kõigi hämmastuseks peast. Kriitik Wonder nulli artikkel, funder Karajan Karajan ime tegi ta päevapealt kuulsaks kogu Saksamaal. Kriitik kuulutas, et selle 30 aastased dirigendi pärast hakkavad peagi võitlema maailma juhtivad ooperiteatrid. 1935. aastal oli Karajan astunud natsiparteisse. Kuivõrd oli see samm teadlikult poliitiline või karjääri huvides kainelt kaalutletud tõsiste konfliktide tõttu Aachenis mis tema väljavaateid töökohta säilitada ohustasid. Dirigent ise on alati rõhutanud viimast aspekti. Seotus natsidega on neid seiku, mis tumeda varjuna on Karajani kogu elu saatnud. Sõja lõppedes oli kontserdisaalide uksed talle mõneks ajaks suletud ja töötamine keelatud. Mõni aeg elas ta varju tõmbunud Itaaliasse. 1946. aasta tõi otsustava tähendusega lepingu EMI legendaarse juudi, inglise päritolu produtsendi Walter legega mis pani aluse Karajani rahvusvahelisele tuntusel. Legi poolt spetsiaalselt klassikalise muusika salvestamiseks loodud Londoni filharmooniaorkestri kõla täiuse kujundamisel oli Karajani roll algusaastail määrav. 40.-te lõpus viiekümnendail tegi ta nii Londoni kui Viini peagi Berliini orkestrite ka oma esimesed tähelepanuväärsed salvestused Pramsi reeglini, esimese Beethoveni sümfooniat, tsükli Lutšiieti lammermoonid, trubaduuriks, pater flaimarie Kallasega mitmed Mozarti ooperid ja Straussi roosikavaleri kellegi abikaasa, võrratu Elizabeth Schwarzkopf Riga. 1948. aastal saab Karajanist Viini muusikasõprade ühingu kunstiline direktor ja ühingu eluaegne liige ning vini sümfoonikute peadirigent. Samal aastal debüteeris ta Milano La skaalas ja tegutses seal alalise külaliste kliendiga kaks aastakümmet. Las skaalas alustas taga oma ambitsioonikat ooperilavastajakarjääri, mis läbi aastakümnete teravat kriitikat leidis. Lavastama kippus ta oma ainsaks jäänud hooajal 1951 52 Wagneri majas Bayrotis. ET vaatleri pojapoeg, Viilandi lavastus kontseptsioonid teda ei rahuldanud. Muutus edasine koostöö mõeldamatuks. Regulaarselt juhatas ta neil aastail ka Salzburgi pidunädalatel. Kuid võitlus positsiooni pärast Fortfengleriga kaldus enamasti noorema kahjuks. William Tõngleri surm 1954. aastal pärast 33 aastat kestnud koostööd Berliini Filharmoonikute ka lahendas nende kahe mehe vahel tekkinud olukorra võimupositsioonide jagamisel. Karajanile avanesid uued võimalused. 1956. aastal sõlmis ta muusikamaailmas ainulaadse eluaegse töölepingu Berliini Filharmoonikute-ga, mille ta siiski ise raske südame ja kibestunud mehena. Neli kuud enne oma surma 1989. aastal lõpetas. 33 aasta jooksul oli Fort õngler kujundanud Filharmoonikute orkestri mis nüüd Karajanis auahneid plaane õhutas ja Filharmoonikute oma nägemusele vastavalt edasi vormima hakkas. Herbert von Nonii tööst Berliini Filharmoonikute kõneleme pikemalt juba oma eilses saates. Paralleelselt tegevusega Berliinis oli ta aastail 1957 64 Viini riigiooperi kunstiline juht. Traditsioonilise ansambliteatrirutiini tõi ta värsket verd Euroopa parimate lauljate näol ja näitas neid viinlastele, kallas skaalat külalisesinemistel dirigeeritud etendustega. Kaheksal taastat Viini riigiooperimuusikadirektorina olid loominguliselt edukad kuid kriitikute arvates mitte õnnelikumad teatri jaoks palju edukate etenduste hulgas, mille puhul võrreldi teda taas spurt, mäng läbi Toscaniiniga. Olite püssi Bellasemeli saanud Verdi Othello, Maarjatel Monaco'ga Wagneri Nürnbergi meister, lauljad Parcifal ja Tetra loogia Nibelungide sõrmus. Konfliktid tekkisid tema sagedaste sõitude tõttu Londonisse, Milanosse, Berliinini, Yorki, mis viisid teatri juhtimiskriis. Karajani ambitsioonid dirigendina olid ühildamatut direktori töökohustustega. Ta lahkus lubadusega niimalt liin mitte kunagi enam kii lubadus, millest aastaid hiljem siiski loobus. 1951. aastal kirjutas Viini kriitik maksgraaf. Viin ja piiniks. Siin ei ole kadunud traditsioon jaguneda vaenulikeks gruppideks nagu nõelgi. Päevil, mil Pramsija Bructeri austajad avalikult üksteisega sõdisid ja maaler oli intriigide tõttu sunnitud muusikadirektori kohalt lahkuma. Kuuekümnendail aastail koondus Kareni tegevus Berliin ja Salzburgi. 1963. aastal avati Beethoveni üheksanda sümfoonia pidulikult Filharmoonikute uus kontserdimaja Berliinis, mille projekteerimine ja akustilised lahendused olid peadirigendi valvsa kontrolli all. 1967. aastal avati Salzburgis Straussi roosikavaleri ka suur festivalimaja, mille rajamise idee tuli taas ka rajamist. Samal aastal sai alguse tema poolt asutatud lihavõttepühadefestival, millest kujunes väga elitaarne, rikaste metseenide finantseeritava vaid kord aastas toimuv pidunädal tollal maailma parimate tehniliste võimaluste ja hiigellava ka ooperimajas, kus Karajan võis teostada end nii dirigendi, lavastaja kui valgusrežissöörina Berliini Filharmoonikute võista etendustes angažeerida vaid neid soliste, kes talle sobisid ja teha just nii palju proove, kui ta vajas. 1967. aastal rajas Herbert von Karajan kaks omanimelist fondi mille eesmärgiks oli ühelt poolt noorte muusikute toetamine ja konkursside korraldamine dirigentidele. Teisalt teaduslike uuringute edendamine. Salzburgis ülikooli juures kutsuti Karen initsiatiivil elluinstituut, mis tegeleb tänaseni muusikateraapia, psühholoogia ja tajuuuringutega. Karajan ise oli sageli uurimisobjektiks nii dirigendi kui reaktiivlennukipiloodi puldis. Kareni huvide ja harrastuste ring oli hämmastavalt lai. Riskirõõm ja raudne enesekontroll näisid olevat tema natuuris kaks olulist tahku. Karajan kasutas oma võimet alistada asju, mis olid talle senitundmata või avaldasid vastupanu. Dirigeerimistki, võrdles ta sageli lennuki juhtimisega. Vahel sünnib ime, kõneleb ka ära jäänud, et peaegu sidumatust nootides saab äkki tervik ja orkester sulab mängides üksmeelseks jagamatuks, mõistes siis peaaegu vaid intuitsiooni najal täpselt seda, mis peitub nootide taga. See meenutab mulle alati linnuparve lendu. Puhul ju õigupoolest ei tea, mis jagab käske. Ainult et liigutused on ühtlased ülimalt kaunide tasakaalustatud, ilma pisimagi kartuseta, et võiks juhtuda mingi lahkumine. See on just seesama, mis muudab 100 muusikud äkki terviklikuks kindla piiriliseks isiksuseks. Dirigent seisab siis vastamisi selle isiksusega, kellest hoovas jõus kasvab, püüdleb ta ka ise kuna ta avaneb ehk avaram ülevaade, kui partituuri kütkes mängijaile suudab interpreteerides asjade kulgemist nõndamoodi ette kuulutada, et tegelikult haarab vaid, kusjuures juba algusest peale kogu tee just nagu lennukil õhku tõustes ei tähelda hetkel kui maast lahti rebida enam pisiasju vaid kogu ees ootavat maastikku. Taiwanist kõneldakse kui helimaagist, kelle ideaal oli orkestri kõla, perfektne tasakaal ja intonatsioon. Pikad legaatoliinid, kontrollitud dünaamika muutused vaevu kuuldavast mudelevastab pianissimast pikselise Fortissimoni. Tema žestid olid lõputuid kaare joonistavad ja samas erakordselt rütmi täpsed. Karajanist kõneldakse hüpnotiseerida erakordse sisendusjõuga dirigendist. Liikuvas pildis. Dokumenteeritud proovitunnid näitavad tema erakordset kontsentratsiooni olulisele formuleeringutes täpsust ja prooviaja kasutamise ökonoomsust aga teatud kärsitust, kui orkestrandid linnulenud tema nõudmisi ei täitnud või mõistnud Karajanist räägitud ka kui hallastamatust autokraatsest dirigendist. Tema elu oli täis teravaid konflikte nendega, kes tema taotlusi ei mõistnud ja tema nõudmistele ei allunud. Kes jalgu jäid? Tal oli sageli inimestega enamasti väljaspool muusikat suuri suhtlemisraskusi viima. Vaatamata treenitusele kannatas dirigent aastaid seljavaevuste all ja teda opereeriti korduvalt. Seitsmekümnendail aastail õppis Karajan järjest aeglasemalt ja ettevaatlikumalt. Mõned aastad tagasi küsiti minult, miks ma juhatan maaklerit. Vastasin, et juhatan maaklerit siis kui tunnen, et minu aeg on tulnud. Lasen Mahleri palavikule mööduda. Tema muusika on täis ohte ja karisid. Üks neist, millele nii mõnigi komistab, on selle tegemine liiga tundeliseks. Nii sünnib eriline kits. Ma käisin maalerist mööda täiesti teadlikult. Minu valduses ei olnud veel nii rikastada värvi balleti, mis oli tema muusika erilise kõla saavutamiseks vajalik. Vahemaa üleva ja banaalse vahel on maakleril ju väga väike. Kui me ründasime tema üheksandat sümfooniat, tegime koos orkestriga neli proovi, kus me ainult lugesime partituur. Pärast panime teose kõrvale. Aja pärast tegime esimesed tõelised proovid kokku, töötasime selle teosega 70 tundi. Resultaadiks saavutasime sellise täidetud küla, mille poole olime püüelnud ja realiseerisime sellega tema laulus maast. Kareni viimastel eluaastatel antud intervjuudes kõlasid sageli mõtted surmast. Leian väitis end uskuvat kindlalt hinge surematus. Kord kui juhtisin lennukit, tekkis mul mõte, et ehk olen järgmises elus pistrik. Niisiis kosmopoliitsed, kulliliste seltsi kuuluva üliosava lendajana kujutles ta end Karajan, nii et kas see on nii tõsine asi, millest vaevalt kõnelda võin? Meeldib, mis Göte on kirjutanud. Kui ma olen nii palju mõtelnud, tegutsenud ja mediteerinud. Ja kui mu keha kord keeldub mind teenimast, peab loodus mulle teise andma. Pole kahtlustki. Vaevalt suutnuks. Ent kujutleda vaatnerliku tuleviku inimese kujunema Sigrittina, kes oleks vaba raha ja võimu kütkestav. Järeltulijaile piisab Karajanist sellisena, nagu ta oli ülistatud ja põrmustab imetletud ja hukka mõistetud üks suurimaid legende juba eluajal. Legende, mis ei kustu inimeste mälust ka tulevikus. Ja see oli esimene saade sarjast legend Herbert von Karajan. Autor oli Maia Lilje helioperaator, Helle Paas. Kõlasid katkendid Straussi sümfoonilised poeemist kangelase elu Verne'i orkestri paladest oopus viis Mozarti kroonimismissa C-duur soleeris Kätlin pärl ja klaverikontserdist C-duur tiinulipatiga Beethoveni sümfooniast number kaheksa marssal lini aariast ooperist Roosikavaler Swartzkopiga Wagneri ooperis Tristan ja Isolde koor ooperist Nürnbergi meisterlauljad, Bransi, Haini variatsioonidest, Gustav Mahleri kantaat sümfooniast Laul maast ja Wagneri Sigrit idüllilist.