1939. aasta 30. novembri hommik koitis kirka ja päikesepaistelise na. Hommikupoolikul krõbisesid tänavat koolidesse ning tööle ruttavatest, lastest ja täiskasvanutest. Ühe korraga langes linna keskusesse pomme, külvates surma ja hävingut. Pilverõngaste varjul oli Eestist saabunud Vene lennuväel õnnestuvat märkamatult Helsingile läheneda, välja ilmuda ning pillata oma last madalalt alla. Kõige lähemateks märklaudadega ilmselt hiheda lahti sadam ning Laksal. Alles pärast plahvatusi kõlas õhuhäire ulgumine ning mõnede õhutõrjepatareide tulistamine. Oli talvesõja esimene päev ja nii kirjeldab seda marssal Mannerheim oma mälestustes. Sama ärevalt algas seega Viiburi Eesti konsulaadi perele. No ja siis oligi, et ühel hommikul meel algas töö kell üheksa ma astusin üle oma töökohal läve. Hakkasid sireenid hüüdma kell üheksa hommikul, täpselt kell üheksa hommikul. No ja siis meid käsutati kohe keldrisse, meie majal keldrit ei olnud, see oli puuehitis, aga hoovipealne maja oli kivist ja seal oli poolkelder, seal oli meie paberiladu ja sinna meid siis viidi kõik, meil oli ainult üks naine, üks vanainimene oli kassas ja mina olin, sest see on niisugune, aga teised olid siis kõik mehed juuksutuses, varjundus, jooksime varjendisse, seal oli siis nende majaelanike ja, ja siis meie töötajad olime kõik seal ja saime vaevu varjendisse kaksid pommitsada. Päris lähedal meil, sest meie lähedal oli jaam kohe niimoodi, et meie tänast suubus nagu jääjaama esisele tänavale. Ja me olime peaaegu nurgapealsel. No siis tuli vaheaeg, ma mõtlesin, et on paras aeg minna isale helistama. Läksin välja, olin sihuke poolpilves päev, niuksed, rünkpilved olid taevas, kõrged rünkpilved ja kuulen, heliseb telefon, metsikult heliseb ja ma jooksin juure, oligi minu isa, küsib, mis teil seal toimub? Ma ütlesin, pommitatakse vaata, et sa lähed kohe varjendisse, pani toru või? No ja jooksis üle hoovi kätte sain Asso ja vaatame, lennuk tuleb ja pilvedele vahelt sukeldub ja hakkavad sadamapommid. Ja nagu annat anded horisontaalseks asendis oli ennenägematu pilt, see oli ennenägematu pilt. Seda, et näete otsa ette kallutas, et seda ma enam ei näinud, ainult nägin, kui nad siis hakkas mul juba hirm, sest ma jooksin varjendisse ja siis käisid sellised paugud, sest need pommid langesid meie vastasmajja kuuekorruseline korruseline maja oli. Ja pärast selgus, et ta oli täitsa kuni keldriteni läbi, aga keldritega terveks inimeste terveks? No meie keldri ukse vastus sadasid siis kas kivid või pommikillud, ma ei tea midagi, igatahes põrises vastust. Nüüd ma sain viimastel minutitel minema. Ühtegi häiret päeval enam ei olnud, siis me läksime kahtlaselt vaatama. Jaam oli purustatud, jaama keskosa ja siis tramm oli täiesti nagu oleks keegi peale astunud täiesti lame metalli, niisugune, kuidas öelda. Metallitükk oli maas, mõlemad vagunid olid puruks. Kas küll mitmel pool näha? Kui me ära läksime, viiburist, meil tuli jalgsi ära minna, siis 12-st kohas põles Viiburi. Tamara Kask Viiburi Eesti konsulaadist. Aga Helsingile tuli üle elada veel teinegi vene lennuväe rünnak, talvesõja esimesel päeval pärastlõunal langesid pommid liinibussijaama lähedusse. Kas rehiti Eduskunna hoonet? Mõne minutiga oli kohal ka Soome raadiomikrofon. See on helidokument Helsingist 30. novembril 1939. Venelaste ilma kirjutab Helsingin mängema piirendas paigal on saanud haiga virgutada tuha. Kas sa Aivar leni Audo asemel talitama, lähed üles ja ette Vahva maa viljeleja Maido keskuffen toimida, loota vähenema asunud Valo pommivaba piha on laine. Audo jäänud. Vaid 80 kilomeetri kaugusel Tallinnast näeb sõja värskeid vermeid. Pardarelvade valanguid jälgima ja seentel rusudeks tulistatud veel leegitsevad autosid, tulekahjude suitsusambaid. Päästemeeskonnad evakueerima haavatuid, leitakse surnuid. Sõja esimene võttis 91 Helsingi elaniku elu. Vaenlase lennukeid tulid, tegid oma töö ja läksid. Piinlik mõtelda. Need lennukid tulid Eestist, lahkusid ja maandusid Eestist. Vähe lohutav, et mõnigi neist käis pihtasaanule hädamaandumisel üle kaela. Nüüd teame, et talvesõja ajal detsembrist märtsi keskpaigani registreeriti sääraseid häda maandujaid. Eesti territooriumil üle 80 Soome lahte sukeldunud peale selle Leidus inimesi, kes ülistasid baaside lepingule allkirja andnud Eesti poliitikute ettenägelikkust Tallinnale ja Tartule ei langenud pommid. Kuid nende inimeste pilk ei ulatunud järgmise suvenegi, mil saabusid teise lepingupoole okupatsiooniväed, komissari, tšekistide arreteerijad, natsioniliseerijat ja teised. Veel nelja aasta pärast said Tallinn ja Tartu ka oma pommilasti protsentidega kätte. Viiendal detsembril muidugi jälgisime kogu aeg raadiot, et teada saada, kuidas meil on võimalik edasi saada. Arvasime nii, et kui laeva enam ei lähe ja me kuidagi üle ei saa et siis katsume kuidagiviisi saabuda Rootsi ja sealse saatkonna kaudu, siis lasta ennast üle viia. Ja viiendal õhtul öeldi, et viimane Aegna läheb Tallinna, kes soovib kaasa tulla, tulgu seitsmendaks. Detsembri hommikuks kella 10-ks Helsingisse. Reisilaev Aegna ootas ja. Saime siis seda Mannerheimi teele hotelli ja kella 10-ks läksime laeva juure, aga see päev oli erakordne. Udu. Oli nii paks udu nagu piima sees oli kõik, nii et paari sammu kaugusele vaeva nägi. Ja laev ei läinud välja, meri oli mineeritud. Miine loots õieti peale, aga kella kahe aeg alles laev väljus, kui oli suur valge juba ja. Muide, käisime natuke Helsingit ka vaatamas, see oli kaunikesti pihta saanud juba näiteks Mulevardi tänaval, seal, kus asus rahvusteatas, seal vastas oli maja täitsa katkija. Kas seal mingeid muljeid ka rahva meeleolust, kuidas soomlane võttis vastutusele ootamatu sõja alguse paanikat ei olnud. Paanikat ei olnud? Ei, ei, inimesed olid väga väljapeetud, väga rahulikult väljapeetud ja. Kuigi jõudude vahekorda arvestades tundus sõda ju lootusetu Teate, nad ütlesid niimoodi, et venelane ei oska sõdida, venelane ei oska suusatada, nemad neid ei karda. Et iga teine venelannad selili, kuidas suusad alla saab? Tõesti, nad olid nii kuraasi täis, et ma imestan, et kuidas seda seal olevat isegi lapsed sõdinud. Ja Soome oli ikka vapper. Novembri lõpupäevil 1918 algas Eesti vabadussõda. Oleme jõudnud sellest ajast filmi tegemise kaugusele. Vabadussõjafilmi nimed marmortahvlil on tänaseks käinud vaatamas juba üle 100000 inimese. Elav mälestus sellest ajast on pea täiesti kustunud, pakub sõduri tund kuulata ühe tõese jutustuse koolipoiste sõtta minekust, mitte filmi sõdurilt. Ei. Nii on rääkinud sellest Tallinna reaalkooli poiss Paul borre. Oli pagari tänaval mingisugune tekkis Eesti sõjaväestaap. Keegi tuli minu koolivendadest korra minu juurde päeval ja ütles, et käsk on tulla koguda kõik õhtaks sel kellaajaks pagari tänavale, seal oli Boriss koostafon olija Leonhard Martinofesson pärast doktor Mardna ja siis veel mõne juures ja see nagu ahelreaktsioon lakse läks. Nii et õhtul, kui me läksime, siis sinna siis oli seal, no umbes 250 või 200 poissi. Ja siis kogunesime sinna, kus kohas relvad saime, padrunid saime. Vaat seda ma ei mäleta. Ootame, ootame seif, rivistati meid ülesse. Lipnik Raudsep ja lipnik Johannes ja ees oli Eesti rahvuslipp ja kõige ees oli Tallinna tuletõrjeorkester. Ja siis käies marss ja ja siis marssisime pagari tänavalt marsihelide saatel balti jaamani. Küsiti siis et kui lähteon kuulad Narva, mis sinna, igatahes mitte nalja pärast. Inimesed jäid vaatama, kui me marssisime, kaubanduskoolipoisid olid, olid vorm oli mustad, mustad, pallitud. Gümnaasiumile olid allid palitud. Balti jaamas oli kaubarong, milles olid ehitatud puitnarid ja muud valguses ei ole ainult latan küünlaga. Asusime siis sinna vagunitesse ja algasime sõitu Narva poole, siis suuremates jaamades toodi rahvuslipp, toodi välja. Orkester, mängis isamaalaule, peeti kõnesi ja kutsuti kõik Eesti vabariiki kaitsma. Kuulipildujavagunid nagu nimetati üks grupp poisse. Seal oli kaks rasket kuulipilduja ja lipnik Johannes Lipp ning Raudsep siis küünlavalgusel, kui rõngaga sõitma õpetasid, siis poistele raskekuulipilduja, Maksimi, materiaalosa põhimõtted, mismoodi laadida ja mismoodi üldse käsitada ja vaat niisugust õppus. Järgmisel peatselt jälle vahetati grupid ära. Nii et siis, kui me Narva jõudsime, siis oli suurema osa poisse kõik pealiskaudselt raskekuulipilduja Maxim, iga enam-vähem tuttavad. Ega me ei olnud kuulipildurite, aga, aga no teadsin, kuhu kuul pistajaga, kus ta välja tuleb ja järgmisel päeval rivikorras jälle viidi kusagil Vallikraavidesse. Ja seal siis iga poiss laadis kuulipilduja ja lasi mõned üksikud paugud ja lühivalangud. Nii et igaüks proovis ära, proovis ära, eks ole. Oleme siis kasarmus, poiss, seal midagi teha ei ole. Väljas on pime. Venelased hakkasid tulistama Frat Nellidega linna. Poisil hakkab närv üles, ütleme. Äkki läks uks lahti ja astuks sesse. Lipnik Johannes Napodid, kuidas elate? Hakkas meile jutustama Bon ööst miks tema kirjutas tasujast villu võitluses. Et nemad olid sellepärast, et kaitsta oma kodumaad, olid kodukaitsjad. Ja vaadake, poisid, et meie peame olema ka nagu kodukaitsjad. Ja rääkis nii veenvalt, et vist iga poiss mõtles oma südames, sest ma saan seda, oleme. Tema oli ära elus, oli ta. Järgmisel päeval see oli juba 28. novembril saadeti meid juba tegevusse rindele rindel, aga enne seda oli, oli veel üks niisugune asi. Tuli siis lipnik Raudsep tuli poiste juurde ja küsis, et, Martinov Mardna ja mina siis ütleme natuke räägime, me olime reaalkooli poisid ja ehke Tõnkasime ja võttis meid kaasa ja siis öösse pimedas viis meid linna ühte suurema kivimaja, et seal oli siis Saksa sõdur valve sees. Ja palusime härra ooberst viga kokku saada viidi meid ühte ruumi ja seal jäi siis niisugune mulje, et seina ääres olid kohvrid ja pakid ja sissepakitud kõigi nende juures askeldas üks sõdur. Tuleb üks pikakasvuline ooberst siis elektrik Raudsep siis esitas ja meie siis tõlkisime. Tema siis küsis seal lohet üldse selle rinnete kohta andmed ja nii edasi. Seobart ütles niimoodi, et nemad on iga lahkumas ja näitas käega siis nende pakkide peale. Ja olete teie nii vahvad, kui te ka olete, aga teie ei suuda seda rünnet pidada. Vaat siis läksime, läksime sinna rinde poole osa läks siis üle Narva silla, sinna teisele poole jõge. Mina sattusin siis kulgu juurde. Eelposti eelpostide vahe võis olla, no kuidas ma ütlen, kas 100 meetrit või 200 või 150. Tei, kuidas kusagil juhtus? Ja nüüd oli siis mööda Narva jõge, oli seal nii, neid veel post oli, oli hulka. Ühest ja siis peame terased Vassa kallast selmes ja. Eelmises postist jooksis meie kaaslane ja ütles, on tulnud käsk kohe koguneda kiirelt kogunemiskohta. Siis oli kuulda niisugust asja, et sakslased olla silla õhku lasknud kas teid õhku või vigastanud või purustanud, kui suures ulatuses seda ei tea. Ja meie poisil oli jäänud kõik sinnapoole jõgi. Ja kõik potid tulid ära, kes paatidega, kes silla, rususid kõik jälle siiapoole kaldale, keegi viga ei saanud, ega kui olime koos ja kuidas lina siis mõne kaaslasega sattusin eriolukorda. Sealjuures tuleb üks Saksa sõjaväevoor kahe hobused, sõjavankrid. Tee pealt minnes on üks sõdur ja küsib. Ta tosse kiivrivool Öise kolme oober rooste ees ja ma ostsin selle kiiblevalme Ove Rootsiga. Siis oli ta niisugune sõja aeglane niukene okupeeritud maadel raha niuke. No siis oli mul kiiver peas. Ja nüüd ma ei tea, kus kohas, mina sattusin jälle oma üksuse juurde ja sealt siis hakkasime siis kuhu see voodi ei tea. Ja sealt siis hakkasime liikuma Jõhvi poolejad siis oli kuulda, et punased teevad meie selja taga dessandi. Ja sellepärast see tagasitõmme oli õud. Need poisid, kes olid seal üle Narva jõe et need olla sakslasega, lühendati töö venelaste pealetungi tagasi ja üks saksa leitnant olla öelnud meie poiste kohta, kui need poisid saaksid trilli, teist saaks head sõdurit. Sel nädalal süttisid õhtuhämaras küünlad Liiva kalmistul Eduard Alveri haual. Uuendatud hauatähist valvas vahikompanii auvahtkond. Kes oli Eduard Alver kapten Urmas Muld. Kaitseliidu peastaabi ülem. Me oleme täna siin, et austada üht Eesti oma aja silmapaistvat ühiskonnategelast. Kaitsed ülemad Eduard Alveri. Tema panus kaitseliidu ja politsei tekkesse ja arengusse on raske üle hinnata. Määratuna peale tsaariaegse politsei lagunemist vabatahtlike miilitsat ülem abiks, alustas ta energiliselt organiseerima korrakaitset. Omandatud kogemused kulusid ära-Läänemaal maakonna Komissarina, kohaliku omakaitse aktiivsed organiseerimisel ja toetamisel. Peale sakslastelt võimu ülevõtmist Haapsalus. 1918. aasta novembris alustas Eduard Alver ajutise valitsuse Läänemaa volinikuna energiliselt kohaliku kaitseliidu loomist. Detsembri alguses saadeti Läänemaalt Tallinnasse 600 meest, kellest 12-l detsembril moodustati pealinnavahipataljon. Edu saavutamine maakonnas äratas tähelepanu ja sama aasta novembri lõpus määrati halvele siseministeeriumi miilitsaosakonna jaanuaris 1919 politsei peavalitsuse juhataja. Kiire edu politsei loomisel oli põhjuseks miks ülemjuhataja määras Alveri 1919. aasta märtsis kaitsjaid ülemaks, mida ta juhtis kuni 24. oktoobrini 1919. Eesti sõjahaudade hooldeliidu president doktor Hannes Walter. Nii et sugulased, kaitseliitlased ma juhiks tähelepanu kahele momendile. Esiteks, tegemist on inimesega, kelle alluvuses on töötanud ja teeninud rohkem inimesi kui kellelegi teise Eesti ajaloos. Oli hetk, kui Eduard Alveri alluvuses oli nii kaitseliit kui politsei kokku kuskil 120 125000 inimest. Ja seda inimmäära improviseeritud oludes juhtida oli tõeline julgustükk. Ja, ja saavutus. Teiseks, kuigi tol ajal seda sõna veel ei tuntud oli tema eelkäijaks niisugusele nähtusele nagu tsiviilkontroll relvajõudude üle. Olles tsiviilisik juhtis ta rohkem kui sadat tuhandet relvakandjat. Ja sellega, et ta suutis oma autoriteedi maksma panna, tõestas ta, et demokraatlikud väärtused Eesti vabariigis olid algusest peale olemas. See on ju see, mida meilt eeldusena nõuti, et me pääseksime NATO liikmesriikide hulka. Loomulikult on see veidi spekulatiivne lähenemine, kuid see, et ülemjuhataja määras tsiviilisiku juhtima relvastruktuuri näitab usaldust tsiviilkontrolli vastu algusest peale. Muid fakte ma ei hakkaks siin praegu öösel ümber jutustama, kuid mul on veel üks selline mõte. See kõlab võib-olla veidi küüniliselt, kuid Eduard talveril oli õnn lahkuda siit ilmast enne nõukogude okupatsiooni. Ja sellega seoses on olemas konkreetne koht, kus tema sugulased, kaitseliitlased, kõik Eesti patrioodid võivad teda käia austama, sest me võime teha uhkeid ausambaid ja kirjutada sinna hukkunud teadmatuses Nõukogude koonduslaagris. Aga on hea, et nii tublil eesti mehel on olemas konkreetne puhkepaik, kus teda võib austada. Eesti vabariigi peaminister Siim Kallas Koosolijad nagu Hannes Walter ütles, suri Eduard Alver juba tükk aega tagasi. Aga ei tea, kas oli õnn või õnnetus. Suri umbes sama vanalt, kui mina olen praegu suri tegelikult ikkagi noore mehena. Ja 1939 mis tähendab tõesti seda, et ta on maetud siia. Ja ka tema järeltulijad jäid ellu, kuigi neid ka 14. juunil 1941 ära viia üritati. Surma-aasta tähendab seda, et mina ei ole loomulikult kohtunud oma vanaisaga. Mina pole kuulnud sellest ajast, kui tema nimi kõige rohkem Eesti ajaloos esineb. Tema käest. Aga see ei tähenda, et minuni pole kandunud nii mõndagi nendest aegadest läbi nende perekondlike sidemete ja kui ma siin seisan, siis ma mõtlen tingimata oma emale. Eduard Alveri tütrele. Tema rääkis mulle oma isast palju ja rääkis ka, näitas ka nõukogude aegsed aja raamatuid. Et näe, siin on sinu vanaisad kirjutatud ja siin on sinu vanad kirjutatud, peab nentima, et nõukogude aegsetes ajaloo raamatutes kirjutati temast väga-väga põlglikult. Kuid ta oli olemas ja läbi temalt läbi läbi minu ema tuli minuni väga palju sellest õhustikust, sellest mõtteviisist. Ja ema andis väga ja väga püüdlikult ja väga, väga tõsimeelselt ja tõsiselt edasi minule neid väärtusi, mille, mis olid kallid tema perekonnas, mis olid kallid tema isale ja andis edasi neid mõtteid ja neid neid soove, mille eest nendel aegadel võideldi. Me käisime ka emaga koos siin seda hauda korras hoidmas. Nüüd on ta ema juba ammu teisel pool rajajoon. Aga need väärtused, need ajaloo sündmused, milles oli osaline, mille loomises oli osaline minu vanaisa, need väärtused on täna jälle au sees. Ja loomulikult tunnen ka mina suurt tänulikkust oma vanaisa suhtes Eduard Alveri suhtes selle eest, mis tema nendel aastatel korda saatis. Ma tahaksin väga tänada Eesti sõjahaudade hooldeseltsi, kelle initsiatiivil see tänane sündmus siin aset leiab. Tahaksin tänada kaitseliitu ja politseid, kes on Eduard Alveri mälestusele nii täna kui ka varem suurt tähelepanu pööranud ja see kahtlemata on meile kõigile tähtis ka Eduard Alveri järeltulijatele ja sugulastele, aitäh. Saate lõpuminutitel oleks meil põhjust kaks korda kätt suruda. Doktor Hannes Walteril. Ajaloolane esitleb järgmisel nädalal oma järgmist raamatut. See on 100 aastat sõdu, 100 aastat ohvreid, nii oli vist pealkiri jah. Ehk oleksite lühidalt tutvustama seda kõigepealt sõduri tunni kuulajatele, kes on selle raamatut kindlalt lugejad? Ma arvan, et see raamat, kui ma kirjutan eessõnas, et ta ei pretendeeri olemas teatmeteos on käsiraamat kõigile neile, kes kirjutavad, kas kursusetöid kõrgemas sõjakoolis või, või on sõjaajaloo huvilised, õpivad Tartu Ülikoolis või kus tahes. See raamat sisaldab endas sadakond statistilist tabelit ja nende tabelite juurde kommentaare. Ja siis lühiülevaated kõikidest sõdadest, mis on peetud 1805 kuni 1918 siis Napoleoni sõdadest kuni esimese maailmasõja lõpuni. Erandkorras on sinna sisse võetud ka Eesti vabadussõja kohta mõningad statistilised andmed. Nii et raamat peaks olema selline käsiraamat, et ei peaks lappama lõputult inglise, saksa, prantsuse venekeelseid raamatuid eesti keeles sedalaadi materjali siiamaani avaldamata. Raamatu ilmumine kenasti ajastatud, sest tuleval nädalal, kolmandal detsembril saab raamatu autor ajaloolane Hannes Walter 50 aastaseks, sel puhul teine käepigistus ja sõduritunni kuulajatele õnnesub aitäh.