Eesti sõduritund. Kes juhtus 1944. aasta 22. septembri hommikupoolel kõndima Tallinna tänavatel ja vaatama Pika Hermanni torni poole võis üllatuseks näha seal lehvimas sinimustvalget lippu. Paljud seisatusid paljastasid vaikses hardumuses pead ja tundsid rõõmupisaraid silmavalguvat. Kuidas see küll sinna sattus, kas tõesti on meil jälle Eesti vabariik? Selle lipu heiskamist Tallinna Pika Hermanni torni neil pöördelistel päevadel, kui sakslased Tallinnast lahkusid ja punaväed hakkasid linna jõudma, on pseudoajaloolased omistanud küll soomepoistele Pitka meestele ja Otto Tiefi valitsusele. Tegelikult keegi neist selles ei osalenud, sest 21. septembri õhtul ei olnud Tallinnas enam soomepoisse ega võitlusgrupp Pitka mehi. Otto Tiefi valitsusliikmed ootasid aga juba selle päeva hommikul Läänemaa rannas neile Rootsist äraviimiseks lubatud laeva, mis jäi aga tulemata. Et 22. septembri hommikul aga sinimustvalge lipp Hermanni tornis lehvis, seda võivad paljud sel ajal Tallinnas viibinud tunnistada, kelle poolt siis lipp torni heisati. Eesti lipu heiskamise kohta sain usaldusväärseid andmeid Helmut teetsilt. Kui viiekümnendatel aastatel töötasin õpetajana Jõgevamaal sadukülakoolis. Mul tekkis usalduslik vahekorda lapsevanem Peetsiga. Andsin talle lugeda Eesti vabadussõda ja teisi tol ajal keelatud raamatuid. Peets jutustas mulle eestiaegse vilt veeblina teeninud ta 1944. aastal Tallinna garnisonis rühmaülemana. Kasutades ära sakslaste lahkumisega tekkinud segadust, otsustasid nad Pika Hermanni torni viia Eesti lippu. Otsus olnud omaalgatuslik ei mingi valitsuse ega kõrgema ülemuse käsku. 21. septembri õhtul marssinud tema oma relvastatud rühmaga torni juurde. Seal ei olnud enam üldse valvet. Ta seadnud oma meestest valve ümber torni ja saatnud mõned mehed lipu ka üles. Need langetanud haakristilippu, kui vardasse hakanud kerkima sinimustvalge kamandama Ta all olnud mehed valvel, seisangusse ja nad laulnud lipulaulu. Loetu on laenatud eesti leegioni veteranide Virumaa klubi väljaandest võitluse teedel. Ernst allese kaastööle, mis ilmus selle aasta esimeses numbris, reageeriti Inglismaalt. Nimelt on ajalehes Vaba eestlane salapärase lipu heiskamise kohta kirjutatud järgmist. Mina Eevald Aruvald Eeskasin sinimustvalge lipu 21. septembril 1944 Pika Hermanni torni. Annan allpool seletuse, mida ma tean ja mida nägin. Ligi pool sajandit tagasi. 1944. aastal olin kindral inspektuuris eesti leegioni peakorteri koosseisus asukohaga Toompea lossis. Komandandiks oli eesti ohvitser, rindesõdur kapten Karl Väärt, pärit Saaremaalt. Saksa tsiviilvalitsus lõpetas 18. septembril 1944. aastal Tallinnas oma tegevuse ja kogu võimu tundus saksa sõjaväevalitsuse kätte. Sakslased valmistusid evakueerimiseks kolmapäeval, 20. septembril 1944. aastal oli linn ärevust täis. Hakkas tekkima korralageduse päevaga, kestel registreeriti rida kokkupõrkeid. Eestlaste ja sakslaste vahel. Valitses põgenemismeeleolu. Toompea lossi õue ilmus lastis veoauto, mille koormaks olid alkohoolsed joogid. Rooseni viinavabrikust valvet juurde ei pandud, nii võis iga mees sealt pudeleid tasku pista. Kindralinspektori koosseisu kuulus rindesõdur, allohvitser Juhan Lepiksoo, kes oli jõudnud korralikud tropid sisse võtta ja otsustas Eesti lipu Hermanni torni viia. Ta realiseeris oma kavatsuse, võttis omal algatusel Pika Hermanni torni võtme. Eesti lipp oli tal olemas, läks üksinda torni, laskis saksa riigi lipu alla ja tõmbas sinimustvalge üles. See võis olla kella viie-kuue vahel. Nii lehvis Eesti lipp 20. septembril lühikest aega. Eesti värve Pika Hermanni tornis nähes muutus kõikjal linnas meeleolu, sest värvide vahetust peeti mingiks rahvuslikuks signaaliks. See nõudis kohe ka ühe ohvrileitnant Theodor Tui, kes kuulus samuti kindral inspektuuri koosseisu. Tema oli end julgustanud ja sammus juubeldavas tujus Toompealt alla mööda lühikest jalga. Rõõmujoovastuses hakkas ta oma püstolit paugutama. Aasta tulev sakslasest kapteni aukraadis ohvitser arvasest tulistatakse teda hilisem, seletas ülekuulamisel, haaras oma püstoli ja tulistas vastu. Leitnant tui sai raskelt haavata ning suri hiljem. Kui teade sellest Toompeale jõudis, tulid komandant väärtil, pisarad silmi ja ta ütles. Kahju noorest mehest. Allohvitser lepiksoole, kes omal algatusel liputorni viis ütles komandant, Sa tead, et diviin on vägijook, mida võivad juua ainult tugevad mitte sina, kes ennast ei kontrolli ega tea, mida teed. Varsti olid sakslased Toompeal, nad läksid Soodla kabinetti, tee kindral inspektuurija saksa komandatuuri vahel lepiti kokku, et mõlemad lipud, nii sinimustvalge kui ka saksa riigilipp heisatakse koos järgmisel hommikul. Toompea lossi komandant väärt andis kolmapäeva õhtul minu kätte Eesti lippu ja tegi ühtlasi mulle korralduse teatava arvu meeste au valvena välja panna. Läkuks lipu heiskamisele. Neljapäeva hommikul neljapäeval, 21. septembril tuli päikesetõusu eel alllinnas saksa komandatuurist sakslaste auvalvemeeskond. Tõusime Pika Hermanni torni, ilm oli tuuline, kuid täiesti selge. Sõlmisin oma rahvuslipu lipuvarda nööri külge ja seda tegi ka saksa velt veebel oma lipuga, mis oli saksa mereväe lipp. Meie omast formaadilt suurem. Kõlasid käsklused lipu heiskamise eks eesti ja saksa keeles. Sõdurite rühmad võtsid auvalveseisaku ja lipud hakkasidki kerkima. Tuul keerutas meie lipu ümbervarrast hoidva traadi, ronisin poolde vardasse ja vabastasin lipukanga. Mõlemad lipud jõudsid nüüd masti tippu ja jäid kõrvuti lehvima. Kindralinspektor Soodla lahkus ühes saatjaskonnaga kella kahe paiku pealelõunal Riia suunas. Olin viimane Toompea lossi korrapidaja kui siin Toompea lossist reedel, 22. septembril kell viis hommikul. Sõiduvõimalus oli olemas. Lipud jäid õhtul maha võtmata. Toompealt alla sõites vaatasin veel kord tagasi, mõlemad lipud lehvisid hommikutuules. Evald Aruvalla kuuldud kirjelduse saatis Virumaasõjameeste väljaandele-Inglismaal Lesteri elav Ferdinand Puurman lisades sündmuse tunnistajana iseenda mälestused. Evald Aruvald on kirjeldanud, nii meenuvad ka mulle tookordsed sündmused. Mina kuulusin kindralinspektori komandandikomando koosseisu 1904 neljanda aasta aprillist alates. Ülemaks oli kapten Karl Väärt, et selle aasta 21.-st juunist komandeeriti komandost kuueliikmeline grupp ohvitser, allohvitser Janeli sõdurit, Keila Joala, Eesti omavalitsuse juhi doktor mäe suveresidendi vahtkonda. Kuulusin nende hulka. Doktor mäe koos abikaasaga viibis Keila-Joal enamuse öödest ja nädalalõppudel. 18. septembril kutsuti meid Tallinna tagasi, sest doktor mäe oli mõned päevad varem lahkunud ega tulnud enam Keila joale. Varem oli komandandikomando olnud majutatud kahte kohta osa Toompea lossi, teine osa Harju oru võimlasse. Meie grupi tagasitulekul Joalt oli komando toodud Toompea lossi. Ehkki ruumes valitses teatud ärevus, algas 20. septembripäev rahulikult. Pärastlõunal juhtus aga see, et meie allohvitseri Johan lepiksoo eestvedamisel tõmmati Pika Hermanni tornist alla Saksa lipp ja vardasse heisati sinimustvalge trikoloor. Lepikson oli seda teinud parajalt purjus olekus ja sai selle eest noomituse. Selleks õhtuks oli suurem osa meie juhtkonnast Toompealt lahkunud. Reakoosseis oli kõik kohal. Õhtul tuli lossigrupp Saksa sõdureid, kes küsisid tornist maha võetud saksa lipu. See neile anti. Järgmise päeva hommikul tuli see grupp taas ning nende ja meie sõdurite auvalves olekul heisati Hermanni torni kõrvuti eesti ja saksa mereväe lipud. Lippe üles tõmmates jäi sakslasi puu üks nurk kusagile kinni ja edasi tõmmates rebenes lipu küljes väike riba. Lipud jäid torni lehvima ka 22. kuupäeva hommikul, sest keegi ei käinud neid sealt maha võtmas. Sinimustvalge Pika Hermanni tornis tekitas linnas rõõmu, ärevust ja segadust. Kas tõesti on jälle iseseisev Eesti vabariik? Selles olukorras juhtus mitmeid pahandusi, mis tõid kaasa asjatuid ohvreid. Üks neist oli leitnanti juhtum. Minu kõrvu ulatus siis jutte Tui läinud viinastunud olekus vene kiriku taga asunud komandatuuri hoone saksa ohvitseride käest relvi ära võtta. Tema 21. septembri pärastlõunal komando sõdureid lossist välja ei lubatud. Valmistuti lahkuma. Sõjaväelises korras. Kaotasime transpordiks lubatud veomasinat, kuid see jäi tulemata. Järgmise päeva hommikupoolsel öötunnil kutsus kapten väärt mehed kokku ja teatas, et peame alustama lahkumist jalgsimarsil. Samas algas aga linna pommitamine ja kapteni käsul pidime varjuma lossi keldris. Kui pommitamisel tekkis vaheaeg, lahkusime Too Pealt. Kapten andis meestele loa soovi korral maha jäämiseks rivist lahkuda. Oligi mõni Tallinna mees, kes soovis jääda perekonna juurde. Rivisse jäi 15 meest. Marssisime tulekahjude valguse saatel ja hommikuvalguse saabumisel jõudsime laagrini. Peatusime heinavõtmiseks ühes talus, kust lahkudes anti meile hobune vankriga. Nüüd muutus minek kergemaks, sest seljakotid sai asetada vankrile. Edasiliikumisel jõudsime Nissi mõis ja seal oli heinamaal palju lahtiseid. Hobuseid püüdsime neist kaks kinni ning mõisa tallist leidsime karakmedia vankrid. Lõuna paiku jõudsime ristile, kuhu jäime peatuma. Seal oli ees palju sõdureid ja neist püüti organiseerida koos Pitka meestega üksust punaste edasitungi tõkestamiseks. Kohalikud neiud korraldasid meeste toitlustamist ja valmistasid ette esmaabi punkti. Sidemete ekse rebisid voodilinasid katki. Püüdsime moodustada mingit kaitseliin eelpostidega. Aga relvastuseks olid meestel vaid püssid, mõni P ja väike arv, tankirusikaid täiesti puudusid. Raskerelvad ja kuulipildujad. Olin öösel neli tundi postil, hommikul selgus, et suurem osa meestest olid öö jooksul lahkunud ka meie otsustasime siis oma grupiga liikuda edasi Virtsu poole. Teel kohtusime paljude põgenikega, Ühed liikusid läände nagu ka meie, kuid mõned pöördusid hoopis koju tagasi. Nad soovitasid seda meilegi. Eestis olevat juba oma vabariigi valitsus ja Pika Hermanni tornis lehvimas sinimustvalge Eesti lipp. Eriti hoiatati Virtsu mineku eest, kus saksa sõdurid klaarivad arveid. Eesti sõduritega. Läksime siiski edasi. Jõudsime 24. septembri õhtu eel Virtsu sadamasse. Kõik oli rahulik ning võisime otsekohe asuda praamile Kuivastu sõiduks. Mõned päevad viibisime Muhu saarel, kus meid arvati läänesaarte kaitserügement mille ülemaks oli seal kapten Julius Made. 28. septembril paigutati koguse rügement autodele ja sõitsime läbi Saaremaa Roomassaare sadamasse. Saaremaa tundus nagu mahajäetud olevat. Harva võis mõnda inimest näha, ka Kuressaare tundus surnud linnana. Sadama reidil ootas laev, kuhu praam viis meid üle vaikse peegelsileda. Veemeeste meeleolu oli süngelt murelik ja mõtetesse vajunud. Öösel tõusis torm ja pani laeva tugevasti kõikuma. Tormi tõttu aeglustus sõdurite praamiga laevale toomine palju ja mille tõttu sai laev alustada ärasõitu. Alles 29. septembri õhtul. Vaatasime nukralt kaugenevad kodumaa randa ja paljude rasketest lahingutest läbi käinud mehed ei suutnud tagasi hoida silmadesse tungivaid pisaraid. Maha jäi ju kodumaa omaksed, sõbrad ja tuttavad, mil saame jälle neid näha või anna lahkumine pöördumatu. Katkestame siinkohal Virumaa veteranide ajakirja lugemise, et tänada ja usutleda selle kokkuseadet. Aksel Kübarat. Võitluse teedel pole väikese trükiarvu tõttu igale huvilisele kõikjal Eestis kättesaadav, kuigi ta vääriks seda. Esimene number nägi trükivalgust täpselt 1900 93. aastal. Seda on ilmunud neli numbrit aastas kvartalis üks number ja Kokondada praegu ilmunud 37 numbreid. Et ühe numbri tegemiseks on aega kolm kuud, kolmkogud on ja nii, et kvartal terve kvartal. See mõte tekkis nagunii juhuslikult, et tuleks jäädvustada nende Vabadusvõitlejate vahetuid, mälestusi, et kunagi, kui tulevased aja uurijad hakkavad hakkavad asjasse süvenema, et siis oleks, neil oli originaalmaterjali kasutada mitte nii, nagu see on kuskil nii propaganda raamides ilmunud. Nüüd on mehe enda ausad mälestused. Senine oleme kasutanud ainult ja vahetuid mälestusi, kus siis oleme püüdnud kogusada võitluste teadvustada niimoodi alates siis sellest mobilisatsioonist õppelaagrist, väljaõppest, siis lahingutest, võitlustest ja muidugi ka seoses sellega haiglasolekut, puhkusel olekut ja kõik, mis ühesõnaga kompleksselt haarab sõda, sõduri elu. Sel perioodil haaras. Ma ei julge hästi küsida, kui suur teie toimetus, sest ma kardan, et võib-olla teil abilisi eriti palju ei ole. Kui ma selle ettepaneku tegi juhatusele, et kui hakkaks niisugust meenutuste kogumikku kirja panema siis lootsin, et varsti saame korraliku toimkonna kokku ja toimetuse ja ja siis ta läheb nii kollektiivse tööna. Kahjuks selles suhtes pettusin nii et olen pidanud seda üheks aastat kogu aeg üksinda tegema ja ja noh, loodan ehk saab ümmarguse arvu täis, 10 aastat täis. On teil varasemaid lehe tegemise kogemusi? Kuidas öelda, selles suhtes on nagu mingisugune vajadus või soov ennast väljendada. Ja kui hästi kaugele tagasi mõelda, siis oli saidalaagris kunagi sai ka tehtud, niisugust ajakirja, sellele sai pandud siis nimeks väga nii paljud ütlev Calebi jälgedes. Ja kuna mul oli ka seal koolivend väga klassivend laga ja käekunstniku käega, siis tema joonistas selle kaanepildiks ilusa pildi, kus Kalevipoeg siis sortidega võitles seal ja moto oli ikka serviti. Ja kuidas see seal teoks sai, taida laagris sai seda tegema hakata, see oli omapärane juhtum, oli nimelt Mari Möldre käis seal rinda trupiga meile seal vaheldust pakkumas ja ja siis tema etendus toimus soldaaton, Haimis valiti siis igast kompaniist niisugune paras esindus saadeti siis kellele võimaldati selle etenduse vaatamine. Ja kui see ründetrupi etendus lõppenud, siis hakkasid tursed ise kerkivad artistid seal lavale kerkima. Ja äkki läks lavale üks saksa ohvitser. Ja tema siis oli vest nähtavasti roibanud seal vägijooke ka palju ja tema tahtis tramult demonstreerida oma üleolekut ja kutsub, tulgu lavale, kes julgeb temaga poksida. Ja algul keegi ei läinud, veidi võttis aega. Kui lõpuks, siis äkki läks üks kasvult võrdlemisi lühikene mees. Läks siis lavale. Peaaegu peajagu lühem. Aga nagu hiljem kuulsime, see oli üks meie tuntud poksijat, vist oli kanepi tema nimi, kui ma ei eksinud. Ja siis mehed võtsid printsilt maha muidugi, ja toodi poksikindad nõelapaanid poksikindad kätte ja hakkasid siis poksima. Muidugi ohvitser mõtlastani, paari löögiga selle väikese mehe pikali lüüa, kuid see ei õnnestunud, sest väga osavalt pareeris neid lööke ja kui ta oli natukene juba õppinud teist meest tundma, siis ta päris tabava löögi andis selle peale ohvitser hakkas lausa lahmima kohe, aga siis tabastada kohe. Väga äge lõuahaak ja ohvitser lendas pikali lavale. Selle peale tekkis saalis väga suur hurraa ja plaksutab ele ja eesti poisid, Eesti poisid, tähendab, hakkasid kõik hurraa karjuva, aga siis muidugi sakslasi oli seal ka, nemad arvasid siis oma ohvitserilappe ja selle peale läks kõvaks löömiseks. Ja asi lõppes sellega, et pärast hakati juba hõigati sakslased majast välja ja viibar Sakale läks läbi akna veel välja. Aga siis sõitsid kohale välisandarmeerial sõitis kohale ja kõik, kellel oli siis väiksed rabelemist, jälgi, kaklemise jälge, need pandi, kõik löödi kartsa. Aga meie kompanii ülemaks 46. rügemendi neljanda kompanii ülemaks oli üks saksa ohvitser, fon, Klaan tema suhtlus eestlastele väga halvasti. Ja ehkki meie komparilt oli vaenult, olime kuue mehega kohal ja meie otsesed sellelt kaklemist osa ei võtnud, aga vaatamata sellele meile määrati Klaan määras meile pärast kasarmu rästi. See tähendas sõda õppusest vabal ajal. Meie ei tohtinud barakist välja tulla. Vot, ja siis, kui istuda barakist tähendab Elmo väljatuleku õiguseta, siis äkki tekkiski mõte, kui hakkaks nüüd ühte niisugust väikest ajakirja koostama. Ja siis saigi koostatud, ta oli nii umbes paarkümmend lehekülge, tuli tema maht oli ja ühes eksemplaris sai kirjutatud ja tema oma barakist toast tuppa, seal ta siis Lewis ja sellest nagunii. Võib-olla väikene, niisugune oli veel säilinud siin kuskil organismis, mis sundis ka nüüd hakkama kirja panema sõda, mis on kunagi läbi elatud. Lai riiuli malevlased. Laevadel. Ja siinkaadi. Kindral. Ka. Kaugel jälle ka koostasime. Kaugel medõde ja ta tulistas meest. Kui toimub minu Mina ei pea. Jõuda udu haaran ka. Paaril oktoobri päeval võis väluste laskeväljal Viljandimaal näha Tartu maleva kaitseliitlasi. Näha ei ole siiski kõige sobivam sõna, sest 100 sammu pealt ei taba silm moondamis ürbis mehi maastikult enam. Jääme lootma asjasse pühendatud abile. Teejuhiks leitnant Ivar Jõesaar, seletusi jagamas nooremleitnant Andrus Rootsmäe ja kapten Asko Aare. Me oleme praegu antud momendil siis kompanii kaitselahingus, kus siis jalaväerühmad on seotud vastase tegevusega ja käib nende tõrjuma. Väljas on reservkompanii jalaväekompanii ja selle isikkoosseisu suurusjärk 130 meest. Stsenaarium on siis piltlikult öeldes selline, et rihm on asunud positsioonidele siis esmane, esmane tulelöök või ütleme, ohupilt on soomuk satub tankitõrje miinile, selleni järgneb vastase miinipilduja tuli. Milles siis järgnevalt rühm asub tõrjuma vastast? Järgnevalt kompaniiülem tellib miinipilduja patarei tulelöögi, mis siis on ka siin imiteeritud maastikul ja hilisem siis tõrje, tõrjeülesanne rühmal ja taandumine ja see kõik peaks üsna varsti kuulda olema. Seda küll, mis relvaga nüüd kaitseliidu mehed ringi käivad, seal kaitsemehed käivad ringi relvaga, mille konstruktoriks on tegelikult Heklari kohv, mis on valmistatud põhitüüp Saksamaal, tema nimi on G kolm. Aga need on tulnud siis Rootsist ja nende nimi rootsi markeering on AK neli, mis tähendab siis automaat, karabiin number neli. Ta on kokku pandud osad tükid Saksamaal, osad Rootsis aga relva Roodetakse rootsi omaks, relv on hea, olen seda testinud, lasketihedus on 300 meetri parem kui kalašnikovi. Ja, ja mis nüüd puudutab siin neid muid asju, siis kõik need rootsi raskemad relvad, millega tankitõrjet tehakse, siis mina kui kompaniiülema abi, olen nende lasketulemuste ja meestega rahul. Ainuke asi, millega ma rahul ei ole, on see, et õppeaeg väljaõppeaeg on pisut lühike. Ja võib-olla ütleme seda reaalselt treeningut ja treeningmoona eaka väheks. Me elame, enne, kujunevad, näete seal kahe maja vahel need madalad triibud, see on 90 millimeetrini tankitõrjesuuruseks see nii hästi maskeeritud, et mu silm ei taba neid kaks 90 millimeetrist tankitõrjesuurtükki ja see nüüd optimaalne laskekaugus 300 350 meetrit ja selle riista läbilöök on 400 millimeetrit terast. Nii et põhimõtteliselt peaks olema pauke puusalt, kui pihta saavad. No eks need laskma, aga vot siis näed. Vastase soomuki sõitmist miini otsa, mis annab märku, et vastane on jõudnud sellesse piirkondadesse Tankitõrjeüksus võtnud sihikule see oli märk, tõsist võeti lasti. MärkimisThis laskis nüüd kohe tankitõrje, laseb järgi 90 millimeetrini. Ootame natuke kohe peaks tulema. Pärast. Sai pista, tabas, laskis. Nüüd tuleb teine lask kohe tankitõrjeks. Märkimist uss. Järgnev lask. Peavad ootama, kuni suitsid natuke, hajub märkimisvis uuesti, kontrollivad täpsust. Kaugus 350 meetrit. Aga eks see üks mürsk tuleb veel son rühmalama, laskeakt rühmaldama lask. Tankitõrjerühmaülem laseb märgi üle ise tankitõrjerühmaülem, tavaliselt on kõigi väljaõpetatud mees ja nüüd tuleb teine lask. No kuule, mingeid hääli seal kaugemal, käsklused seal ümberlaadimiskäsklus, kontroll, käsklused, sihtimiskäsklused. Märkimiskris kontrollisid ära, kas on sisse lastud? Puhas plats. See raha ei ole maha visatud, see raha ei ole maha visatud. Praegu on kolme lasuga hävitatud kaks märki, see on väga hea. Nüüd algab miinipilduja, tuli vastase miinipilduja tuli, ostan, hakkab meie positsioonide pihta tuld andma. Enne rünnakut valmistab ette. Mehed on varjunud pesades, kedagi väljas ei ole. Vaatleja vaatab Ko, miinipilduja tuli, lõpeb, annab käskluse, mehed tulevad välja, avad vastu tule. Miinipilduja tuli lõppes. Need tulevad, väljuvad kaevikutest, võtavad sisselaskepositsioonid. Kannavad ette, mis toimub, ja vastavalt sellele siis kompol ülemale käsutoodete rünnakut, rünnakut, vastase rünnake. See on nüüd meie miinipildujaga. Meie miinipildujad suruvad vastase ründavat jalaväge maha. Ärandoonide kuulus Emmdee ja kuulda valanguid väga tihedad, väga tihe tüli. MP3 MP3. Nii mina pean nüüd minema kompanii taandumist katma. Otsin mängus tõesti lahinglaskemoona kaupa tonnidest, mõnel raskemal lahing lahkemalt tundidega. Juht, kes juhib neid, tõusevad raskemaid märklaudu. Kannad maha seisavad ja koguvad, nagu pihta saavad ja instruktorid on, tagame, selguvad pärast tuld antakse tõrked. Kuidas kuulipilduja ringi, aktsiaid seal taga läheb. Noh ega mässab proovi väravale kaardustega miinipilduja tule palun, maa väriseb all. Väike närv on sees. Igaüks siis saab proovida, kuidas tal on vastaga sellises stressiks või selles olukorras, mis on erinev sellest, kui relva sisse kiirus. Rahumeelne, et siin on näha, kuidas siis tabavus on. Ümberringi mürinat, lahing, reaalse lahingule lähedane olukord. Kõige Eva korda siduv ja hallial loba. Tuju rindel Kiiuuega, laulan armsamal, ma. Oota kallima ootas. Korda olin ma õnnelik siis, kui kohta. Oli neil oli ja saame eeldusid. On andnud meie elule korda, armastasin siin. Annan ilule. Teist korda enam ei tee. Olen punkari. Kaugelt närvid. Millal tulen, ei tea, ju? See on võitlus võlvinud, auta, kallimachoo, tasa. Kaugelt värvitanzin. Millal tule neid ju maa. So võitlusvalmilt. Oleme järgmistel saateminutitel tunnistamas kolme mälestustahvli avamist peapiiskop keeviti ja peakaplan Nõmmiku poolt Eesti sõjameeste mälestuskirikust Toris. Oli pühakojale nurgakivi paneku 150. aastapäev. Roterooparniga mälekdoodsacle 1944. aastal lipu iseseisvuse taastamise eest langenud Pääle. Jumala isa, poja ja püha vaimu olile. Ja saunade ees. Sõjameeste Pärnu ühenduse poolt kommunismivastases võitluses langenud represseeritud mälestuseks 1940 kuni 1990. Jumala isa, poja ja püha vaimu nime ja veel oma Nobeli ülendatakse Gamma poolt 1986. aastal Tšernobõli tuumaõnnetuse ohvritele. Mälestustahvli jumala isa, poja ja püha vaeva meile. Palvetame Kirta jumala arvad taeva leida liialdatud märetult tahvlit nendele jetimeestele ja naistele, kes on andnud kasvava panuse meie maa ja rahvariidetükkide jaoks või kes on võõraste võimude käsul pidanud minema ja likvideerima häda midagit, inimese pooletu on lasknud sündida. Ja palume tingolendina kõigiga, keda mäletatakse. Edgar Allan nendele kas rahus puhata või oma elupäevi sinu käe all veeta kõike palun meie Jeesuse Kristuse kiru poja, meie õnnistegija nimel. Teadlane, et siin maailmas ei saa meie mitte kunagi mitte midagi niisama. Ammugi mitte vabadust. Vabadust ei ulata neile mitte kunagi hõbekandikul. Nii oli see 84 aastat tagasi, kui ukse ees oli Eesti vabadussõda. Esimene suur eesti sõda, mille me võiksime. Üks inimpõlv hiljem tuli veel uuesti võidelda. Vabadussõda võiksime küll selle teise vabadussõja pea lahingu sinimägedes kuid me ei võitnud teist vabadusega. Kolmanda vabadussõjaväe võtsime. Me võitsime Ta peaaegu veretult. Tänaseks on uut Eesti aega 11 aastat. See on täpselt pool esimesest Eesti ajast. Ja nüüd me vaatame tulevikku. Oleme siin selles pühakojas, mis on pooleli Milana taastatud pool esimesest Eesti ajast. Ja see pühakoda ei ole veel valmis. Kahe aasta pärast oktoobris 2004 pühitsemine selle pühakoja õnnistamise 100 viiekümnendat juubelit kehtib kõik omalt poolt, et see kirik oleks selleks ajaks valmis säraks oma täies hiilguses. Meie poos mäletada. Lubage mul Eesti võidutuletooja kindral Laidoneri seltsi nimel tõlkega poori, kiriku pastaka ühendust ja Püha Jüri kogudus. Palju õnne teile selle juubeli puhul. Ja suurt suurt tulevikku. Viimati kuuldud soovis kirikulistele Trivimi Velliste. Tahaks loota, et pühakoja seinale pandud mälestustahvlit püsivad ajast aega et kellelegi käsi ei tõuseks, kõrvaldama eesti sõdurile pühendatud ka siin, Pärnumaal.